Tekkmantlite looja Marit Ilison: "Maailma pole vaja nii palju rõivaid!" (1)

Neid järgides jõudis ta mainekal Hyéres’i moekonkursil 312 kandidaadi seast kümne parima hulka.

Võistluse žürii koosseis oli aukartustäratav: teiste seas kuulusid sinna kuulsa Kenzo moemaja loovjuhid, Ameerika näitleja ja disainer Chlo? Sevigny ning maailma juhtivate moeajakirjade esindajad. "Usun, et mu tekkmantlid mõjusid värskendavalt ja huvitavalt," üritab Ilison lahata põhjusi, miks sai just temast Ragne Kikase järel teine eestlane, kes finaali jõudnud.

Edu tõid tekist mantlid

Minimalistlik ja kontseptuaalne on omadussõnad, mida Ilison armastab oma töö iseloomustamisel kasutada. Äsja menukaks osutunud tekkmantlidki on loogiline jätk tema varasematele kollektsioonidele, nagu "Lúmine", "Trianglipuud" ja "70 puuvillast kitlit". Viimane koosnes pealtnäha täiesti identsetest kitlitest, mida eristas üksteisest ainult vaevunähtavalt erinev värvitoon.

Põhitööna õpetab Ilison Eesti Kunstiakadeemias eksperimentaalset vormiõpetust ja loovat konstrueerimist, lisaks peab veebipoodi ja tegeleb eratellimustega. Viimased aastad on toonud sukeldumise meestemoe maailma. "Iga käsitsipiste ülikonnas on minu jaoks justkui pintslitõmme lõuendil, ning on puhas rõõm näha sära kliendi silmades, kui ta veel pooleliolevat pintsakut selga proovib ja selles end hästi tunneb!" õhkab Ilison.

"Rõivad on meie kõige lähedasem ja privaatsem ruum ning soovin, et kandjal oleks nende sees hea olla."

Moemaailm on üldsuse silmis kurikuulus oma halastamatuse ja stressirohke iseloomu poolest, kuid vähemalt enda arvates on Ilison suutnud jääda üsnagi puutumatuks. "Meedia tahab kogu aeg midagi uut, kuid olen seadnud endale põhimõtteks teha vaid seda, mis südamega kooskõlas. Maailma ei ole nii palju rõivaid vaja."

Pigem teeb Ilison vähe, aga kvaliteetselt ja kauakestvalt. "Kuskilt peab süsteemi muutmist alustama ja õnneks tuleb mõttekaaslasi ainult juurde," on ta lootusrikas.

Ise üritab ta järgida põhimõtet "kaua tehtud, kaunikene": üks kollektsioon aastas on disainerile igati piisav. Lisaks eelistab Ilison neid tooteid, mida saab igal ajal uuesti tellida. "Ühe hea toote väljatöötamiseks kulub meeletu ressurss ning oleks lausraiskamine seda ainult korra pakkuda."

Disaineril on õnnestunud leida ka kuldne kesktee kunstimaailma kahe äärmuse, liigse endassesulgumise ja kommertsi vahel. "Vaid raha pärast tegemine on hingetu ning vaid oma hingele tegemine ei pruugi olla väga jätkusuutlik."

Eesti moel on potentsiaali

Eesti moeilma kulisside taga viibijana on tal hulk tähelepanekuid ja mõtteid. "Eesti moel on potentsiaali küll, tuleb lihtsalt leida see oma viis ja stiil, mis ka maailma kõnetab," ütleb Ilison.

Tema meelest võiks Eestis vabalt olla rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud moeosakond või -kool, mis valmistaks kogu maailmale ette eri rahvusest häid disainereid.

"Kõrge reputatsiooniga eesti koolkonna moeharidus võiks olla meie visiitkaart, mis viiks Eesti maailmakaardile ning mille pärast tahetaks tulla siia õppima-elama."

Ilison toob eeskujuks Antwerpeni – Tallinnast vaid veidi suurema linna, mis on riigi, moetudengite ja -tööstuse ühise koostöö tulemusel end jõudsalt maailma moeteadvusesse pressinud.

Rõivadisaini kõrval kuuluvad Ilisoni ampluaasse veel ruumiinstallatsioonid ja muud vormid. "Hoolimata meediumist, soovin alati luua häid tundeid ja kogemusi," lausub ta.

Kui keegi peaks kunagi hakkama kirjutama koguteost Eesti moeajaloost, siis, usub Ilison, mahub sinna sisse temagi nimi. "Hyéres’i konkursiga on see igatahes juba maailmakaardile visatud. Aga ega ükski prohvet pole kuulus omal maal!"

Kellel peaks olema huvi tõusvat tähte toetada, saab seda teha, annetades talle vanu tekke. Marit Ilison oleks tänulik.