Film

"Jack Ryan: variagent" on külm sõda kaasaegses kuues (5)

Toomas Reisalu, ajakirjanik, 31. jaanuar 2014 12:09
Chris PineFoto: AFP / Scanpix
Eesti kinodes juba paar nädalat laineid löönud spioonimärul "Jack Ryan: variagent" viib vaataja kaasaegsesse külma sõtta USA ja Venemaa vahel.

Kohe alguses mainin ära, et Eesti ega ka välismaised kriitikud filmi taevani ei kiida. Ühe põhjusena tuuakse seda, et tegemist on tüüpilise ameerikalikku patriotismi täis tuubitud eneseupitamisega.

Mina filmi nii kriitiliselt ei suhtuks ja ütlen, et "Jack Ryan: variagent" tõestab vaatajale ainult seda, mis suunas maailma filmitööstus liigub. Ja see suund on ikka veel Ameerika poole kaldu, kuigi filmidesse tuuakse suurema vaatajaskonna ja piletitulu saamise nimel üha uusi maailmalinnasid.

Seekord on filmi tegevuspaikadesse haaratud Moskva ja piletitulu soovib Hollywood kätte saada venelastelt.

Filmis võitlevad lääs ja ida

Pingeline märulipõnevik põhineb spiooniromaanide klassiku Tom Clancy loomingul. Filmis on Clancy loomingust muidugi vähe järele jäänud.

Lühidalt rääkides on Chris Pine'i kehastatav Jack Ryan tavaline Wall Streeti pintsaklipslane. Tegelikult töötab mees CIA agendina. Agentuuri võeti ta tööle, kui geniaalne analüütik, kes tegeleb globaalselt oluliste andmetega.

Kui Ryan avastab põhjalikult planeeritud ulatusliku terroriskeemi, millega Moskva kavatseb USA majanduse kukutada ja sellega üleilmse kaose tekitada, siis saab temast inimene, kes suudab selle ära hoida.

Sealt saabki alguse ahelreaktsioon, mis imeb endasse nii Ryani kui ka tema lähedased inimesed.

Ryan proovib edaspidi laveerida end CIA-ssevärvanud Harperi (Oscari-võitja Kevin Costner), oma kihlatu Cathy (Keira Knightly) ja salapärase Vene oligarhi Kenneth Branaght) vahel ning tulal toime reaalsusega, kus ei saa kedagi usaldada. Samas sõltub Ryanist miljonite inimeste elu ja ta jookseb võidu ajaga, et kõigist sammu võrra ees olla.

Kuid ameeriklastele ja tuleb tunnistada, et ka eurooplastele, meeldib, kui filmis elab hea peategelane lääne poolkeral, ja halb tuleb Venemaa avarustest. See on tüüpiline ja klišeelik ülesehitus ning vastab igas mõttes Hollywoodis juba olemasolevatele filmi ülesehitusvalemitele.

Filmimaailma kulisside taga olevad inimesed ütleks selle peale, et see on kindel ja riskivaba projekt. Paned raha mängu ja tead, et saad ka kasumit. Ja nagu kinokülastuste statistikast näha, siis filmitegijad pole eksinud, sest vaatajatele läheb üllitis ka Eestis peale.

Klišee kliseeks, sest filmimaailm ongi paraku selline nagu ka "Jack Ryan: variagent" seda kirjeldab: USA suudab ainsana oma filmitööstust ja -kultuuri maailma eksportida.

Kui sellega saaks hakkama ka Venemaa, Euroopa või näiteks Hiina, kes on samuti tõusvad majandused (rõhutan: võim sõltub tänapäeva maailmas üsna palju just majandusest!), siis oleks ka filmis hea ja halb osapool ära vahetatud. Hea oleks näiteks KGB-lane ja halb mõni endine CIA agendist ärimees.

Paraku on praegune seis teistsugune!

Eks seda tõestab ka Eesti poliitiline elu. Me ju mäletame, kuidas Edgar Savisaar hukka mõisteti, kui avastati, et ta küsis Venemaalt erakonna valimiskampaaniaks raha.

Meenutades seejuures asjaolu, et kunagi finantseeriti näiteks Isamaliidu valimiskampaaniat välismaise (kuid läänest tulnud!) rahaga, siis ei juhtunud midagi.

Sellest ida ja lääne võitluse poole pealt on ka film üsna huvitav, sest meenutab meile praegust maailma poliitilist seisu.

Film polegi nii paha, kui räägitakse

Nagu juba eelnevalt mainisin, siis kriitikud tegelikult "Jack Ryan: variagenti" ei kiida. Mina oskan öelda aga nii palju, et kuigi filmil on kasumitaotlus ja sellest lähtuvalt on ka kogu süžee üles ehitatud, siis on film oma tempo ja muu poolest vaadatav.

Kõige enam paelusid mind, kui vaatajat Moskva linna panoraamist filmitud kaadrid. Olen küll käinud Venemaa pealinnas, kuid selle aja jooksul on seal palju eitatud ja nagu filmikaadritest võis näha, siis kesklinn on selle tulemusel kardinaalselt muutunud.

Ja seda muutust oligi põnev jälgida.

Kui aus olla, siis oleksin soovinud linna vaateid rohkem näha. Mnjah, filmi tegevus oleks võinud suuremas osas ikka päevasel ajal toimuda – muud halba minul öelda pole.

Chris Pine näitlejatööd Jack Ryani osas on samuti laidetud ja väidetud, et ta jääb omaaegsetele staaridele nagu Harrison Ford, Alec Baldwin ja Ben Affleck alla. See on ka loomulik, sest eelnevalt mainitud mehed ongi omaette kategooria.

Fakt et nemadki on Jack Ryanit kehastanud, on seejuures teisene fakt ja see ei tee Pine otsekohe kehvaks näitlejaks. Pine sai hästi hakkama, küll noor mees areneb ja hakkab ka suuri tegusid tegema.

Kevin Costneri Harperi osatäitmise kohta oskan nii palju öelda, et Costneril polnudki ju eriti ruumi oma oskuste demonstreerimiseks, sest tema kehastatud tegelasele anti ekraanil vähe aega. Kuid saadud minutit kasutas Costner siiski hästi ära.

Cathyt kehastanud Keira Knightly oli samuti veenev ja šarmantne ka muidugi.

Üldiselt soovitan filmi vaadata, sest tegemist pole klassikalise märuli ja spioonilooga, kus toimub pidev tulistamine ja action. "Jack Ryan: variagent" on pigem natukene ka draama, sest nii mõneski kohas saab õrnatundelisem inimene nutta. Lugu ennastki kedratakse loogilises annuses, vaatajat pidevalt uute asjaoludega valgustades.

Hindeks paneksin filmile kümnepalli süsteemis võimsad 7 punkti. Soovituseks lisan nii palju, et minge kindlasti filmi vaatama!

Samal teemal

12.02.2014
"Aitab jutust" põhiteemaks on: kas olla vaba ja üksik või suhtes?
10.02.2014
Arvustus: "Ameerika afäär" on liialt üles haibitud ja väärtustatud film
10.02.2014
Arvustus: "Wall Streeti hunt" tuli, nägi ja võitis
05.02.2014
Arvustus: filmis "Viimane Vegas" seiklevad tõelised gigandid

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee