"Loogiline ju on, et kuuliaugu ümbert on sinine ja see koht on pundunud!" (7)

Uurija Mikk Kotkas ja patoloog Roland Mõisnik on kummargil minu kohal ja arutavad, mida Arved Veimeriga – nii on minu rollinimi – peale hakata. Aeg-ajalt veeretatakse lahkamislauda ruumi ühest otsast teise, et järgmise stseeni jaoks kaamerad uude paika tõsta.

Käivad uue kodumaise seriaali "Viimane võmm" võtted.

Muidugi ei hulpinud ma kaks päeva meres, vaid istusin poolteist tundi tagasi grimmitooli, müües oma näo grimeerija Maarja Järvsoole. Tema käe all sain ma laibaks.

Maarja töötab tegelikult Linnateatris, aga ütleb, et filmi juures grimeerida on hoopis põnevam. Õnneks pean prillid eest võtma, ning nii näen vaid uduselt, kuidas ma üha enam zombistun.

Siis tuleb teha laubale kuuliauk. Eemalt tundub see punane plärakas, aga hiljem, kui ma Maarja käest pääsen ja nina vastu peeglit surun, on ikka ehe küll.

Lugematute potsikute ja totsikute kõrval on Maarjal laual üks pildialbum portreedega. Pildid on värvilised, aga inimesed fotodel ei naerata. Nad kõik on surnud. Mehed ja naised vaheldumisi. Kes maha lastud, kes ennast üles poonud.

"Kõik sellised pildid on internetist saada," ütleb grimeerija ja keerab järgmise lehekülje, nagu lehitseks vanaema fotoalbumit. See pildiraamat on tema õppematerjal.

"Aga mul on abiks ka üks tuttav relvaekspert, kes aitab seletada, millised kahjustused erinevate relvadega tekivad. Tema on mulle ka materjale saatnud. Vanasti tuli ise lahkamistel käia," ütleb Maarja häälega, nagu räägiks ta oma viimasest turismireisist.

"Loogiline ju on, et kuuliaugu ümbert on sinine ja see koht on pundunud," jätkab Maarja oma ohvri kaunistamist. "Aga siit tuleks teha valkjamaks. Samas võimendab kaamera kõike, väga teatraalseks ka ei taha minna." I-le punkti pannes toonitab Maarja mu kaelasooni.

"Vaata, et sa nüüd ei hinga! Pool tundi."

Olengi laip valmis. Kuigi lahkamisruumi kõnnin omal jalal. Ise ronin ka lahkamislauale.

"Vaata, et sa nüüd ei hinga! Pool tundi," õpetab patoloog Roland Mõisnik, keda mängib Jaanus Rohumaa. Keegi soovitab veel midagi koledamat, kuni režissööri assistent Doris Tääker laibamõnitamise lõpetab. "Kõik liigsed tegelased kaadrist ära ja teeme esimese proovi koos kaameraga."

Stseen võetakse läbi, järgneb keskustelu, kuidas õigupoolest tänapäeval inimeselt DNA-proovi võetakse. Rohumaa on asjaga kursis ja selgitab, mismoodi tsentrifuugides raku tuuma lõhutakse. Siis vaatab ta laiba poole ja pillab: "Jaanus on kui SPAs". Pole viga jah.

Doris küsib, kas keegi saaks tuua kõrvaltoast laua peale rekvisiidiks mikroskoobi. "Oi, oi, oi, kuulge, see on 1952. aastast!" hüüatab Rohumaa. "See on iluasi," vaidleb ka režissöör Gerda Kordemets vastu. Ma ei ulatu vaatama, kas mikroskoop saab siis filmi või mitte.

Igatahes ollakse valmis kaameraprooviks. Stseen näeb ette, et lahkamiskambrisse siseneb sarja peategelane Mikk Kotkas ehk Üllar Saaremäe, et patoloog Rolandilt DNA-proovi kohta teateid saada.

Filmijupike saadakse purki ja laiba kohale kummardub Rohumaa: "Ma ei tea, kas keegi jõudis sulle juba rääkida, et see, kellel on esimene võttepäev, peab välja tegema ja tooma niipalju pudeleid, nagu tal on eluaastaid. Jõuad poes ära käia küll, enne kui me edasi lähme."

Laibad, iseäranis 59aastased, õnneks ei kuule.

"Varbad juba on kuulsad."

Järgmine stseen. "Nüüd sa saad ka lõpuks filmi, varbad juba olid," paitab Kordemets kõrvu. "Varbad juba on kuulsad," lisab Doris. Ning Saaremäe kalambuuritseb: "Nüüd tuleb pea osa."

Püüan seletada, et mind on vahepeal seina poole veetud, et kas see vaatajal märkamata ei jää. "Niimoodi petetaksegi teles," ütleb seepeale Saaremäe. "Reikop pole enam kolm aastat teles käinud. Kõik need kaheksa plaani ja kaheksa ilmet võeti üles ühe õhtuga," lisab Rohumaa.

Jälle uus stseen. Pealkirjaga 117. Kaamera paigutatakse ümber. Mina pean aga endiselt vaguralt lina all lamama. Natuke hakkab juba kõhe. Füüsilises mõttes.

Siis korraga, enne võtet teksti üle vaadates, selgub kurb tõsiasi. Minu mängitavat Arvedit polegi tulistatud, teda on hoopis mingi tömbi asjaga pähe löödud. Ma ei saa küll aru, mis seal vahet, laip on laip, aga kuuliauk Arvedi otsmikult eemaldatakse ning mul on kole kahju grimeerijast Maarjast, kes selle istutamisega nii kaua vaeva nägi.

Kordemets selgitab järgmise stseeni olemust: "Mikk ja Roland uurivad laiba pead, mis on pehmeks pekstud."

"Ainus, mida ma öelda saan, on see, et Arnold… kurat, ei olnud Arnold… Arved Veimer ei uppunud, vaid suri koljutrauma tagajärjel. Teda on löödud tömbi esemega mitu korda vastu pead," juhatab Roland stseeni sisse. Et see on proov, ei tule nimega eksimise pärast ümbervõtet. "Arved Veimer, Arved Veimer," kontrollib ennast Rohumaa. "No kurat, on ikka nimi!"

Enne võtet julgeb laip lina alt piiksatada, et ta jalad külmetavad. Keegi ei pane seda tähele.

"Stopp, laiba varbad liikusid kaadris!" hüüab korraga Doris. "Sa pead tõesti oma varbaid kontrollima!" noomib režissöör.

"Praegu ta suutis oma varbaid tagasi hoida," tänitab Saaremäe pärast teist duublit.

"Kas me laibast ka ühe suure plaani teeme?" küsib Doris. Kohe on operaator Mait Mäekivi oma objektiiviga platsis ja palub laibal liikumatu olla. "Keegi ei liigu!" käsutab Doris. Nii, lõpuks on saabunud ka minu tähetund. Minut on kõik vait. Tunnen, kuidas kaamera mu kohal suriseb. "See oli vägev, tundsid kunstilummust?" küsib Rohumaa, kes Rolandina koos Mikuga selles plaanis on laiba kohale kummardunud.

"Saad nüüd aru, mispärast me sinna lavale ronime?" küsib omakorda Saaremäe.

"Viis minutit sigaretipausi."

"Cut!" hüüab režissöör.

"Stop!" hüüab assistent. "See stseen on tehtud. Järgmine stseen on 225. Anname näitlejatele viis minutit sigaretipausi."

Veel kunstilummusest oimetu, lubatakse laibal viimaks lahkamislaualt maha ronida. Olen sellel lamanud poolteist tundi. Selle ajaga on filmitud kaks stseeni, mille pikkus ekraanil on umbes viis minutit.

Grimmituppa tagasi minnes mõtlen, kui kaugele ma jõuaks oma grimmiga tänaval jalutada. Võtted käivad endises projekteerijate majas Rävala puiesteel, seega südalinnas.

Kas enne kutsutaks kohale politsei või hullumaja auto? Üks on selge, filmiandmebaasi lisandub mu kahe eelmise rolli kõrvale peagi kolmas – Laip.