Inimesed

Ene Hion: "Kui inimene on nii vana nagu mina, arvestab ta iga minutiga. Tal pole aega raisata." (18)

Jaanus Kulli, 1. veebruar 2014 08:00
Foto: TIINA KÕRTSINI

Laulva revolutsiooni ajal istus pool Eestimaad reedeti raadio ees, kõrv vastu kõlarit, et ükski lause kaduma ei läheks, ning kuulas "Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetundi", mida juhtis raadio- ja teleajakirjanik Ene Hion. Nüüd on ta juba aastaid reporteritööst tagasi tõmbunud ja tõotanud, et ei istu sellele reele enam kunagi.

Pääsküla raba veerel keset madalaid eramuid seisab neli punasest tellisest kuuekorruselist maja, mis ehitati omal ajal parteibossidele. Nii vähemalt räägib rahvas. Ühes neist elab Ene Hion, kes küll kolis sinna alles mõne aasta eest.

Kuigi ka tema eluloos oli koht kommunistlikul parteil.

Ene korteri aknast avaneb imeilus vaade rabale ja lumistele männilatvadele – kui piiluda läbi ribakardinate, mis on külma ja talvise, ent ometi ereda päikese varjamiseks ette tõmmatud, sest Enel on nõrgad silmad, mis ei kannata valgust.

Sellepärast vaatab ta ka telerit vaid paarkümmend minutit päevas, AK uudiseid.

Elutoas, kus me juttu räägime, on vanaisa pärandus – ampiirstiilis laud, diivan ja tugitoolid ning toa ehteks maalikunstnik Nikolai Triigi enda modelleeritud büst, mille ta tänutäheks kinkis Ene arstist isale.

Ene Hion, te olete oma pika ajakirjanikukarjääri jooksul teinud lugematu arvu intervjuusid, ise aga olete olnud küsitletu osas haruharva. Miks?

Ajakirjanik ei ole tingimata nii huvitav inimene, et tal oleks väga palju midagi jutustada. Tahaks loota, et ma ei ole väga edev inimene, ma ei ole pidanud kunagi vajalikuks ennast esitleda.

Kui ma ajakirjanikutöö lõpetasin, andsin piduliku lubaduse, et mul raiutakse parem käsi maha, kui ma veel peaks hakkama ajakirjandusega tegelema.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

08.07.2015
Ene Hion: Valdo Pandil oli alati terve saade peas

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee