SELLINE KULDKALA: Meelis Pärgma (vasakul) poseerib koos sõber Toomasega auhinnaauto omanikuna. Foto: Erakogu
Inimesed
17. veebruar 2014, 07:00

««Kalafestile» läksin jalamehena, tagasi tulin uhke auto omanikuna. Super!» (32)

Kalaõngitsemisvõistlusel Dacia välja tõmmanud mees: «Sain kohe maasturi kõrval kaks abieluettepanekut!»

Viljandis «Kalafestil» auhinnamärgisega kala õngitsenud ja sellega koos auto võitnud Meelis Pärgmale tegid pruudikandidaatide kõrval ettepanekuid härradki: «Neli meest olid hoobilt valmis minult võiduautot ära ostma. Aga ma ei müü, see on minu Nunnu!» 24 tundi pärast fortuuna õnnistavat naeratust tunnistab 31aastane viljandlane, et ta ikka veel ei usu, et nelja rattaga «kuldkala» välja tõmbas.

«Kõige rohkem olen rõõmus oma sõprade pärast, sest nemad on minu võidetud auto üle väga rõõmsad,» räägib kolmandal Viljandi «Kalafestil» ajalugu teinud Meelis Pärgma.

Ema Viive oli esimese hooga poja suurest õnnest – auhinnaks päris auto! – suisa kohkunud: ütle, mida me nüüd peale hakkame?!

Kuldkala püüdma sõprade kutsel

Võiduautoga Meelis kohe koduukse ette ei sõitnud: see on praegu teeninduses, esmaspäeva hommikul saab omanik selle kätte ja järgmise sammuna tuleb värskendada juhiluba. «Et ma üldse laupäeval järvele läksin, selles on sõber Kaido süüdi, tema ajas mulle peale, et tulgu ma ikka. Ma veel olin esialgu vastu, et nagu ei viitsi. No sõber ei jätnud, et koos on lõbusam. Sikuti mul oli, mingisugune sööt ka. Ja suur pudel Jägermeistrit oli kaasas, ihu soojendamiseks, külmarohuks,» räägib Meelis ja lisab, et nende pundis olnud koos laste ja naistega 10 inimest.

Kogu oma teadliku elu Viljandis elanud mees tõmbas oma jutu järgi jääaugust välja kümmekond särge, kellest ühelgi polnud võidumärki küljes. Särjesikutamine oli eelsoojendus ja käis kaaslaste juubelduste saatel. «Enda meelest olin juba siis võitja: jee, mul näkkab! Ma ei tulnud ju järve peale selle mõttega, et oh, saaks vaid märgistatud kala konksu otsa! Tulin lustima!»

Aga siis äkki enam kala ei võtnud. «Nii umbes tund aega. Täitsa jama, igav hakkas. Mõtlesin, et annan sikuti mõnele ilusale tüdrukule hoida. Meie kõrval õngitsesid kalavõistluse eelmise aasta naiste arvestuse Eesti meister ja tema sõbranna, too sai ainult ahvenaid.»

Kuidas püüda kuldkala

Meelis lubab ajakirjanikul panna kirja õpetus, kuidas võita: «Anna oma õng korraks naisterahva kätte hoida, eriti kui ei näkka! Ta paneb sinu õnge uuesti tööle, laeb ära nagu tühja mobiiliaku.»

Oli see nii või pisut teisiti, teab vaid kalajumal Viljandi järve põhjamudas, ent igatahes siis, kui sikuti oli uuesti õige omaniku käes, hüples märgistatud ahvenapoiss kümmekonna minuti pärast jääaugu kõrval. Võistluste lõpuni oli jäänud kasin 20 minutit.

«Ahven peos – mul polnud mingit kilekottigi – liuglesin kalda suunas, kohtunike telgi poole. Mul polnud mingit infi, mis võib võiduks olla, ka 100 eurot oleks suur vedamine olnud,» meenutab Meelis.

Kibestunud ja tigedaid internetikommentaare õnnelik autoomanik ei loe. Mõnele jaoks on viinamarjad alati hapud või liiga kõrgel. Ja mõne jaoks pole ka Dacia mingi auto, nagu kommentaaridest selgub. Meelis ei lase ennast sellest kõigest heidutada, sest heasoovlikke õnnitlejaid on mitu korda rohkem ««Kalafestile» läksin jalamehena, tagasi tulin uhke auto omanikuna. Super!»

«Kalafest 2014» korraldustiimi liige Priit Kallas peab ettevõtmist kordaläinuks nii ilma kui ka jääolude poolest, seda suure sula ja plusskraadide kiuste. Kiita saavad kõik need rohkem kui 5000 inimest, kes festivalil osalesid, olgu siis kalameeste või pealtvaatajatena.