Saund

Priit Pedajas: "Kui valu ei ole, siis laule kirjutada ei saa." (2)

Jaanus Kulli, 26. jaanuar 2014 15:00
KITARRIPOISS: Hiljuti 60. sünnipäeva tähistanud teatrimees Priit Pedajas tegi endale vägeva kingituse, üllitades duubelplaadi, millel kõlavad paarikümne aasta jooksul loodud laulud. Foto: Teet Malsroos
Eesti Draamateatri peanäitejuht üllitas plaadi, et saaks vana võla kaelast ära.

"Mulle on alati meeldinud rohkem minoor kui mažoor," ütleb ennekõike lavastaja ja näitlejana tuntud Priit Pedajas, kes aga täna, võib-olla paljudele üllatuseks, esitleb oma koduteatris, Draamateatris, kaksikplaati "Üle latvade lailab üks hõik". Seda albumit on oodatud vaat et paar aastakümmet.

Samal teemal

"Ma ei tea, eks see aeg oli ka niisugune, kus kõik tundus mähituna tumedasse valgusesse," jääb teisipäeval 60. eluaasta verstapostini jõudnud Pedajas loomevaevadest rääkides napisõnaliseks.

Mäletan, üks tollane luuletaja, kelle tekste ma olen kasutanud, ütles samuti, et kui valu ei ole, siis kirjutada ei saa. Olen selle ütlusega vägagi päri ja seda ka ise tunnetanud: kui valu ei ole, siis laule kirjutada ei saa. Aga sellest ei taha ju väga palju rääkida."

Plaadi pealkiri on laenatud Jaan Kaplinski luuletusest "Otsijad" ning teatrimehest muusik kinnitab, et selle värsirea tagant ei tasu otsida mingit tähendust. Kõige enam ongi plaadile mahtunud Kaplinski sõnadele kirjutatud laule. Lisaks Hando Runnel, Uku Masing, Marie Under, Heiti Talvik, Juhan Viiding… "Alguses on kindlasti tekst, kõik laulud on sündinud tekstidele, mis on mind väga puudutanud või kõnetanud. Kuigi igasse loosse sisseelamine on võtnud päris palju aega. Ei ole nii, et hopp – ja kohe ongi valmis," kirjeldab Pedajas kirjutamisprotsessi.

Folgist sai protest sisutühjale estraadile

"Mis puutub autoritesse, kelle tekstidele ma laule on olen loonud, siis tollal, seitsmekümnendatel, lihtsalt loeti palju luulet – algul oli juhuslik lugemine, aga lavakoolis sai sellest kohustus," ütleb Pedajas, kes astus Panso kooli 1972. aastal ja lõpetas selle 1976. aastal legendaarses seitsmendas lennus.

"Mitte et me oleks lugenud luulet kirjandustunnis, see oli üks kohustuslik osa lavakõnes. Ent see oli üleüldse aeg, kui luule tõusis kuidagi eriliselt esile, oli tähtis ja oluline. Peale selle sain paljude luuletajatega, kelle tekste kasutasin, isiklikult tuttavaks. See oli oluline märk. Mis aga muusikalisse poolde puutub, siis nii minu kui sõprade-mõttekaaslaste seas oli suur vastasseis sellele, mis raadiost tuli. Mitte isegi ideoloogilisel pinnal, vaid pidades ennekõike silmas sisutühja estraadi. Kuigi ega pilt tänagi parem ole. Aga siis oli seda kuidagi eriti tunda ning just sellest vastasseisust kantuna tõusis folkmuusika rohkem esile. Tollane folk oli küll natuke midagi muud kui tänane, mis suuresti on seotud näiteks Viljandi folgiga, kus on just rahvamuusika pool esil. Tollal aga oli olulisem isegi tekst," selgitab Pedajas, kes koos Peeter Tooma, Tõnu Tepandi ja teiste trubaduuridega tuli rahva ette ja teadvusse 1970. aastate alguses.

Kuna enamik plaadil kõlavaid laule on sündinud veel eelmisel sajandil, on seda albumit oodatud vaat et paar aastakümmet. "Eks ta üks vana võlg on," tunnistab Pedajas. "Alustasime selle salvestamisega tõepoolest jupp aega tagasi, küll mitte kakskümmend aastat, aga siis korraga läks elu teatris väga tõsiseks ja tihedaks, toimus juhtkonnavahetus, samas käis majas kapitaalremont ning ma juhtisin praktiliselt üksinda teatrit. Plaaditegemine jäigi kõrvale ja jäi kõrvale pikaks ajaks."

Pedajas ütleb, et tal on aastate jooksul kogunenud päris palju salvestisi ja mitte kõik need pole perfektsed, kuid nüüd uuesti materjaliga tööle hakates laulis ta uuesti sisse vaid ühe loo. "Kuna selle kontsertsalvestusel mängis üks muusik ühte nooti järjekindlalt valesti ja nii ei saanud seda lihtsalt kasutada," naerab Pedajas.

"Jutt on Ernst Enno luuletusele "Kolm eite" kirjutatud laulust ning naljakal kombel oli see vist üldse üks esimesi viisistatud lugusid. Eks esimeste lugude salvestisi ole üldse väga naljaks kuulata, sest sisse on need lauldud õrna lapsehäälega."

Pedajase laulude ürgne vägi

Õrn lapsehääl kadus juba õige pea minevikku ning pigem on Pedajase lugudes ja tema laulmise sees miski ürgne vägi. "Eks see johtub ikkagi taustast, rahvamuusika taustast, eks see sealt tuli," arvab ta.

"See oli ka aeg, kus just noorte seas tõusis regilaul väga oluliseks. Peale selle tundsime suurt huvi erinevate maade rahvamuusika vastu. Siis toimusid ka mitu suurt Siberi ekspeditsiooni, kus ma küll ise ei osalenud, aga millest võtsid osa mitu mu sõpra. Lisaks veel Lennart Meri filmid."

Suurem osa plaadile jõudnud lugudest on salvestatud Eesti Raadios. Kuid on ka laule, mis salvestatud Ameerika Ühendriikides. "Olin USAs esimest korda 1989. aastal, kui sealsed sõbrad korraldasid salvestuse ühes väikeses stuudios läänerannikul," selgitab Pedajas.

"Andsin siis ka päris mitu kontserti, sest olin tollal muusikaliselt tõepoolest heas vormis."

Põhjusena, miks peanäitejuht praegu nii harva muusikuna publiku ette jõuab, toobki ta esimesena välja ajapuuduse. "Tõepoolest, muusika tegemine on natuke unarusse jäänud. Hea küll, paar suve tagasi ma kohaliku külaseltsi palvel andsin kontserdi, mis sai kokkuvõttes väga tore, aga ikkagi tahtis see eelnevalt kõva harjutamist. Kui peaks nüüd ja kohe kuskile esinema minema, ei jääks ma endaga kindlasti rahule. Muidugi, mõningaid lihtsamaid lugusid saab kindlasti ka nii teha, aga ma tahan, et pill kõlaks hästi, mis aga eeldab kõva harjutamist," ei luba Pedajas endale hinnaalandust.

"Eks see sõltub tujust ja millest kõigest veel, aga pole välistatud, et ma annan tulevikus veel mõne kontserdi. Ent see eeldaks ka kindlasti uusi lugusid," jätab ta õhku võimaluse tulevikuski mitte ainult lavastajana, vaid ka lauljana publiku ette tulla. Plaadi esitlustuur ei tule aga isegi jutuks.

"Ei, seda ma ei tee kindlasti. Üllitasin selle plaadi lihtsalt selleks, et saaks vana võla kaelast ära."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee