Foto: MATI HIIS
Inimesed
1. veebruar 2014, 07:00

Rasmus Rändvee: tahame bändiga Eestist välja vaadata (16)

Facelift Deer pani taskusse aasta debüütalbumi ja aasta rokialbumi auhinna. "Juhuuuuuuuu! Vinge!" vastab Rasmus küsimusele, mis tunne on. Noormees tunnistab, et eks nad ikka vaikselt kodus lootsid, et neile mõni priis pudeneb.

"Vägev, et meie ootused olid nii madalad ja siis tuli kaks auhinda. Ja need anti meile veel järjest ka." Laval auhinda vastu võttes polnud poisi peas mitte mingeid mõtteid, ainult emotsioonid. Nii võttis see Rasmuse ka pisut sõnatuks. "Mu elu üks rumalamaid hetki, mu IQ oli sellel hetkel kõige madalam, mis ta on olnud," tunnistab poiss. "Kui lõpuks lavale jõudsin, lõhkus süda nii kõvasti, et pidin kinni hoidma, et see rinnust välja ei tuleks." räägib ta. Oma etteastet ta üle vaadata ei julge ? käed värisesid ja jalad olid makaronid all. "Raske oli püsti seista!" tunnistab poiss, et laulda polnud nii üldse lihtne.

Rasmusest pole paar kuud midagi kuulda olnud, millega ta tegelenud on? "Kirjutasime uut muusikat ja tegime suurplaani, mis aastal 2014 juhtuma hakkab. Möödunud aasta oli meie esimene läbimurre. Ma võitsin superstaarisaate, tegime plaadi, andsime kontserte, osalesime "Eesti laulul" – pärast sellised asju on ikka küsimus, mida edasi teeme," räägib Rasmus ja ütleb, et ega plaanipidamine lihtne polnud. "Kaks kuud kõva mõttetööd ja peavalutamist. Aga nüüd on meil siht silme ees."

Annaks ka 200 kontserti aastas

Noored bändipoisid kavatsevad kodumaalt väljapoole murda. "Meil pole veel ühtegi tõestust, et see ka õnnestub, aga me töötame selles suunas väga tugevalt. Samuti üritame saada suure bändi terviklikku mõtteviisi, tunnetust, filosoofiat – kogu kompotti, et oleksime pärisbänd kodulehe ja imagoga." Rasmus ütleb, et nad püüavad kirjutada ka veel paremat muusikat, kui siiani. "Kindlasti teeme mõne kontserdi ja loodame leida mõne inimese Eestist väljaspool, kellele meeldib see, mida teeme ja kes tahab meid kuhugi väljapoole esinema kutsuda."

Kui inimestele Eestis nii väga meeldib, siis miks on vaja üldse mujale minna? "Ma pole väitnud, et mulle siin nii kohutavalt meeldib," ütleb Rasmus. "Mulle mitteartistina meeldib Eesti ja meie külm inimene. Aga artistina mulle see ei meeldi," räägib Rasmus ja ütleb välja avaliku saladuse. "Tühjad lavaesised on Eestis tavalised. Teiseks – kodust tuleb eemale minna selleks, et aru saada, kui tähtis kodumaa on. Nagu Kerligi (Kõiv – K. T.) ütles, et nagunii leiame me kõik tee siia tagasi. Tore oleks veeta oma vanaduspõlv külmas ja kõledas Eestis, aga kuni oleme noored ja julgeme riskida, tuleks ikka ülejäänud maailma ka uurida."

Möödunud aastal andis Facelift Deer Rasmuse sõnul umbes 40?50 kontserti. "See on keskmine. Alati saab paremini. Kui mul oleks võimalus, siis võiks see arv ka 200 olla."

Metalist pole välja kasvanud

Väiksena kuulas Rasmus metalit. "Just ükspäev olime Karliga (Karl Kallas, kitarr/taustvokaal- A. K.) ja kuulasime seda metalskenet, millest me välja pole kasvanud. Kui mina olin väike, siis oli kõige ägedam muusikastiil metal," meenutab noormees, kes hakkas metalit kuulama 9aastaselt. Metalmuusika tegemist ta aga taga ei igatse. "Metal vajab nii hullumeelselt haigeid nupukeerajaid, kes teevad hea heli nii laivis kui stuudios," räägib Rasmus ning lisab, et see vajab oskusi, tehnikat ja võimalusi.

Peale metali kuulas noormees ka poprokki. "Minu esimesed peod olid kuskil 15aastaselt ja üks sõber oli Joosep Järvela tüdrukuga kuidagi seotud," meenutab Rasmus. "Vaatasime neid Bedwettersi tüüpe, tähendab, minu tüdruksõber on eestreast vaadanud ja enamvähem oma hääle ära kiljunud. Meie olime nende väiksed fännid!" meenutab Rasmus iidoleid, kellega nüüd tehakse koos projekte. Bändid ja musamaailm on tema sõnul Pärnus alati olemas olnud ? Pärnust on pärit nii Belka kui ka Tuberkuloited. Aga enne Mushy ja Bedwettersit oli pikalt vaikus. "Nemad puhusid selle asja uuesti üles. Neist inspireeritult tuli veel mitmekümneid bände juurde!" meenutab Rasmus häid muusikaaegu Pärnule.

Pärnu muusikaelule mõeldes meenub Rasmusele Noortekeskuse klubi-kohvik IN. "Isegi kui see INi ruum on kohutav asi, haiseb higi järele ja on roheliste seinadega, siis see on ikkagi Pärnu kõigi bändide üsa," meenutab Rasmus ja lisab, et põhimõtteliselt on kõik bändid sealt läbi käinud peale Bedwettersi.

"Mu elu kõige halvem live oli seal," meenutab Rasmus aegu, kui esineti vaid teisele esinema tulnud bändile. "Kaks bändi oli laval ja mõlemad kuulasid üksteist. Mitte ühtegi inimest ei olnud," meenutab Rasmus, kes just esines televiisori vahendusel tuhandetele inimestele.

Üks kurb asi on Pärnu muusikaelu juures ka ? nimelt näib lauljale, et praegu on bände seal jälle vähemaks jäänud, paljud nendest bändidest, kellega Rasmus omal ajal prooviruumi jagas, on nüüdseks lahku läinud. Facelift Deer ei näita aga mingeid lagunemise märke. Üheks põhjuseks peab Rasmus asjaolu, et kutsus bändi mängima oma parima sõbra Karli, kellega nad üksteist tunnevad juba kümme aastat. Ka enamik teisi liikmed on vanad tuttavad. "Minu bassimängija on minu ülemajanaaber alates viiendast eluaastast," toob Rasmus veel teisegi näite.

Anne Veski: Rasmus on laval väga äge!

Anne Veski võttis panuse eesti muusikasse auhinna vastu supertundega. Teda rõõmustab auhinnaga kaasnev au, kuulsus ja tunnustus. "Et ei ole ikka asjata vaeva näinud 35 aastat lavalaudadel, et ikka olen kellelegi meelde ja silma jäänud!" rõõmustab Veski. Järelkasvule mõeldes jääb Veski hetkeks mõtlema ja arvab, et kõik noored tegijad on omamoodi kihvtid, aga toob välja siiski ühe nime: "Ma lihtsalt esimest korda nägin Rasmus Rändveed lava peal. Minu meelest väga äge! Minu jaoks täiesti üllatus!"

Selle peale, et Facelift Deer oli Anne Veski lemmik, leiab Rasmus, et Anne Veski on legend ning väärib kindlalt saadud auhinda. "Legendi kõige suurem komponent on see, et ta ei muutu – sama soeng, samad kleidid, samad laulud. Mind ei olnud sündinudki, kui need laulud kirjutati, mis täna laval kõlasid!" räägib Rändvee vaimustunult. "Mulle meeldib see joon, et ta ei muuda midagi. Kui mingi asi on algusest saati töötav, siis las ta olla!" usub Rasmus ning peab Anne Veskit läbi aegade Eesti üheks kuulsaimaks muusikuks.

Kas Rasmus kujutab ka ennast 35 aasta pärast samal laval samu laule esitamas? "Ma arvan, et me võime teha nostalgiaks mõne sama laulu, aga ma ikkagi loodan, et 35 aasta pärast me kas oleme surnud, läinud erru või löönud kohutavalt läbi!" usub noormees, kes siis oleks juba 53aastane.