KOLM NÄDALAT KOOMAS OLNUD MEELIS PAI: "See oli väga suur ja eriline kogemus, nagu oleks lugenud põnevaimat juturaamatut." (68)

"Nii lihtsalt juhtus ja ega keegi ei olegi siiani mulle öelnud välja, mis siis tegelikult juhtus," rääkis Pai ebaõnnestunud operatsioonist, mille ajal ta koomasse langes.

Viimase hetkena mäletab Pai, kuidas ta narkoosi alla läks ning et ta püüdis magamajäämisele vastu punnida. "Aga kui sa koomasse jääd ja hakkad sealt välja tulema, siis on täpselt samamoodi, ei taha nagu välja tulla."

Pai mäletab erksalt "tagasitulekut". "Ma ekslesin päris palju nendes koridorides, ma käisin mitu korda selle ukse juures, kust ma siis pärast välja läksin."

Pai täpsustas: "Sellistes pruunides koridorides, lihtsalt liikusin ja käisin ringi. Käisin erinevate uste juures, vaatasin natuke välja... Selle ukse ja reaalse maailma vahel on nagu piimjas kile. Sa pead sellest nagu läbi minema, aga ei lähe.

Ma mäletan, et käisin kuskil neli-viis korda vaatamas, et kas tulen või ei tule tagasi. Ega seal on ju päris mõnus olla – sul ei ole mingit raskust, sa hõljud kuskil õhus," jutustas ta.

Saatejuht Marko Reikop täiendas, et tema sõber, kes oli koomas, rääkis, et seal oli äärmiselt hea ning mingit tahtmist koomast välja tulla ei olnud. Pai kinnitas seda tunnet ning ütles, et tagasitulek oli päris vaevaline. "Sel hetkel, kui oled sealt tagasi, oled sa kogu oma raskusega voodi küljes ega suuda midagi liigutada. Jalad ei tööta, käed ei tööta, sa ei saa mitte midagi aru, mis on juhtunud. Suudad üleval olla maksimum pool minutit."

Pai sõnul tekkis reaalses maailmas hirm ning ta kartis magama jääda, ehkki oleks pidanud puhkama ja taastuma, kuid ta kartis "sinna" tagasi minna.

Koomast väljatulekul oli Pai sõnul väga oluline, et juures oli oma inimene.

"See oli väga suur ja eriline kogemus, oleks lugenud nagu põnevaimat juturaamatut. Sa satud väga erinevatesse keskkondadesse ja maailmadesse, tohutud värvid on seal, väga palju inimesi on seal – läinud inimesi ja veel elus inimesi – sa kõigiga suhtled. Ma ei mäleta, kuidas me suhtlesime, kas telepaatiliselt. Keegi ei rääkinud, aga inimesed suhtlevad omavahel," rääkis Pai.

On see nagu unenägu või narkouim või surmalähedane kogemus? "Ma arvan, et see on unenägu," vastas Pai. "Fantaasia läheb nii meeletult tööle. Arvan jah, et unenägu."

Pai mäletab, et koomast ärgates haaras ta kohe abikaasa käest kinni, või haaras abikaasa tema käest. "Ma ainult teda nägingi. Seepärast ütlengi, et omainimene peab olema lähedal. See oli see hetk, kui tahad tulla. Nii hea, kerge oli [seal] olla."

"Läbi selle piimja kile tuleku ongi see ohukoht: sa kas tuled või ei tule. Aga Schumacher on nii tugeva tahtejõuga inimene, ma usun küll, et tema võitleb sealt välja," rääkis Pai.

Ta oli koomas olles kaotanud 25-30 kilo ning taastumine oli tema sõnul tohutult keeruline. „Sa kõike hakkad otsast peale. Tasakaalu õppimine, jalgade peale saamine – see on hästi pikk protsess." Tuli uuesti käima õppida, kogu aeg lihaseid treenida.

Poole aasta pärast läks Meelis Pai uuesti operatsioonile. "Siis tundsin küll väga suurt hirmu. See teadmine, et on oht sattuda uuesti samasse maailma, oli täiesti reaalselt olemas."

Pärast teist operatsiooni tundis ta juba ärgates, et on täiesti terve.

Pai tõdes, et koomakogemus on muutnud tema arusaamu elust ja pannud väärtusi teisiti hindama.