MOODSAD AJAD: Keit Pentus uudishimulike lastega – eurooplasi ei kohta seal iga päev. Nagu riietusest näha, on 21. sajand vähemasti mingil määral jõudnud ka nii eraldatud paika. T-särgid ja lühikesed püksid pole enam midagi haruldast. Teisel pildil on kohalik elanik siiski traditsioonilisemas rüüs.Foto: Erakogu
Eesti uudised
31. jaanuar 2014, 07:00

Rosimannused veetsid puhkuse inimsööjatest pärismaalaste juures (61)

Reformierakondlased Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus sõitsid aasta hakul paariks nädalaks Paapua Uus-Guineasse. Kannibalidega nad õnneks kokku ei puutunud.

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus rääkis Õhtulehele, et Paapua Uus-Guinea valitigi puhkusepaigaks seetõttu, et see on üks väheseid paiku, kus hõimuelu veel ehedal moel kohtab. Rosimannused ja nende kaks sõpra läksid sinna omal käel, mitte mõne reisigrupiga. "Omal käel on selline käik küll veidi riskantsem, aga korraliku eeltöö puhul kindlasti oluliselt soodsam. Lisaks on sedasorti retk kohati üsna ekstreemne, mis tähendab, et koos mägedes turnivatel inimestel peab olema hea klapp."

Kohapeal oli neil abiks teejuht. "Tänu temale saime ka kohalikega jutule – ainsaks keeleks, mida mägedes räägiti, oli üldiselt sealne murrak."

Peatuti põhiliselt dani hõimu juures. "Kohalike välimus ja olek võib esimesel pilgul väikest ebakindlust tekitada, aga kui sa neisse lugupidavalt suhtud, meestele suitsu ja lastele kommi pakud, leiad kiiresti rõõmsa ja külalislahke seltskonna," sõnab Keit pärismaalaste kohta.

Elektrist võis vaid unistada

Aga jutud, et nende meelistoiduks on mõni teine hõimuliige… "Ehkki jutud kannibalismist levivad siiani, rahustas meiega kaasa matkanud kohalik kooliõpetaja ühel pikemal küünlavalgusõhtul, et seda kasutatavat äärmusliku abinõuna vaid hõimude omavaheliste arveteklaarimiste käigus," ütleb Keit.

"Viimastel aastakümnetel ei olevat kannibalismijuhtumeid sellel Paapua poolel küll enam teada olnud."

Keit kirjeldab, et suurem osa päevast möödub kohalikel naistel kivist ja okstest meisterdatud kirveste ja kõblastega bataadipõldu harides. "Elektrit pole, mis tähendab, et päev pikaks ei veni ja pimeda saabudes pikka pidu pole. Pimedaks kiskus kuue paiku."

Elupaigaks on rookatuse ja muldpõrandatega väikesed hütid. Enda vanust kohalikud elanikud üldiselt ei teagi. "Seda põhjusel, et aastaid lihtsalt ei loeta ja aega meie kombel samuti mitte. Laste kooliiga jõuab reeglina kätte siis, kui need paraja pikkusega tunduvad olevat," selgitab Keit.

Raha asemel on kõige väärtuslikum aga siga – nendega tehakse olulisemad tehingud.

Keit kirjeldab troopilisi metsi ja kärestikulisi jõgesid, kuid nendib, et sealgi tungib moodne elu tasapisi peale. "Aina rohkem näeb T-särke ja spordipükse, eriti naistel. Aga matkaradadel kohtab siiski veel küllalt palju ainsas traditsioonilises rõivas ehk kotekaga meesterahvaid."

Kuna elektrit polnud, on ka selge, et interneti vahendusel Eesti siseasjadel silma peal ei hoitud. "Proovime puhkuse ajal ikka puhata," ütleb Keit oma perekonna põhimõtte välja.