"Mõtlesin, et kui tegin raamatu, siis teen juba ka kirjastuse." (2)

Kuna triennaali teema oli seotud teksti ja kirjandusega, sobis see samade teemadega tegelevale Kiwale nagu rusikas silmaauku. "Olematute raamatute antoloogia" sisaldab 18 autori visioone olematust raamatust. "Mõtlesin, et kui tegin raamatu, siis teen juba kirjastuse ka," räägib kunstnik. Raamatust võib leida näiteks kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikita, kirjanduskriitiku Paavo Matsini, kunstniku Marko Mäetamme ja keeleteadlase Erkki Luugi kujutlused. Teost saab osta Kumu raamatupoest.

Kiwa on peale kujutava kunsti ja kirjandushuvi tegelnud ka helikunsti ning muusikaga. "Mingi hetk oli täiesti selline skiso olukord – ma ei teadnudki, kas olen kunstnik, kirjanik või muusik," räägib Kiwa teda ärevaks muutnud identiteediprobleemist. Viimaks jõudis ta aga järeldusele, et tegu pole mitte probleemi, vaid rikkusega. "Tekst võib olla kunst ja kunst võib olla tekst. Sellest peale olengi ma neid kooslusi uurinud," räägib ta.

Kiwa loodud kirjastus keskendub Eesti eksperimentaalkirjandusele. "Eesti eksperimentaalkirjandus on huvitav, aga selline hästi

äärealade nähtus, millest eriti midagi ei teata," räägib kunstnik. Kui üldiselt peetakse kirjanduseks loo jutustamist, siis eksperimentaalkirjanduse puhul kasutab autor sõnu ja tekste nagu skulptor savi. "Läheb põhjani välja, uurib, mis on sõnad ja tekst," selgitab ta.

Kiwa sõnul on tekst ja kirjandus Eestis tugev ning Eesti inimesed analüütilise mõtlemisega. Seetõttu otsustati luua rahvusvaheline kirjastus. "Idee oligi hakata välja andma Eesti eksperimentaalkirjandust ning seda ka maailma viia," selgitab kunstnik. Kirjastus sai nimeks Paranoia. Millest selline nimi? Kiwa sõnul sai see alguse eelmisel kevadel, kui üht raamatut välja andes kirjastaja korraga alt ära hüppas ning Kiwa otsustas raamatu oma kulu ja kirjadega avaldada. "Ma küsisin sõbralt, et mis ma sinna kohta panen, kus on tavaliselt kirjastuse nimi," meenutab Kiwa. Sõber soovitas siis, et pane Paranoia.

Päev pärast graafikatriennaali avamist sõitis kunstnik Stockholmi, elektroonilise muusika stuudiosse. "See on sama koht, kus kirjanik Ilmar Laaban (Eesti sürrealistliku luule üks teerajajaid – toim) käis oma häälutusi tegemas," räägib Kiwa paigast, kus veedab igal aastal mõned kuud.

Sel aastal on Kiwa valitud ka Eesti kaasaegse kunsti muuseumi asutatud kunstiauhinna Köler Prize nominendiks. Auhinnasaaja kuulutatakse välja aprilli viimasel päeval. Samuti on tal tulemas näitus New Yorgis, kus osalevad tuntud nimed, nagu Arvo Pärt ja Jeff Coons. Aprillis plaanib kunstnik aga Tartu üliõpilasteatris Kalev Kuduga Juhan Liivi lavastada. Kuduga on Kiwa koos teinud juba viis-kuus lavastust, tema on tavaliselt kunstniku ja helikujundaja rollis ning natuke oma sõnul ka kaaslavastaja olnud. "Rollid ei ole täpselt paigas," selgitab ta.

Juuni lõpul avatakse aga Peipsi-äärses vanausuliste külas Varnjas uus galerii "Voronja" ("Vares"), kus Kiwale anti kureerida punki käsitlev avanäitus. "Eestis on punki liiga vähe uuritud. Tegelikult oli see Eestis juba natuke varem kohal kui ansambel Sex Pistols või kui maailmas üldse pungilaine tuli," meenutab ta. "Joel Steinfeldt tegi juba 1969. aastal laulu "Ma pesen oma hambaid verega"," räägib Kiwa.

Eelmisel aastal tegi Kiwa sarnase näituse hipidest Eesti rahva muuseumis. Näitus sündis sellest, kuidas Kiwa hakkas Terje Toomistuga Eesti hipidest filmi väntama. Teemaga on tegeldud juba paar aastat ning suvel on Kiwal plaan filmiga jätkata. Prognooside järgi läheb sellega veel kolm aastat.