Kihnu Virve: "Kui ma selle aasta veel ära lükkan, läheb kõik paremuse poole!" (24)

Tütretütred Reena Laos ja Raina Kiviselg keerutavad viimase Pärnu korteris maandunud vanaema ees: "Mutt, vaata, meil on uued kördid!"

Kihnu Virve ehk Järsumäe Virve ehk Virve Elfriede Köster hindab seelikuid ja ohkab: "Oh sa vana lihter, ma tegin nüüd põlled lühikesed!"

Eelmistest esinemisseelikutest on Reena ja Raina vastsed kördid pikemad ning heledamad.

"Ta on ikka poolpunane," määrab Virve triibumustri iseloomu. See tähendab, et uued seelikud on juba pisut rõõmsamad, aga vihjavad kihnlase silmale ometi selgelt: peres on olnud mõne aasta eest matused. Novembris 2011 suri Virve tütar Hilja, Reena ja Raina ema. Mõni kuu hiljem, 30. jaanuaril 2012, täpselt Virve sünnipäeval, suri tema abikaasa Jaan. Kört, mille Virve esinemise ajaks selga tõmbab, on päris tume.

Esinemise pärast Virve eelmisel reedel, 24. jaanuaril Kihnust Pärnusse lendaski. "Küll on tubli tüdrik," kiidab ta pilooti. "Tuli ja aitas mind, vanamutti – võttis kohe koti ja tõmbas mind lennukisse. Ma ei saa midagi uriseda."

Virve laob kohvi sisse kolm lusikatäit suhkrut, silub kördi sirgu ning räägib. Vahel ohkab, aga rohkem ikka naerab nagu rebane: "Khähh-khähh-khähh!"

Kodust: proua magab teise korra peal. Vahva!

Virve: "Siukest elu nagu praegu, pole mul kunagi varem olnud. Mul on uus ilus maja.

Tead, see on üks suur pluss, kui majal on väljakäik sees. Kogu elu olen ma õue lippand ja tead sa, kui talvel lumi tuiskab ja on hirmus külm – vahel on ju nii, et sa kohe pead minema – siis on sinna õue väljakäiku sättida ikka päris vilets.

Aga nüüd on kõik olemas, saun on olemas, kõik on olemas. Proua magab teise korra peal. Vahva!"

Reena: "Ronib nagu krabi teisele korrusele."

Virve: "Urve poiss (Allar, tütrepoeg) toob mulle kõik puud tuppa. Tead, ma korra proovisin ise kah, kuidas mul selle puu-toomisega on. Mul ajab endal naeru peale: panin puud kelgule, et toon nad siis selle salvokaga ära. Aga vaata, libe oli ja ma ei saanud kuidagimoodi kuuri juurest üles, seal on väike mäenutsakas. Roomasin ja iga sammuga tõmbasin kelgu ligemale.

Kodus ma võtan ikka kepi kah kätte, kui ma lauta lähen, siis on kindlam. Kui ma kepi vastu maad surun, saab hakkama.

Kes mul laudas on? Hobune! Kukk ja kaks kana. Siis on seitse kassi ja kaks koera.

Kui veel ka uue lauda valmis saaks…"

Tervisest ja elust: mul on kaelakondis ishias

Virve: "Mul on kaelakondis sihuke häbemata ishias, tead, et kui see sisse kargab, siis ma ei tea, kus ma läheks. Üldse siis ennast liigutada ei või. Ma käisin tohtri juures, tohter ütles, et terve nagu purikas! Pole häda midagi.

Ma ei tea, mul on selline tunne, et sügisel on tiivad valla ja allapoole minek. Ma kardan seda sügisest aega. 90. sünnipäeva minul ei tule, mööda paneb, ei astu sisse. Aga noh, pole hullu.

Kui ma selle aasta veel ära lükkan, läheb kõik paremuse poole. Aga kuidas ta läheb, ma ei tea, ju näeb.

Tegelikult on tasapisi kahju kah, ma ei tahaks praegu minna, mitte koguni, sest mu elu on suurepärane!"

Ujumisest: mineva aasta käisin ujumas

Virve: "Alles mineva aasta käisin veel koos tüdrikitega ujumas. Tead, ma sellest ajast ei tohi enam üksinda veesse minna. Ma tõusin püsti ja tahtsin ümber keerata, aga vesi viis mind nagu kaasa ja ma ei saanud kuidagimoodi enam jalgu alla. Kolm-neli korda proovisin ja kukkusin aga peadpidi sumaki ja sumaki veesse. Ei saa välja!

Aga see Raina tüdrik, Laura, oli seal minu lähedal ja küsis, et mamma, mis sul on? Tuli minu juurde ja aitas mind veest püsti.

Paar aastat tagasi, tead, seal Vembu-Tembumaal, lasin pladinaga torust alla! See oli ikka täitsa timm värk! Aga tead, kui sa sealt ülevalt tuled, lööb hinge kinni, kukud pläraki veesse, ma vaatasin, et kas soolikad ikka jäid kõik sisse. Siis läksin jälle, tegime mitu-mitu tiiru.

Veneetsias käisime ujumas, mis Ararati meri seal oligi? Aadria meri oli! Ararati, jah –khäh-khäh-khäh!

Aadria meri oli, jah, see oli 9. novembril (2008. aastal), kõik olid talveriietega, aga meie tüdrukutega käisime vees ära."

Raina: "Mutt pani suure hirmuga, et ta ikka ujuma saaks, juba hommikul endale trikoo kihnu kördi alla, terve päeva käis nii."

Virve: "Tead, see vesi oli seal külm, aga meil oli kiire peal, käisime ikka ära.

See oli üks hästi vahva reis. Aga sihukese koha peal ma elada ei tahaks, kus vesi lollitab: tuleb – ja jälle mõõnab. Ei!"

Reisist: viisin lennukisse piiritusepudeli

Virve: "Vene ajal oli see aeg, kui viina ei olnud, ja siis tegid kõik puskarit. Mina ise olen ka puskarit teinud. Mitu korda. Aga nüüd on riistad ammu läbi.

Noh, läksime Arhangelskisse, ja Raina tuleb minu juurde, et mamma, mina ei taha selle pudeliga piirivalvurite juurde minna. Ma olin andnud puskaripudel enne Raina kätte, et laps on laps, teda vast niimoodi ei kontrollita.

Võtan siis selle pudeli ja – vaata, meil, Kihnu naistel, on siin kördi külje peal tasku. Ma panin pudeli sinna ja keerasin tasku kahe jala vahele. Põll oli ees ja pudel oli kahe jala vahel. Oleks ta mind käega katsunud, oleks pudel kohe pihku jäänud!

Läksime ilusti läbi ja kui saime Arhangelskisse, istusime õues maha ja võtsime krõpskit!

Teine nali oli veel ühekorra – kui me läksime Rainaga Inglismaale, siis pidid kõik piiri peal saapad jalast võtma ja meespiirivalvur katsus mehe läbi ja naine katsus naise läbi. Mul oli kihnu kört selgas ja nagu ma olen, sihuke pool ahvi ka – nii kui ma sealt väravatest läbi läksin, läksin kohe selle naise ette, ajasin käed-jalad laiali ja ütlesin: noh, siin ma olen, proovi läbi nüüd! Aga see ei tulnudki proovima!"

Hülgerasvast: puhast hülgerasva ei sööda!

Virve: "Venelased olid sõja käigus Manijas ja tegid hülgerasva. Nad olid seal poolnälgas, need suured sõjaväelased.

Ega nemad teadnud, et hülgerasvaga ei saa ju midagi teha, see on maja värvimiseks või paadi jaoks. Nemad leidsid majast, kus pere oli läinud Rootsi, kuuri alt rasva, võtsid aga kätte ja panid keema.

Siis läks see kõht nendel lahti, sihuke värk, et oli hull asi! Hülge liha on hea, aga puhast rasva ei sööda.

No ja siis hakkasid nad pada puhastama, aga pada enam ei saa puhtaks – rasv ei tule ära. Tahtsid endale sama katlaga teed teha, aga ei saanud, sest nii kui vesi soojaks läks, sulas paja seintelt rasv lahti. Vees kõikjal puhas rasv!

Venelased olid siis kokaga kurjad, et kokk ei pese pada puhtaks, aga tegelikult see ei olnud ju koka viga, sest hülgerasv ei lähe ära. Kokk tuli siis meile ja ütles, et tema saab karistada, kui ta pada puhtaks ei pese.

Meie õpetasime. Andsime talle, tead, rukkijahu ja ütlesime, et pane rukkijahu katlasse, tee tuli alla ja kui katel on palav, siis võta kätte ja hõõru selle jahuga paja seinad läbi. Siis pane jälle uus jahu ja hõõru niikaua, kuni rasva enam ei ole.

Ta oli väga tänulik."

Lauluteost: teen kohe paar tükki järges

Virve: "Aga tead, viimati tegin uue laulu üleeile. Mul on niimoodi, et kui ma tegema hakkan, siis teen kohe paar tükki järges.

Mult on tellitud kah lugusid. Ühel mehel oli isa ära surnud ja tahtis matuselaulu. Ma siis tegin – võõrast inimesest, ei mina teadnud, kuidas ta end elus üleval pidas.

Laulsin telefonis ette. Pärast seda polnud kipsu ega kõpsu kuulda. Nüüd hiljaaegu helistas: ma tahaks suvel teile külla tulla! Ütles, et tema vana ema laulab seda laulu ja on väga vaimustuses, ja üldse on imelik, kuidas see laul on niimoodi pihta tulnud!

Tead, üks ütles kord mulle, et ei ole vaja mul jõululaule teha, et neid on juba nii palju. Siis ma arvasin, et kõik on õige, kõik te olete täite tinnaga suured tegijad ja mina nagu viies ratas vankri all, aga mina tahan ka jõululaule teha. Ja siis me tegime selle plaadi valmis kah, nii et ta on olemas ja nimi on "Eluküünal".

Tead, teinekord võib sõnad niimoodi peast ära pühkida, et pea on tühi. Aga ma ei ole lauldes kunagi kusagil vahele jäänud, ma hakkan nokkima, tead, ja siis need sõnad tulevad nagu pildid ette, siuh ja siuh. Ja niipalju ma nokin, kuni saan õige laulu kätte jälle!"

Kuulsusest: tore, kui mutist lugu peetakse

Virve: "Mul on täpselt ükstaskõik, mis keegi must arvab. Kui ei taha kuulata, keera telekas teisele kanalile ja ongi kõik.

Ennem tegi, jah, meele kibedamaks, kui keegi halvasti ütles, aga siis hakkasin mõtlema, et ena mul asja viriseda, igaüks teeb nii, kuidas ta tahab. Ma olen praegu väga rõõmus, et rahvas on tore ja kõik tulevad kuulama – nii keskmised inimesed kui nooremad.

Mind kutsuti tänavu aasta kah sinna… presidendi vastuvõtule. Ma olen Rüütli ajal käinud ja siis Ilvese ajal ja Mere ajal. Tänavu lähen ikka ka, Pärnus on seekord.

Tore on, kui ikka sihukesest vanamutist lugu peetakse, pole öelda kedagi. See on kah suur asi, et ma olen Manija saare aukodanik. Vahva!

Mul on väga palju sõpru, suurel maal veel eriti palju, aga Kihnus ka. Aga tead, kui inimene on selline latatara, siis tal ongi palju sõpru."

Suur tuur ja teised asjad, mida tahaks veel ära teha

"Mutt ähvardas, et tal on aasta aega elada jäänud, et teha ära veel need asjad, mis tegemata," ohkab Virve tütretütar Raina Kiviselg.

Igatahes oli ähvardusest niipalju kasu, et Järsumäe pereansambel võttis end kokku ja teeb märtsi lõpus teoks juba neli-viis aastat kavas olnud ettevõtmise: nädalase turnee Kukerpillidega. See on Virve viimane kontserdituur. Edasi esineb ta ikka, aga turneed enam ei korralda.

"Mis veel tegemata on," mõtiskleb Raina. "Eurovisionil on osalemata – sel aastal magasime maha, aga mõte oli, laul oli kah juba.

Siis on meil Ameerikas käimata. Üks plaat võiks kah veel olla nende uuemate lugudega. Ja veel tahaks välja anda ühe lauliku – et laulud oleksid noodistatud ja ilusti kaante vahel, sest paljud koorid ja laulurühmad tahavad noote."