Näitleja Margus Grosnõi: "Kui teed midagi, siis tee seda põhjalikult ja südamega." (4)

"Bossa laulmisega pole ma varem väga palju tegelnud," tunnistab Rakvere teatri näitleja Margus Grosnõi (35), kel peaosa muusikalises lavastuses "Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu", mis tähendab muuseas ka Loobi 20 hittloo laitmatut esitamist. Ning see on pingutav.

"Kui ikka kedrata neid laule kahes proovis järjest mitmeid kordi, seitse tundi järjest, võtab õhtu lõpuks hääle ära küll."

Margus, kes lööb küll kaasa Rakvere teatri meesansamblis RAMM, on solistina seni haruharva üles astunud. "Õhtu, kus on 20 lugu, solistina ära kanda on vaieldamatult päris suur väljakutse," ütleb ta eelseisva katsumuse kohta.

Pealekauba veel see, et vanameistri rollgi on keerulisepoolne. Estraaditähe kingadesse astumine on Marguse sõnul küll väljakutse, aga selline, kus saab midagi uut õppida.

"Käisin Uno Loobil ka külas, laulsime koos natukene – lugusid "Kamina ees" ja "Jaanipäev", täitsa tore oli," kirjeldab Margus, kuidas töö Loobi-rolliga ta artisti juurde visiidile viis.

"Ta ise ei ole nüüd tükk aega laulnud. Et ei enam, hääl läheb ära. Ta on otsustanud, et üldse enam ei laula." Samas ei võtnud Margus eesmärgikski iga hinna eest Loopi laulma sundida. "Pigem oli mul eesmärk näha, milline ta on, mis ta arvab elust ja asjadest. Ta on 83 aastat vana, aga nii eluterve mõtlemise ja huumorimeelega, et võiks teda väga paljudele eeskujuks tuua. Ma ei kujuta ette, kas mina 83aastaselt suudan nii vitaalne ja elurõõmus olla."

"Kõik laulud hakkavad pähe saama."

Elurõõm elurõõmuks, kuid Marguse sõnul on Loobi rolli kaunis keeruline teha. Ja mitte üksnes suure repertuaari pärast. "Eks ta on elanud ka mingis mõttes kahvatut elu – pole temaga ju erilisi skandaale kaasas käinud," kõneleb Margus.

"Ta on olnud suurepärane muusik, kitarrimängija ja -õpetaja. Ta oli ju üsna kuulus artist, aga esikaanepoiss ei olnud kunagi, kuidagi vaikselt elas. 19aastaselt abiellus, on naisega 64 aastat abielus olnud. Müstika! Korralik pereisa ja artist – need kaks asja, tundub, et ei sobi kokku. Mõni skandaal võiks ju olla, aga ei ole. Küsisin ka tema käest, kas napsuvõtmist on ikka olnud. Vastas, et nojah, üks periood oli selline, kus sai napsu võetud pillimehe moodi. Aga ühtegi asja selle tõttu ära ei jäänud, kõik sai ilusti tehtud. Et ta on nii positiivne kangelane, siis on keeruline mängida sellist tüüpi."

Päevast päeva Loobi laule harjutanud ja end laulja sussidesse passitanud Margus lisab, et on natuke raske üles leida mingisugune kvintessents, nii et publik hoobilt avastaks laval Grosnõid vaadates, et näe, ongi Uno Loop. "Kõik inimesed teavad Loopi tänu lauludele, aga kes ta on inimesena?" mõtiskleb Margus.

"Kui peaks Loopi tegema saates "Su nägu kõlab tuttavalt", siis on tema puhul näiteks seda kiiksu raske leida, mille pealt kohe tunneks ära, et see on Loop.

Kui just laulu "Mis värvi on armastus" ei laula."

Kuid laval tuleb Margusel esitada seegi hitt, mis sest, et helistik talle sobivaim ei ole. "Loop ütles, et see lugu on algusest peale kõrge olnud, ja kuna mina olen madalama häälega, siis on mõni lugu mulle ka madalamaks tehtud: mõni poole tooni või tooni võrra, mõni tertsi võrra," muigab Margus.

"Aga seda "Mis värvi on armastus" laulan ma originaalhelistikus ja see on suur pingutus. Loop ütles, et see, kui laulan madalamalt, ei mängi loo puhul rolli."

Ehkki Loobi tegemine nõuab aega ja vaeva, ei tulnud Margusel mõttessegi sellele osapakkumisele ei-vastust anda. Repertuaariteatris pole see kombekski. "Jah, usulistel ja seksuaalsetel veendumustel võib ära öelda, aga "Uno Bossaga" mul seda ei ole, pole ei usulist ega seksuaalset konflikti," naerab mees, kes möödunud aasta lõpust siiani Loobi lugusid õppinud.

"Neid on praegu kokku 20 kanti. Päris palju küll, aga kõik lood ei tule otsast lõpuni. Mõnda lugu on salm ja refrään. Kõik laulud hakkavad pähe saama küll." Lisaks keerukate laulude harjutamisele rassib Margus Oleg Titovi liikumisproovides, kuid õnneks mitte sellise tempoga, et hing paelaga kaelas oleks.

"Ega ta armu anna, aga higi hakkab lendama küll, kui see koos laulude, liikumiste ja tantsunumbritega järjest läbi mängida. Aga seal ei ole midagi kontimurdvat. Normaalne, ei ole midagi hullu!"

"Teksti tuupimisega ma tegelema ei pea."

Ükskõik, millist rolli pakutakse, on Margus hoobilt nõus: "Põhimõtteliselt olen valmis kõike tegema. Mulle tuleb meelde Peeter Jakobi ütlus noortele näitlejatele suitsuruumis: kas te teate, sõja ajal mängiti kaevikus ka?! Eks see oli naljaga öeldud, aga tegelikult on ka nii."

