Film

Arvustus: "Raamatuvaras" näitab, kuidas pisikesed valikud muudavad meie maailma (4)

Toomas Reisalu, ajakirjanik, 5. veebruar 2014 12:27
Foto: AP / Scanpix
Eesti kinodes eelmisel nädalal linastunud "Raamatuvaras" ("The Book Thief", 2013) on sõjadraama, mis kirjeldab vaatajale seda, kuidas inimeste väikestest valikutest saavad alguse suured teod, mis muudavad mitte ainult nende endi, vaid ka terve maailma elukäiku.

Sõdagi ju pole ühiskonna valik. Ka teine maailmasõda polnud tol ajal elavate inimeste valik ega otsus. See suruti miljonitele inimestele lihtsalt peale. Selle kõige taga oli ainult üks inimene – Hitler. Samas teame kõik, kuidas see valik muutis terve maailma saatust ja käekäiku.

Samamoodi on inimeste eludega: ka neid mõjutavad väikesed asjad, mis viivad suuremate tegudeni. On ju palju kirjanikke, kelle kirjamehe elu saab alguse tühisest kingitusest – sulepeast või esimesest märkmikust, kuhu hakatakse alguses niisama igavusest sissekandeid tegema.

Ajastu, kus sõna ja raamat olid terve maailm

Samal teemal

Film "Raamatuvaras" viib vaataja 1939. aasta Natsi-Saksamaale ja räägib loo 9-aastasest Liesel Memingerist (filmimaailma uustulnuk Sophie Nelisse), kes asub elama kasupere juurde, sest tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse.

Lieselile jääb tema päris perekonda meenutama hauakaevaja käsiraamat, mille ta leiab oma venna matustel surnuaialt. Kuigi tütarlaps ei oska lugeda, hoiab ta seda raamatut nagu oma reliikviat.

Neiu sümpaatne kasuisa Hans Humberman (Oscari-võitja Geoffrey Rush) tutvustab talle raamatute võlumaailma, õpetades teda lugema. Kuid aeg on halb, sest riik hoiab hinge kinni: kohe on tulemas sõda, tsensuur ja sellest tingitud massilised raamatupõletamised on igapäevased nähtused.

Nii tulebki oma isikliku raamatukogu loomiseks kasutusele võtta äärmuslikud meetmed. Kuid seda suurem on rõõm nendest raamatutest loetud lugude jagamisest nii kasupere, naabrite, kui ka juudi soost noormehega, keda Liesel koos kasuvanematega oma maja keldris varjavad ...

See oligi aeg, mil kirjasõnal ja raamatul oli inimeste ja inimkonna jaoks suur tähendus! Inimesed lugesid rohkem, kui tänapäeval, ja pidasid ka sõnadest rohkem lugu, kui tänapäeval. Tol ajal ei olnud nii, et andsid sõna ja juba järgmisel hetkel võisid sõna tagasi võtta. See polnud austust vääriv tegevus.

Samas käis ümberringi sõda, kus surm varastas inimhingesid. Raamatud aga varastasid ja elatusid nendest elulugudest, kellelt surm elu võttis! Liesel aga varastas raamatuid, et oma elu ereda leegina särama lüüa. Seega toimus igal tasandil vargus. See oli nagu ringkäendus.

Ka lihtsalt nime kirjapanemisest sai üsna pea alguse veelgi suurem draama.

Film "Raamatuvaras“ isegi põhineb Markus Zusaki samanimelisel, üleilmsel bestselleril. Romaan on kirjutatud lüüriliselt, kummitavalt, poeetiliselt ja sügavalt. Raamatus esinev surm muutub elavaks, kuid üksikuks kummitavaks olendiks, kellel on palju aega, et inimloomuse ja elu ime üle mõtiskleda.

Kui aus olla, siis sama lüüriline on ka film ise. Olgugi, et ümberringi käib sõda, elavad inimesed ikkagi oma poeetilist ja rahulikku elu edasi. Lapsed mängivad tänavatel jalgpalli, inimestes elab kirg, kuigi ümberringi maanduvad pommid.

Pisiasjadest kasvab midagi suurt

Kuid see pole veel kõik, sest noormees kingib neiule märkmiku, kuhu on esimesele tiitellehele kirjutatud sõna: "KIRJUTA!“

"Sõnad on elu. Kõik need tühjad lehed on sinule täita!" sõnas noormees neiule.

Lõpuks tütarlaps kirjutaski: alguses täitis ta niisama oma lõbuks tühje lehekülgi, kuid hiljem sai temast kirjanik, kes vallutas oma romaanidega terve maailma.

Lieselit mõjutas ja tema elule andis kätte suuna venna matustel surnuaiast leitud hauakaevaja käsiraamat. See oli märk, mis pani neiu tegutsema ja elama ainult ühes suunas – kirjanikuks saamise nimel. Tütarlaps ei saanud alguses ise arugi, kuhu poole ta oma eluga teel on, sest esiteks ei osanud ta lugeda ja kirjutada samuti, kuid kogu tema ümbrus ja maailm mängisid nagu kõik talle edaspidised valikud kätte.

Täpselt samamoodi juhtus ju Hitleriga, kes noorusajal tegutses kunstnikuna, kuid hiljem sai temast juhuste kiuste poliitik ja hiljem mees, kes tahtis terve maailma vallutada. Mnjah, mõnikord on nendest pisikestest asjadest kasu, mis inimesi tegutsema tiivustavad, kuid on ka hetki, mis võiks igaühe elus olemata olla.

Eneseteostus vajab kirge, armastust ja pühendumist

Kuigi filmis käib sõda riikide ja rahvuste vahel, toimub see samal ajal ka inimhingedes. Nimelt ei oska ju Liesel, keda seob mineviku, oleviku ja tulevikuga hauakaevaja käsiraamat, lugeda, kirjutamisest rääkimata.

Kuid see kõik ei loe!

Ei loe sellepärast, et kui inimene soovib mingil elualal edukaks saada, siis esiteks peab temas olema palju kirge, siis armastust ja lõpuks pühendumust. Edu valem on lihtne: 1% annet ja 99% ränkrasket tööd iseenda ja oma andega. Vahet pole, kas tahad kirjanikuks, iluuisutajaks või jalgpalluriks saada! Valem kehtib kõigile ühtemoodi.

Jah, see on veel üks aspekt, millele film tähelepanu pöörab.

Kui aus olla, siis on film nii kunstilises kui ka meelelahutuslikus mõttes tasemel. Hollywoodi filmide kohta ei saa seda just tihtipeale öelda, sest sealses tööstuses on esikohal ikka kasumi teenimine mitte kunsti harrastamine.

Küsimusele, miks pole film auhindadega üle külvatud, ei oska ma vastata. Filmi vaadates nagu tundub, et üllitis võiks igas kategoorias olla vähemalt nominent.

Kõike eelnevat arvesse võttes saab film minult 10 punkti kümnest ja soovituse teda vaatama minna.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee