Sinijärv: tahame romaanivõistlust, kuhu võiks kirjutada igaüks – olgu ta andekas keskkoolitüdruk või Mats Traat (3)

Eesti Kirjanike Liidu pealiku Karl Martin Sinijärve sõnul pole romaanivõistlus žanrispetsiifiline. "Tahtsime tekitada sellist suurt ja head ja rahulikku romaanivõistlust, kuhu võiks kirjutada igaüks kõige algajamast kuni kõige tunnustatuma kirjanikuni. Et siin pole vahet, kas on tegu andeka keskkoolitüdrukuga või Mats Traadiga," räägib Sinijärv ning kinnitab, et kõiki tekste vaadatakse võrdsel alusel ja heasoovlikult.

Korraldajate huvi on tema sõnul see, et tahetaks, osataks ja viitsitaks kirjutada head eestikeelset pikka kirjandusteost.

Millised on romaanivõistluse tingimused?

Alla 200 000 tähemärgi see teos olla ei tohiks ja järgmise aasta 1. veebruariks võiks ta olla meil laua peal. Ülejäänu mõttes on kirjanduslik vabadus.

Millal teil endal on plaan romaan välja anda?

Mul on praegu vaja ära vormistada luulekogu, artiklikogu ja lasteraamat. Kui ma nendega sellel aastal ühele poole saan, siis vaatame edasi. Tahan kirjutada ainult selliseid asju, mida ise lugeda ihkaks. Aga sellise romaani kirjutamiseks tuleb rahulikult aega osta.

Milline on see raamat, mida te lugeda sooviksite?

Seal peaks olema palju ja põnevat ning see võiks olla kirjutatud huvitavas keeles. Ma ei piiraks raamatut žanriga üldse – et tingimata kriminull või tingimata ulmekas; või tingimata sotsiaalpoliitiline ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtiv mureromaan. Kõigest võib natuke olla. Aga ta peaks olema kirjutatud niisuguses eesti keeles, et ta võtaks mind esimesest leheküljest lugema ja hoiaks viimaseni kinni.

Kas on mõni teema, mis on eesti romaanis veel käsitlemata?

Ma ei tunne niivõrd puudust teemadest, vaid virtuoossest kirjutamisviisist, sest põhimõtteliselt on võimalik ükskõik millest kirjutada väga nakatavalt ja kaasahaaravalt. Aga selleks, et seda teha, peab inimene saama pühenduda. Ma loodan, et kirjanikel tekib rohkem võimalusi pühenduda sellele, mida nad oskavad hästi teha.

Kas romaani kirjutamist peaks enne õppima?

Igal elualal on teatavad nõksud, mida õppida ja õpetada. On ju pagana kahju, kui keskkool on see viimane koht, kus sulle antakse kirjutamise suhtes nõuandeid.

Loova kirjutamise õpetamise kaudu on maailma tulnud väga palju mõttetut kirjandust, aga päris palju huvitavaid kirjanikke samuti. Kindlasti tuleks seda teha ka eesti keeles, kuna kõiki jalgrattaid ei ole mõttekas kogu aeg uuesti leiutada, sest muidu sa ei jõua sellest esimesest jalgrattast eriti kaugemale.

Kuid kui sulle on esimene juba kätte õpetatud ja sa sealt edasi mõtled, siis äkki sa leiutad midagi sellist, mida teised ka tahavad.

Kas te ei karda, et romaan kui žanr võib välja surra?

See on kahepidine asi. Telemaailmas on ju asjalood läinud hoopis selles suunas, et kui me vaatame kõige kvaliteetsemaid sarjasid, mis jooksevad aastaid, siis need on juba võrreldavad romaaniga nii oma karakterite arengu kui ka süžeepööretega. Kui paksust romaanist teha poolteisetunnine film, siis enamasti tuleb hästi palju maha lõigata. Aga kui teha pikk-pikk seriaal, siis on juba hoopis teine teema.

Romaanikunsti kuldajal, XIX sajandil, ei olnud kino, ei olnud telekat, ei olnud internetti, romaan pidi tegelikult edasi andma kõike. Kui sa loed raamatut, siis sa lavastad seda oma peas ja see on see, mis paneb su aju käima. Kui sa oled nädalate ja kuude kaupa kaasas looga näiteks teleseriaali kaudu, siis sa tahes-tahtmata mõtled, mismoodi see võiks edasi minna. Selles on see romaani võlu, et sa saad ise kaasa töötada, ise mõelda, fantaseerida. Tekst on ühest küljest lõplik, aga teisest küljest avab meeletu hulga edasimõtlemise võimalusi.

Kas on ka mõni konkreetne kirjanik, kelle osalemist romaanivõistlusel te väga ootaksite?

Ametikohajärgselt nimesid ei nimeta.

Mis oli teie eelmise aasta lemmikraamat?

Valdur Mikita "Lingvistiline mets" ja Liina Tammiste "Refresh".