Kaevikus Margus etendust mänginud küll ei ole, kuid rolle on tal tõesti olnud seinast seina. Muinasjutuprintsist Rebase-Reinu ja Ostap Benderini, lastetükkidest tõsiste draamadeni. "Praegu polegi mul ühtegi lastetükki," muigab Margus.

"Mina ka ei tea, kuidas nii läks, sest mingil hetkel polnud ühtegi lastetükki, kus ma ei mängiks. Lastele on vaieldamatult tore mängida, mulle meeldib. Lastele on väga raske valetada, nad saavad sellest kohe aru. Näen seda oma tütrekese Li Liisi pealt, kes on kuueaastane. Kui sajaprotsendiliselt mängu sisse lähed, siis on see nii põnev, et lähed ise ka põlema. Ning see sütitab laval ka. See läheb lastele nii korda!"

Seepeale on Margusel rääkida, kuidas ta "Onu Remuse lugudes" mängimist nautis: "Mina olin Rebaseonu, Toomas Suuman Jänkuonu. Füüsiliselt oli see raske tükk. Läbi tüki laval, kargame, hüppame, jookseme, tantsime – see kuidagi töötas. Teadsid, et see tõmbab etenduse lõpuks korralikult tühjaks, aga kui välja tuli, oli enesetunne ikka jube hea."

Margus on seda meelt, et isegi siis, kui sa ei karga uue rolli puhul vaimustusest lakke ? la "jess, ma saan seda mängida", tuleb leida konks, mille pärast seda siiski rõõmuga teha. "Mul on see kuidagi õnnestunud siiamaani," lausub ta.

"Kui selle konksu leiad, pole seda mingi probleem mängida. Ja kui ikka üldse ei taha asja teha, siis pole üldse mõtet teha. Poolikult pole ju mõtet asju teha. Kui sa teed midagi, siis tee seda põhjalikult, südamega ja sajaprotsendiliselt. Sellepärast, et poole persega pole mõtet tooli peal istuda. Kui juba istud, siis istu korralikult!"

Plussmärke leiab Margus nendegi päevade puhul, kui Rakvere teatri näitetrupp varahommikul bussi vupsab ning järjekordsele gastrollile põrutab. Ikka stiilis, et hommikul antakse etendus lastele, õhtul täiskasvanuile. "Eks ta väsitav ole, aga selle rutiiniga harjub ära," tõdeb ta.

"See ongi Rakvere teatri töö eripära ja nägu, et käiakse väljasõitudel. Sellega tuleb lihtsalt harjuda. See, kes ei harju, lahkub. On päris palju neid olnud, kes on selle rutiiniga harjuda proovinud, aga pole seda omaks võtnud. Kui suudad selle omaks võtta, siis naudid väljasõite nii Võrru kui ka Haapsallu. Bussis on wifi, surfata saab, lugeda saab, magada saab. Ja bussis on mõnus teksti õppida."

Viimane ei paista kuidagiviisi Marguse enda väljasõiduharrastus olevat – tema nimelt ei õpi üldse teksti. "See jääb proovide käigus meelde, seega teksti tuupimisega ma tegelema ei pea. Küll võtan osaraamatu koju kaasa, et mõelda rolli või stseeni peale, aga seda, et ma tuubiksin, pole olnud."

Teatritööde kõrvalt on Margus vilksatanud kord ühes, kord teises teleseriaalis. Valdavalt on "Kättemaksukontoris", "Kelgukoertes", "Elus keset linna" ja "Saladustes" olnud tema täita mitte kõige positiivsemad kangelased, aga ka mitte kõige kurjemad pahardid.

"Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu"

Muusikaline Mis-Oleks-Kui Uno Loobi elust "Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu" kannab Rakvere teatri mängukavas žanrinimetust "estraad". Teisisõnu on see muusikaline lavalugu Uno Loobist, Eesti popmuusika mesihäälset kuningast, kelle laulud on võlunud põlvkondi. Mehest, kes oma muusika- ja spordirohkest elust on läbi tulnud ühegi pleki ja muhuta. See on fantaasiarikas lugu sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui Uno oleks valinud teisiti.

Lavaloo on kirjutanud Peep Pedmanson, lavastaja ja kunstnik on Hardi Volmer. Liikumisjuht on Oleg Titov, kostüümikunstnik Kristel Maamägi, lauluõpetaja Kadri Kask. Peaosas on Margus Grosnõi. Esietendus on 14. veebruaril Rakvere teatri suures saalis.

Grosnõist Stalteks ja taas Grosnõiks

.Kui Margus ligi 13 aastat tagasi Rakvere teatriga liitus, kandis ta perenime Stalte. "Võtsin Julgilt nime – noorus ja suur armastus oli," kirjeldab mees, kuidas abielu liivlanna Julgi Staltega ta nime vahetama pani.

"Julgil oli veel nii, et kui tema isa abiellus, siis võttis ta ka Julgi ema käest liivi nime – Stalte."

Kui Marguse ja Julgi abielu otsa sai, võttis Margus oma pärisnime tagasi. Nüüd elavad Julgi ja paari 15aastane poeg Karl Oskar Riias, kuid kõik koolivaheajad veedab noormees isa juures Eestis. "Läti keel on ta kodune keel, eesti keelt õpib ta Riia Eesti koolis ja minuga suhtleb ka eesti keeles," räägib Margus.

"Suhtlus on meil ikka väga tihe."

Margus Grosnõi

Sündinud 13. märtsil 1978. aastal.

Lõpetanud Ahja keskkooli 1996. aastal

Lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala III lennu 2001. aastal

Alates 2003. aastast Rakvere teatri näitleja.