Miks tänapäeva hittsarja Sherlock Holmes ja doktor Watson ikkagi koos elavad? (23)

"Olime geibaaris, ise täis nagu tinaviled. Ümberringi sõelusid palja ülakehaga mehed," kirjeldas Watsoni osatäitja Martin Freeman "Sherlockist" välja monteeritud stseeni. Benedict Cumberbatch täiendas: "Mina, Sherlock, ei saanud kuidagi aru, miks on kõik poolpaljad. Kui see mulle viimaks kohale jõudis, hakkas maa mu jalge all rappuma."

Briti seriaalis "Sherlock" on kirjanik Arthur Conan Doyle’i loodud detektiivist Sherlock Holmesist ja tema abilisest doktor John Watsonist pealtnäha vähe alles jäänud. Üle-eelmise sajandilõpu Inglismaa rambe meeleolu asemel ümbritsevad neid moodsa Londoni sigin-sagin, multimeedia ja viimase peal tehnoloogia.

Holmesist on Benedict Cumberbatchi nahas saanud liibuvate pükste ja taljes pintsakuga metromees, kes Holmesi sümboliks kujunenud piibu asemel pruugib nikotiiniplaastreid ja lahendab kuritegusid muu hulgas GPSi abiga. Kas moodne aeg kajastub ka Holmesi ja Watsoni eraelus?

Korterikaaslastest detektiivipaari suhte iseloom tekitas küsimusi juba enne moodsa "Sherlocki" ilmumist. Isegi siis, kui Doyle oleks soovinud öelda, et tegemist on geipaariga, poleks ta saanud (võlts)moraalist pakataval kuninganna Victoria ajastul seda kirja panna.

Briti ajakirjanikud on hämmeldunud, et Hiina sotsiaalmeedias peetakse Holmesi ja doktor Watsonit enesestmõistetavalt geipaariks ning Holmesist on saanud homoerootiline ikoon. "Kõige seksikam on ta viiuldades!" õhkavad kõrvuni armunud hiina noormehed. Miks peakski kaks täisealist meest lihtsalt heast peast korterit jagama?

Ka Poirot elas koos teise mehega

Tegelikult polnud Doyle’i eluajal midagi imelikku selles, et vallalised mehed korterit jagasid või koos puhkusereisil käisid. Teine valik olnuks kuni abiellumiseni üksipäini konutada. Sugude eraldamine oli siis kombeks ja seda peeti siivsaks (tänapäevase rikutud loogika kohaselt peetaks geibaarideks küllap ka tolleaegseid džentelmenide klubisid, kus mehed omakeskis aega veetsid ja kuhu ühelgi naisterahval nina pista ei lubatud).

Koos elasid ka Agatha Christie kuulsad kangelased Hercule Poirot ja kapten Hastings (võib-olla osalt sellepärast, et – nagu Christie ise tunnistas –, Doyle`i Holmesi-lood olid talle suureks eeskujuks). Sarjas "Poirot" nimiosa mänginud David Suchet nähvas liiga uudishimulikule intervjueerijale vastuseks: "Ei, loomulikult pole Poirot gei! Mind kütkestab tema puhul just tema väga iseäralik sättumus – ta nimelt pole üldse seksuaalne."

Kui Poirot’ armuelu kohta Christie vihjeid ei anna, on kapten Hastings tema lugudes viljakas naistemees – ikka flirdib ta mõne daamiga ning hilisemad romaanid vihjavad, et ta on pere loonud.

Sherlock Holmes elab Doyle’i lugudes mungaelu (tema pikim samm naisinimese suunas on seiklejanna Irene Adleri järele õhkamine). Holmesi suurim patt pole mitte naiste seeliku alla pugemine, vaid kokaiin. Seegi on patt vaid tänapäeva mõistes: viktoriaanlikul Inglismaal võis kokaiini, morfiini ja oopiumi täiesti seaduslikult pruukida. Watson aga kihlub jutustuses "Nelja märk" salapärase guvernandi Mary Morstaniga (ja pärast tema surma Doyle’i teistes lugudes veel kahe naisega).

Et korterit jagavad ka tänapäeva Holmes ja Watson, võib aga tõesti tunduda veider, kuigi üürihinnad on Londonis tõesti pöörased. Geiteema tuleb "Sherlocki" sarjaski jutuks ja moodne Watson peab selgitusi jagama, miks ta Holmesiga koos elab.

Ühes episoodis kasvatab muidu sileda näoga Watson vuntsid, mispeale korteriperenaine ehmub: "Kas tegid seda seepärast, et oled gei?"

Kui Watson püüab selgitada, et on elus edasi liikunud ja plaanib abielluda, pahvatab hämmeldunud perenaine: "Mis, juba nii ruttu pärast Sherlockit?" Watsoni täpsustuse peale, et tema tulevane on naine, põrutab mamsel: "Vau! Sel juhul oled sa ju tõesti edasi liikunud!"

Väljaandes Radio Times kirjeldavad peaosatäitjad Cumberbatch ja Freeman stseeni, mis jäi Suurbritannias käesoleva aasta algul eetrisse jõudnud 3. hooajast välja: montaaži ohvriks langenud materjalis istuvat Holmes ja Watson poolpaljastest noorsandidest ümbritsetult geibaaris, ise silmini täis. Hiinlaste meelehärmiks olgu öeldud, et tegemist oli pulmadeks valmistuva Watsoni poissmeheõhtuga.

