KONDIVALU: Kõige valusamad kohad, kuhu tätoveeringut teha, on Janno sõnul olnud käelaba pealsed. Samuti läheb asi jamaks juhul, kui peab liiga pikalt tätoveerimistoolis istuma. Esimesena lasi ta aga nahale tikkida paremal käsivarrel oleva küsimärgi. Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
15. veebruar 2014, 12:00

17 tätoveeringuga tuunitud mees: "Tätoveeringu tegemine on omamoodi teraapia ja uue tätoveeringu tunne on eriline." (30)

"Tätoveeringu tegemine on minu arust omamoodi teraapia, kui leiad lõpuks asja, mida tahad lasta endale teha, ja aja ära istud. Uue tätoveeringu fiiling on midagi väga erilist," räägib "Eesti laulul" võistleva ansambli Super Hot Cosmos Blues Band laulja Janno Reim.

Janno keha kaunistab 17 tätoveeringut. "Peamiselt on praegu kätel, aga ruumi on igal pool," naerab ta ja ütleb, et tunne, mis teda pärast uue tätoveeringu tegemist valdab, on kirjeldamatult mõnus.

Kuigi Janno kehal on nii kirju kui ka pildikesi, ei tasu nende tagant väga sügavat tähendust otsida.

"Vahepeal olid ka mingid totrad saated, kus inimesed läksid salongi ja rääkisid, et tema vanaema on näiteks raskelt haige, ja tahtsid vanaema pilti tätoveerida. Mul on teistpidi – kui teen, siis lihtsalt teen," räägib Janno.

Sellegipoolest ei halvusta ta neid, kes arvavad, et tätoveeringul, mis jääb inimese kehale siiski elu lõpuni, peaks olema tähendus. "Maitse ja suhtumise üle ei vaielda."

Kõige esimene tätoveering oli küsimärk Janno paremal käsivarrel, autoriks ansambli Smilers endine kitarrist Martin Jürman. "Meil oli lihtsalt mingi lõbus olemine ja mõtlesime, et teeme tätoveeringu. Küsimärk tundus sel hetkel elus täiesti õige valik," räägib Janno, kui lihtne oli esimene tätoveering.

Veel köidab pilku tema teisel käsivarrel olev fraas you lose (sina kaotad, ingl. k). "See võib tähendada mitmesuguseid asju. Kui keegi seda mingisuguse ülbe rünnakuna võtab, on see tema probleem," ütleb Janno ja lisab, et temal on selle tähenduse kohta mitmeid variante, kuid need jätab ta targu enda teada.

Janno sõnab, et tal on tätoveerijatega õnneks läinud – nad on sõbrad ja võõraste juurde pole tal asja olnud. "Alati tasub muidugi nõu pidada, kui kellegi juurde lähed. Loomulikult on enam-vähem ka teada, kes mida teeb – paljudel on väga konkreetne stiil ja oma joon. Tätoveerijad on üldiselt hästi lahtised tüübid ja viitsivad kaasa mõelda.

Praegu ma elan Tartus ja käin külas eriti lahedas salongis nimega Backbone Tattoo. Kogu see koht on lihtsalt õigeid emotsioone täis," kiidab Janno.

Kõik, kel mõni tindine kaunistus kehal, teavad, et ega selle tegemine just päris massaažitunnet meenuta. Janno sõnul on temal nahale tikkimine kõige valusam olnud kondistel kohtadel. "Käelabade pealsed on ikka kõige valusamad. Ja kui tegemine väga pikaks läheb, siis ma ka ei viitsi enam," tunnistab ta.

Aga kui on valus, on ka valmis pildi emotsioon hoopis mõnusam, ütleb Janno. Seda, kui palju raha tätoveeringuhobi on nõudnud, ta pakkuda ei oska. "Ütleme nii, et mul on hästi läinud, sest ega see nüüd väga odav ole," naerab ta.

"Ükski spetsiifilisemat sorti hobitegevus pole kunagi odav. Ma kujutan ette, et lumelauasõitjate varustus maksab ka päris palju."

Super Hot Cosmos Blues Band sai alguse prooviruumis, kui koos 12 tundi pilli oli mängitud

"Saime bassimees Mati Sütiga eelmisel suvel oma ühiste sõprade kaudu kokku. Mängisime ühes ägedas Tallinna prooviruumis umbes 12 tundi järjest pilli ja tundsime ennast hästi. Natuke aega läks mööda ja meil on nüüd hunnik lugusid, mis ootavad oma järge stuudios vormistamiseks," räägib Janno, kuidas Super Hot Cosmos Blues Band alguse sai.

"Siis läksime esimese looga stuudiosse, meiega liitus väga äge trummar Ilja Šarapov ja "Eesti laulu" võistluslugu "Maybe-maybe" formuleerus stuudios selliseks, nagu ta on," räägib Janno ja ütleb, et uued stuudioajad on juba ka kirja pandud.

"Kui lugusid ja muusikat on, siis tuleb seda teha. See on asi, mis meil kõigil kõige paremini välja kukub, ja elus tulebki teha asja, mida kõige paremini oskad." Janno laulab ka ansamblis Nevesis ja see, et uus projekt käsil, ei tähenda kindlasti, et teise bändi tegemised läbi oleks. "Nevesisega on meil omad plaanid – läheme ka varsti stuudiosse. Nendega teeme veidi kindlama joonega muusikat."

Olgugi, et nimi Super Hot Cosmos Blues Band annab aimu, et tehakse bluusimuusikat, siis päris nii see pole. " Päris bluusi me ei saaks nagunii teha, me pole sellises eas, ajastus ega üldse sellised tüübid. Pole üldse võimatu, et teeme varsti loo koos mõne eriti ägeda elektroonikatüübiga," ütleb Janno, et nad ei liigita oma muusikat mingisse kindlasse žanri.

"Võtame lugu loo haaval ja ei pane endale piire. Äge peab lihtsalt olema, siis juhtub igasugu huvitavaid asju ja ei pea endast midagi välja pigistama."

Seda, milline on nimevaliku lugu, Janno ei mäletagi. Teab vaid, et nimi oli tal peas tiksunud aasta või poolteist. "See on lihtsalt üks äge bändinimi ja selle peale tuleb vaadata hea tujuga."

"Eesti laulu" võistlusele pandi end kirja lihtsalt proovimise eesmärgil – kuna esimene laul sai valmis täpselt siis, kui lugude esitamine lahti läks, mõtlesid kutid, et miks mitte.

"Ja näe, õnnestus! Väga kihvt! Kui esitatud lugude arv (tänavusele võistlusele kandideeris üle 180 laulu – K. T.) teatavaks tehti, siis ei osanud me midagi oodata," ütleb Janno.

"Ju meil vedas žürii maitsete põhjal." Janno tunnistab, et neil poleks midagi selle vastu, kui bänd Eurovisionile pääseks. "See on ülimalt vinge ja viimase vindini professionaalne üritus. Tore, kui sinna ka head muusikat lastakse," muigab ta.

Janno on pisikesest peale muusika sees kasvanud – tema isa Jaan Reim mängis kitarri ansamblis Paradoks. "Eks lastetoast on mul see roki- ja bluusipisik tulnud. Pillimehed ja kitarrid on meil kogu aeg kodus olnud."

Jannol endal tekkis kitarrimängu vastu huvi aga keskkoolis. "Ma ei ole kitarrimängu kunagi õppinud ja ei oska seda eriti hästi. Kitarrimängul on mingi oma võlu ja nõidus – naljalt sellest lahti ei saa."