Filmis "Võidu nimel" ei tohi kordagi kõrvale vaadata (6)

Enne filmi soovitan muidugi turvavöö kinnitada, sest sellistel kiirustel, mis üles võetakse, ei tohi hetkekski kõrvale vaadata. Filmilugu kihutab vaatajast niimoodi mööda, samas ongi ju vormelisõit metsikul kiirusel sõitmine, mis nõuab 100-protsendilist keskendumist auto juhtimisele.

Filmisõpradele muidugi ütlen lisainfona nii palju, et paarkümmend aastat tagasi toimunud vormelisõite ei saa praegusega üldse võrrelda. Tol ajal oli tavaline, et võidusõitjad said rajal surma, kuid tänapäeval on autod nii turvalisteks ehitatud, et peab juhtuma midagi erakordset, et autojuhiga üldse midagi juhtuks.

Nagu on näha ka Michael Schumacheri õnnetusjuhtumist, siis tänapäeval tabab võidusõitjaid õnnetus pigem suuskadel, kui võidusõidurajal.

"Võidu nimel" väärib isegi võite

Hollywood armastab lugusid, kus käib kibe lahing kahe erineva vastase vahel. Tavaliselt on sellistes filmides kangelasteks head ja halvad inimesed. Seekord võistlevad vormelirajal aga kaks päriselt elanud isiksust, kellest üks on seksikas ja elunautijast playboy James Hunt (Hemsworth) ja teine kalkuleeriv ja ülbe Niki Lauda (Brühl).

Film keskendub mõlema mehe elule autoroolis kui ka sellest väljaspool. Kontrasti loob lisaks meeste erinevale karakterile ja elupõhimõtetele ka nende omavaheline suhe, mis kulmineerub 1976. aasta meistrivõistlustega, kus mõlemad mehed on valmis riskima kõigega selleks, et tulla võitjaks. Sõnal riskimine on siinjuures suur rõhk, sest esiteks on tolleaegne sõitmine seotud surmaohuga ja konkreetse võidusõidu ilmastikuolud on samuti ohtlikud.

"Võidu nimel" on igas mõttes tasemel. Lisaks sellele, et võidusõidustseenid on niivõrd ehtsad ja realistlikud ning tekitavad vaatajas pinget, on ka kogu filmi atmosfäär just selline 70. oma.

Iga pisidetail, kuhu kaamera ka ei jõuaks, näitab selle ajastu stiili, inimeste olekut, mõtlemist. Filmi jälgides saab ennast just sellesse ajastusse sisse mõelda ja vaadata, kuidas tol ajal elu välja nägi.

Hmm, ja draama! Viimast on filmis palju ja tunnistan ausalt, et päris mitmes kohas tahtis minulgi pisar silma tulla. Üks stseen oli lausa selline, mille peale poetasingi pisaraid üle silmalaugude. Nii, et kes nutta ei karda, see võtku see võidusõit koos kahe ajaloolise kangelasega ette.

Mis puutub näitlejatöösse, siis sellega said mõlemad näitlejad väga hästi hakkama. Hemsworth, kes kehastus James Huntiks, oli muidugi omas elemendis. Seda, et talle sellised elavate karakterite mängimised sobivad, näitas ka film "Thor". Ja kui meenutada Austraalia seriaali "Kodus ja võõrsil", siis ka seal oli ta ju sama elav karakter, kes armastas napsitada ja võõraid naisigi vaadata.

Üldiselt võib öelda, et režissöör Ron Howard ja stsenarist Peter Morgan, kes on mõlemad kaks korda Oscariga pärjatud, said hakkama väga hea filmiga. Stsenaariumi puhul mängis olulist rolli arvatavasti ka asjaolu, et selle koostamisele aitas isiklikult kaasa endine vormelisõitja Niki Lauda ning tänu sellele suudeti kokku panna võimalikult realistlik pilt.

Tuleb tunnistada, et olen kurb selle üle, et film "Võidu nimel" küll valiti Kuldgloobuste nominendiks parima filmi kategoorias, kuid võidu võttis siiski film "12 aastat orjana". Ja samas üllatab mind asjaolu, et Oscari gaalale pole filmitegijatel üldse asja, sest film pole üheski kategoorias nominent.

Film sobib Eesti vaatajatele

Arvestades sellega, mis toimub Eesti maanteedel, peab mainima, et film sobib eestlastest autojuhtidele eriti. Seda nii moraali kui ka elamuse pärast. Ja ka selle pärast, et meie autojuhte mõtlema panna, kas tänavatel kihutamine on ikka kõige parem. Ehk annab kuidagi muudmoodi oma riskijulgust realiseerida? Näiteks naiste kaisus?

Tuues paralleele Eesti eluga, siis meilgi kihutavad maanteedel just sellised tulihingelised ralliässad nagu filmis "Võidu nimel". Filmis on kaks vastandlikku tegelast, üks naistemees, kes armastab alkoholi ja tulihingelist riskeerimist – James Hunt - ja teine kalkuleeriv ning riske maandav sõitja – Niki Lauda, kes ei meeldi kellelegi.

Kui aus olla, siis eesti mehed on samasugused – nad ühendavad endas nii James Hunti kui ka Niki Laudat. Päeval maanteedel ja linnatänavatel kihutades on nad nagu naistemehed Huntid, tulihingelised riskeerijad, kes soovivad kõigile meeldida.

Saabub õhtu ja eesti mehed jõuavad koju, et peale kosutavat söömaaega naise kaisus magama jääda, siis muunduvad nad järsku Niki Lauda sugusteks kalkuleerivateks tüüpideks, kes minimeerivad riske ja ei meeldi kellelegi. Noh, ilmselt ei meeldi nad ka oma naistele, sest millega ikka riigi negatiivset iivet seletada.

Kõike eelnevat arvesse võttes soovitan ka spordi- ja vormelikaugetel inimestel filmi vaatama minna, sest sellest saab fantastilise elamuse. Kui tahate teada, kui palju annaksin filmile punkte, siis teadke, et see on seekord 10-pallisüsteemis 10.

Täistabamus!