Doyle sõbrustas geist Wilde’iga

Kirjanik Arthur Conan Doyle ise oli homoseksuaalsusest kaugel – tal oli oma 71aastase elu jooksul kaks naist. Esimene neist suri noorelt tuberkuloosi, teine elas 1930. aastal südamerabandusse surnud kirjaniku üle. Kahe abikaasaga oli tal kokku viis last.

Doyle’i tutvusringkonda kuulus aga eri andmete järgi vähemalt kaks geid, nende hulgas naiselikult peen kirjanik Oscar Wilde. Kuigi Doyle ise olnud vastavalt tolle aja tõekspidamistele veendunud, et homoseksuaalsus on vaimuhaigus, ei takistanud see tal Wilde’i sõbraks pidamast. Nende sõprus võis meeste erinevaid taustu ja tõekspidamisi arvestades küll üpris kentsakas paista, kuid Doyle jäi Wilde’ile truuks isegi siis, kui viimane sodoomia ettekäändel trellide taha heideti.

Mõned kriitikud on märkinud, et melanhoolsest narkosõltlasest Holmes meenutab vähemalt mõnes jutustuses kangesti Wilde’i. Tegelikuks Holmesi prototüübiks oli kuulus kirurg Joseph Bell, kelle alluvuses Doyle kunagi töötas. Belli peetakse ka tänapäeva kohtumeditsiini pioneeriks.

Nagu Holmeski, oli Bell erakordselt tähelepanelik vaatleja. Väidetavalt suutis temagi ainuüksi võõra inimese välimuse põhjal täppi panna, mis ametit too peab ning millega hiljuti tegeles. Bell olnud Doyle’i kirjatükkidega kursis ning uhke, et just tema Holmesile eeskujuks oli.

Teine hooaeg kulmineerub sünge mõistatusega

Briti krimisari "Sherlock" põhineb Arthur Conan Doyle’i detektiivilugudel. Seriaalis on Doyle’i kangelased Sherlock Holmes ja doktor Watson toodud XIX sajandi lõpust tänapäeva. Armastatud detektiivi ja tema abilist kehastavad Benedict Cumberbatch ja Martin Freeman. Kui viimane sai laiemale publikule tuntuks "Sõrmuste isanda" filmiseeriast, siis Cumberbatchile oli just "Sherlock" hüppelauaks suurde filmimaailma.

Sarja on müüdud rohkem kui 200 riiki. Kriitikud on "Sherlockit" üksmeelselt ülistanud ja see on võitnud mainekaid auhindu. Sarja teine hooaeg jõuab Eesti vaatajani parajasti kanalis Sony Entertainment.

Teise hooaja kulminatsiooniks on Holmesi ja tema verivaenlase professor Moriarty surmaheitlus Šveitsis Reichenbachi kose serval. Raamatutest on teada, et Holmes võltsib kosel oma surma ja naaseb saladuskatte all, et valvsuse kaotanud Moriarty hävitada.

Kas ja kuidas pääseb surmalõksust moodne Sherlock? Vastuse annab hiljuti Suurbritannias eetris olnud 3. hooaeg, mis osutus seal enimvaadatud draamasarjaks 2001. aastast alates.

Kohutav veretöö 19 aastat hiljem "Baskerville’ide koera" võttekoha lähedal

Nõukaajal kasvanud eestlastele on Sherlock Holmes vana tuttav nii raamatutest kui ka 1979–1986 valminud Lenfilmi seeriast. Ajastutruu filmisarja ehk kuulsaim osa on müstiline "Baskerville’ide koer", mis jõudis ekraanile 1981. Holmesi osas oli Vene ekraanilegend Vassili Livanov, Watsonit kehastas Vitali Solomin.

Menusarja võtteplatse leiab Eestistki, näiteks pidi kitsuke Hobusepea tänav Tallinna vanalinnas kujutama Londoni suursugust Regent Streeti. Tähelepanelik televaataja tunneb Vene sarjast muu hulgas ära Glehni ja Maarjamäe lossi, Sagadi mõisa, Ants Laikmaa majamuuseumi ning Läänemaa ja muidugi Raplamaa piiril laiuva Õmma raba (osa sellest on Tallinna–Haapsalu maanteelt näha), kus luusiski ringi Baskerville’ide tontlik peni. Sagadi mõisas käivat Vene turistid tänapäevalgi Holmesi jälgi ajamas.

Eestis seostub "Baskerville’ide koer" – kuigi kaudselt – ka reaalse kohutava tragöödiaga. Kui aastal 2000 puresid hulkuvad koerad Saku vallas surnuks noore naise, tuletasid kohalikud elanikud meelde, et sealsamas lähedal filmiti mõnikümmend aastat tagasi eelmainitud sarja – Julie villa Saku külje all moondus Vene filmis Baskerville’ide häärberiks.

Arthur Conan Doyle kirjeldas oma kuulsat mõrtsukkoera süsimusta peletisena, kelle suust purskus tuld ja silmad hõõgusid. Hiiglasliku peni käpajälgi leiti ka Saku veretööpaigast. Muuseas, Doyle tundis suurt huvi esoteerika vastu ja tõenäoliselt oleks temagi Saku verekoerte ja Baskerville’ide õõvapeni vahel seoseid näinud.