Hõbekarva medali panen ma kaela Stuart Howardile ehk Lapaluxile. Tema debüütalbum "Nostalchic" saavutas ääretult tihedas konkurentsis sedavõrd kõrge positsiooni tänu sellele, et albumilt kõlav kergelt kurvameelne elektroonilistest helidest kokku pandud pusle kõlab tõesti erakordselt hästi.
Kui päris aus olla, siis pärast esimest kuulamist ei olnud ma sellest albumist sugugi vaimustuses.
Kuidagi uimane ja laialivalguv tundus see kõik, kuid pärast kolmandat/neljandat kuulamist hakkasin ma tajuma selle albumi võlusid,kõiki neid kaaotiliselt lendlevaid kauneid helisähvatusi ja robustselt töödeldud vokaale.
Esimesena haakus minu kõrvu lugu "Flower", järgmisena armusin ma paladesse "One Thing" ja "Swallowing Smoke". Viimaks vandusin ma oma jäägitut ja igavest truudust loole Without You, mida kuulates on paratamatu see, et seiskub nii aeg kui ka enamasti täispööretel vurisev mõistus.
"Nostalchic" on kindlasti üks nendest vähestest albumitest, mis jääb minu plaadiriiulit ehtima veel aastakümneteks.
Kommentaarid (0)