Nüüd elab paar juba mõnda aega Tartus, et kasvatada väikest Naimat ja musitseerida koos vahelduva eduga nii Eesti kui ka Leedu pillimeestega.
Kas gospel on palju läinud edasi sest peale kui kinno tuli Woopie Goldbergi film "Nunnad hoos"?
Gospelmuusika oli juba selleks ajaks kiiresti arenenud ja südamest laulva õega lihtsalt esitleti, kui võimas gospelmuusika olla saab.
Kui musikaalses ümbruses sa, Jason, kasvanud oled? Kuidas tulid noore mehe ellu palju harjutamist ja hella kohtlemist nõudvad muusikainstrumendid?
Vanaisa ma eriti ei mäleta, isa aga küll. Nädala sees meil eriti ei musitseeritud, kuid laupäeval-pühapäeval muutus kõik. Minu isa võis kodus mängida muusikat igal nädalavahetusel. Mängiti igas mustade inimeste seas popiks saanud stiilis – vahet nagu polnudki. Ühtviisi omaselt kõlasid nii soul, rob, blues ja kodus saavutati alailma The Stylisticsi, The Temptationsi, The O’Jaysi ning Al Greeni kõla. Naabrimehed ja isa kaugemadki sõbrad tulid ka appi.
Päris kindlasti oli selle orkestri tublide liikmete seas ka ema. Tema mängis rohkem midagi Al Jarreau´d, Agnetha Franklini, Anita Bakeri repertuaarist. Ikka midagi üdini naiselikku – nagu ta ka ise oli. Ent kui repertuaari valikul läks veidi vaidlemiseks, siis ema tavaliselt meestekarja vastu ei saanud ja pidi ikka alla andma.
Kui ma alustasin oma esimeste muusikatundidega, hakkasin kuulama jazzi ja big bandi muusikat. Ikka loksus mul kõrvade vahel Benny Goodman, L. Armstrong, Lion Ell Hampton). 13aastasena viisid head sõbrad mind vaatama Whynton Marsalis ja The Lincoln Center Jazz orkestri esitust – see inspireeris mind väga. Ma ei unusta kunagi seda kontserti.
Sattusid sa üldse mängima just seda instrumenti, mida igatsesid? Mis, olgem ausad, ei olnud noorte poiste seas juba tollal eriti popp?
Me saime valida, millist pilli tahame mängida. Mina valisin trompeti – seal ei olnud pikka kõhklust. See oli armastus esimesest silmapilgust.
Kas muusika oli su suveräänne ihaldusobjekt, või tuksus süda vahel ka hoopis spordile?
Noore poisina tegelesin ma nii muusika kui ka spordiga, aga keskkoolis pidin valima, kummaga põhjalikumalt jätkata. Ma unistan siiani spordiga tegelemisest, kuid olen õnnelik, et otsustasin muusika kasuks.
Kes olid su muusikalised iidolid? Kas mõned souli või funkievennad või hoopis metallimehed nagu AC/DC, Metallica, või hoopis Led Zeppelini sugused dinosaurused?
Mulle meeldis kõige rohkem Whynton Marsalis, kuid üles kasvades kuulasin ma kõike – alates Chick Coreast ning lõpetades hip-hop-bändiga nimega A Tribe Called Quest. Olen alati tunnustanud ja hinnanud muusikat, mida mängitakse hingega. See võib olla nii jazz, klassikaline muusika, hip-hop, country või rock. Kõik see on hea nii kaua kuni seda mängitakse veenvalt ja hoolega.
Kas USA ja Euroopa gospel erinevad teineteisest väga tuntaval moel?
Ma ei tea Euroopa gospeli kohta just palju, aga tõenäoliselt on nende põhi samasugune – meie süda.
Missugune pilt avanes sulle, kui astusid esimest korda Eesti jazzilavale?
Ma tundsin, et rahvas tõeliselt tunnustas seda, mida me tegime. Ja ma tundsin, et selline kannustus pani mind ka rohkem mängima. Nüüd olen väga põnevil täiesti uue publiku ees.
Muusikaõpingute ajal Sofia Rubina abikaasaks saanud Jason Hunter: Olen õnnelik, et otsustasin muusika, mitte spordi kasuks.
teoreetilöiselt rääkida,aga igal inimesel on vist ikkagi 2 vanemat,nii et ta on täpselt samapalju ka eestlane ja eestlane veelgi rohkem,kui mingi juut.
kiusu ajamise mõttes võib ju muidugi pidevalt rõhutada üht äärmust,kuid see ei muuda tegelikkust mingil moel vaid on lihtsalt teatud inimestetargutamine,mis võib-olla tõesti on neile ainuke
eneseteostus kommentaariumides,väga madal ja lapsik jutt igatahes,aga kui midagi asjalikku ja arukat pole öelda,eks siis korrutavad mõned inimesed sedasama plaati kasvõi kümneid aastaid,eks see ole nende endi probleem,aga mitte Toomas Hendrik ilvese mure.