Leslie hindab paberraamatuid, häid jooke ja ämma tehtud sousti

Avalikkuse tähelepanu on Laasner oma eri ettevõtmistega pälvinud viimasel ajal nii ohtralt, et on sunnitud nentima: natuke väsitavaks läheb. Tema muusikast on räägitud palju ja räägitakse kahtlemata edaspidigi – iga lapski on kuulnud bändist nimega HU? ja depressiivsetest Eesti väikelinnadest.

Sestap jätkem kõrvale helilooming ning üritagem tabada, mis mees see Leslie Laasner tegelikult on. Mida arvab ta maailmaasjadest, rämpstoidust ja muretust pensionipõlvest?

Kas paber- või digiraamat?

Digiraamat pakub kahtlemata asendamatuid võimalusi. Aga niikaua kui pärisraamatud lõhnavad paremini, kaaluvad rohkem ja on muudmoodi mõnusalt ebapraktilised, jäävad ikka nemad minu valikuks. See on nagu vinüülplaatide ja CDdega: mõlemad on okei, aga üks meeldib rohkem.

Kas pensionifond või kinnisvara?

Mul on plaanis mitte kunagi pensionile jääda, seega minu jaoks täiesti ebaoluline võrdlus. Elada ja koguda selle nimel, et kunagi oleks mitte midagi tehes mingi raha ja sedagi võib-olla ehku peale? Milleks, mida ma siis sellega peale hakkan? Teen, kaua jaksan ja saan sealt ka ehk oma kopika. Kui enam ei jõua, on nägemist…

Mingi sammas on mul kuskil olemas, rohkem ei tea – vahepeal oli trend, et pidi tegema. Aga mul pole aimu, mis numbrit see sammas kannab ja mis selle peal toimub.

Kas vutt või koss?

Jalka.

Kas vein või viski?

Olenevalt olukorrast mõlemat ja palju. Suvel libisevad valged veinid ja proseccod, stuudios läheb kindlalt Jack Daniels – täpselt nii, nagu tuju tuleb. Kodus on alati kapis kaks suurt Danielsi ja vähemalt kolm korda sama palju head šampanjat külmas. Meeldib tähistada suvalisi hetki; näiteks seda, et teisipäev sai mööda või keegi pani Facebookis meeldimise. Plomps…. kšššs…. Mõnus!

Kas McDonald’s või Hesburger?

Rämpsu tarbin aina vähem, aga kui söön, siis täiega. Selline spetsiifiline isu tabab teinekord. Enamasti kaldun McDonald’si poole, samas oleneb paljugi sellest, mis parasjagu teele satub. Teinekord käin lastega ja siis lasen neil valida.

Kahju, et kogu see kaader, kes kiirsööki pakub, ei armasta oma tööd ja kandikule maandub ikka eriline läga. Võiks ju hästi teha ja osata friikartulitele ka soola panna. Teen oma keti: I-Hate-My-Job-Burger.

Kas vara üles või hilja voodi?

Nii seda kui ka teist. Päevad algavad mul kell seitse hommikul ja varasemalt läksin magama umbes kella kolme paiku. Nüüd olen suutnud korraldada asjad nii, et külili saab juba ühest; varem ei raatsi.

Öösel on eriti mõnus üleval olla ja koos temakesega filmi vaadata ja juttu rääkida… aga päeval läheb keeruliseks. Üks väheseid asju, mida ma ei kannata, on sunniviisiline ärkamine ? et nüüd peab. Ärkamine võiks alati olla loomulik, mõnus ja vaba.

Kas ajateenistus või palgaarmee?

Ma lihtsalt vihkan sõda. Olen oma mõlemalt kadunud vanaisalt kuulnud, mis toimus Teises maailmasõjas, ja ma ei räägi mingitest pooltest, vaid üldises plaanis.

Mis värk inimestel sõjaga on? Need põlvkonnad, kes mäletavad, need surevad maha ja kogu asja mõttetus ununeb. Tahan võidelda rahu eest, seega ei oska valida armeetüüpe. Sõjardluse ülistamine läbi uudiste igal võimalikul sammul – see on terror minusuguste vastu.

Tuleb austada rahu kui suurt elamise kunsti ja hinnata võrdselt kõiki sõdades hukkunuid, kes tõmmati sellesse mõttetusse möllu.

Kas raha või armastus?

Oleks mõlemat palunud. Töötab tegelikult nii koos kui ka eraldi, pole probleemi.

Kas multikulti või puhas eestlane?

Ma ei ole natsionalist – kõik sobib, kui on tore inimene. Multi annab huvitavad nüansse ja ebatavalisust, näiteks loomingus. Tõupuhtad kultuurid on jälle teistpidi huvitavad; reisides mööda maailma ühest kohast teise on pilt mõnusalt laiguline ja põnev. Kui kõik seguneks, oleks igavam. Eks see on meie jaoks uus teema: paljud kindlasti vaatavad Rootsi poole ja värisevad aida nurga taga, hang käes.

Kas laulupidu või Viljandi folk?

Eelistan endiselt väikest reivi kuskil keldris, folgivaimustus pole veel minuni jõudnud. Laulukaare alla olen paar korda sattunud. Minupärast olgu mõlemad, aga oma eesti juuri kasutan teistmoodi: maksan makse, ei sülita maha, sorteerin prügi ja proovin muidu ka viisakas olla. Lipuga ei vehi ja muusikaliselt kaldun selliste elektrooniliste vibratsioonide poole, mida folk ei paku. Festivalidel mind tavaliselt üldse ei näe ? kui, siis teinekord lava peal.

Kas kartul soustiga või pasta Bolognese?

Itaalia köök on mu lemmik, kartulit söön üldse väga harva, paar korda kuus ehk satub. Aga pasta Bolognese – ega sa ei mõtle seda, mis meil sööklates pakutakse? Toda pruuni löga? Millal rakendatakse rahatrahvid sööginimede kuritarvitamise eest?

Päris õigesti tehtud pasta Bologneset söön meeleldi, kuigi lemmikute hulka ei kuulu. Aga pasta kui selline – iga kell. Kartulit soustiga söön alati maal ämma juures. Lihtsalt super, millise armastusega saab lihtsat sööki teha!

Kas kanep legaalseks või ei?

Ausalt öeldes – täiesti ükskõik. Võiks isegi pigem mitte, jääks asjale salapära ja seksikalt kriminaalne joon. Muidu oleks kanep nagu mingi suvaline heinatuust, mida baretid siin-seal kimuvad. Samas, kui kanep oleks vabalt kättesaadav, oleks mõju osadele ilmselt ebahuvitavam ja mõni ei himustaks nii väga ning jääks puhtaks.

Minul on liiga lõbus ka ilma kanepita, see oleks juba liiast ja katus hakkaks sõitma. Las tarvitajad ise ütlevad jah või ei; kellele see vajalik on.