KAISU, NÄITLEJANIMEGA KAIS: «Passis on mul kirjas Kaisu,» muigab Kais Adlas. «Mind kooliajal sõbrad kutsusid Kaiss. Kui abiellusin ja tuli Adlase nimi, siis Kaisu Adlas kuidagi väga lohises. Minu arvates. Ja siis ütlesin, et jätke u ära, kuna nagunii kõik ütlesid Kaiss. Aga nüüd viimasel ajal on hakatud mulle jälle Kaisu ütlema.» Foto: ALDO LUUD
Inimesed
20. jaanuar 2014, 07:00

Kais Adlas: "Eks ma ikka niikaua mängin, kui tekst suus püsib." (4)

"Kui juba oma jala peal jaksasid teatrisse minna, siis olid ikka igal õhtul teatris," mäletab Vanemuise näitlejanna Kais Adlas (68), kuidas ta lapsena teatris elaski. "Millalgi 50ndate lõpus anti aga seadus välja, et ei tohi õhtul teatrisse lapsi alla 16 eluaasta sisse lasta." Seadusetähte väänata ei aidanud seegi, et Kaisu isa oli Vanemuise juht Kaarel Ird ja ema lavastaja Epp Kaidu. Teatriuks kippus väikese teatrisõbra ees tihkelt suletuks jääma.

"Kuidagi me ikka sisse saime," naerab Kais, et ehkki isa ja ema abi ei andnud, sai ta end siiski teatrisaali nihverdatud. Nii ees- kui ka tagauksest. "Kas oli mõni hea tuttav riidehoiutädi, kes aitas. Või kui tulime tagauksest, siis mõni valvelauatädi. Mõni valvelauatädi lasi läbi, mõni mitte – ütles, et on keelatud. Seadus oli selline, et ei tohtinud lasta võõraid sisse." Kurjast seadusest hoolimata istus Kais pea igal õhtul teatrisaalis. Veri vedas.

Mõni ime, nüüd juba ligi poolsada aastat Vanemuises töötanud Kais on peaaegu et sünnist saati ses majas olnud, mis sest, et Irdi-Kaidu tütred kulisside vahel üles ei kasvanud. Nood kaks olid hoidjaga kodus, kui isa-ema teatritööd tegid. "Aga ma olin juba ema kõhus siin teatris," tõdeb Kais, et on sisuliselt terve elu ses majas veetnud. Keskkoolitüdrukuna liitus ta Irdi draamastuudioga, pärast seda jäi koduteatrisse näitlejaks ning on trupis koos stuudiokaaslase ja abikaasa Raivo Adlasega tänini. "Meie oleme Raivoga nüüd Vanemuise vanurid!" naerab Kais, et ootamatult on Adlastest saanud draamatrupi väärikaimas eas liikmed.

"Ei taha oma lapsele seda tööd."

Kaisu mäletamist mööda vaatasid vanemad sellele, et tütart teatrisse tõmbas, mõistva pilguga. "Ma ei valinud teatrit, see kuidagi lihtsalt läks nii," lausub Kais. "Tehti stuudio, kuidas ma siis ei lähe, seal on põnev ju! Koolist kõik toredad poisid läksid, miks mina siis ei lähe?! Vanemad vastu ei põtkinud, ütlesid vaid, et "ise tead". Nende arust see oli vist üsna loomulik." Üksvahe tahtis Kais hoopis teatrikunstnikuks sada, astus kunstikooligi, kuid mõtles ümber. "Enam ei suuda kujutleda, et oleksin praegu teatrikunstnik, mitte näitleja."

Sama loomulikult sattusid teatrisse Kaisu-Raivo lapsed Triinu ja Priidu. "Sageli oli vaja lapsi lavale ja Triinu mängis lapsena päris mitmes tükis kaasa," räägib Kais, et ämmaemanda ametit pidav tütar käib siiamaani usinalt teatris. Seevastu Priidut, kes on Tallinna Linnateatris valguskunstnik, ei vedanud mingi väega lavale: "Ta kategooriliselt keeldus lapsena lavale tulemast. Ta ei tahtnud seda absoluutselt. Ütles, et kui, siis ainult lavameheks!" Küll aga rõõmustas Kais, kui valguskunstnikuks õppinud Priidu Linnateatrisse läks. "Mul oli ikka väga hea meel, et ta valis selle teatri. Seal on vaimsus."

Kais tunnistab, et näitlejaist vanemail on üksnes hea meel, kui laps nende jälgedes lavale ei kibele. "Ei taha oma lapsele seda tööd," vajub näitlejanna mõttesse. "See on nii teistest sõltuv ja nii õnne asi. On ju nii palju neid, kes on hästi alustanud, on olnud nii lootustandvad, ja siis vaikselt kuskile ära kadunud. Ning see on näitlejale ikka väga valus." Kais lisab, et eks paljuski olene edu sellest, kas lavastajatega veab või mitte. Nende valikutest näitleja sõltubki. Tal endal on vedamised-mittevedamised käinud periooditi. "Vahel on olnud perioode, kus on vähe huvitavat tööd, siis jälle perioode tulnud, kus on mitu põnevat asja – eks see jõnkadi-jõnkadi käib."

"Eks ma olin Mati Undile ikka njanja!"

Kõigist lavastajaist, kellega Kais on töötanud, on tema isiklikuks esinumbriks Mati Unt. "Temaga oli nii põnev. Alati oli nii, et ah soo, kas kell on kolm ja proov läbi?" meenutab Kais. "Muidu on ju nii, et piilud kogu aeg kella, et pool tundi veel. Matil olid alati nii huvitavad ja naljakad ideed, et tükk aega ei saanud aru, miks ta niisugust asja üldse ajab." Kais polnud pelgalt Undi näitleja, vaid ka assistent, kes neil puhkudel kehastus lavastaja märkmikuks. "Eks ma olin Matile ikka njanja!" naerab Kais. "Ta ärkas hommikul jube vara üles, kella kuue ajal. Ja siis tal oli komme kohe helistada ja küsida, mis me täna pidime proovis tegema. Ta teadis väga hästi, mida, aga tahtis lihtsalt suhelda, hommikul kella viie-kuue ajal. Kui seda teinuks keegi teine, oleksin ma ta maha löönud, aga Mati puhul ma leppisin sellega." Lavastaja assistendina bonnetas Kais Unti viis aasta.

"Aga me tundsime ikka sest ajast, kui ta Vanemuises kirjandusala juhataja oli, 1960. aastate keskelt."

Vähe sellest, et Undiga oli igas plaanis huvitav koos töötada, polnud tema tükkides Kaisul ka kilomeetripikkusi tekstimassiive. "Tavaliselt ei olnud need suure tekstimahuga, vaid muidu põnevad osad," lausub näitlejanna, kelle ütlemist mööda on kaht sorti rolle: need, mille puhul osaraamatut ei ole vaja koju viia, ja rollid, mille puhul on seda vaja teha. Tihe tekstituupimine ei tähenda aga kaugeltki seda, et laval mõni fraas sootuks meelest ei kaoks. "Mustad augud tulevad ikka, mõnikord aitab partner su otsa peale, mõnikord tuleb mõttetu paus, oled liikumatu ja kuskilt ujub midagi välja," muigab Kais, et kord tulnud tal abikaasa Raivo lavastatud Pärnu teatri tükis püstolnäitlejat teha. "Olin seal suvitamas, kuid neil juhtus näitlejannaga mingi aps, ja Raivo ütles, et "tule tee õhtul ära!". Mis mul üle jäi, pidi tegema. Siis oli küll nii, et sai kiiresti pähe aetud tekst ning stseeni ajal Aare Laanemetsaga oli must auk – ma ei tea, mis oli, ma ei tea, mis tuleb. Aare vaikselt ütles ette ja siis ikka tuli."

"Prantsatasin maha ja kohe kõvasti sain haiget."

Kui laval teksti unustamine on Kaisu ütlemist mööda näitleja õudusunenägu, siis tüki ajal sirakile prantsatamine pole kaugelt tragöödia mõõtu. "Olen kõhuli käinud küll – kukud, siis tõused püsti," itsitab Kais. "See oli "Macbethis", kus nõidu mängisime. Jooksuga tuli panna redeli peale, kuhugi jäi varvas kinni. Aga mis seal ikka, ükstapuha, kas nõid on kõhuli või pikali." Samas tükis juhtus märksa valusam trauma kui pelk kukkumine. Nõiakostüümidel olid rippuvad valerinnad, mille sees olid raskuseks poldid. "Macbethi mänginud Aivar Tommingas vehkis kuidagi kätega ja see poldiga tiss lõi Kersti Neemel esimese hamba pooleks – see oli tissiga hamba väljalöömise stseen," pajatab Kais, et mõnikord kisub näitlejatöö karmipoolseks. "Vahel vaatan filmi, kui nad poris püherdavad või jäätükkide vahel suplevad, ning tänan õnne, et teatris ei pea vähemalt selliseid asju tegema." Samas pole ta ise ekstreemsusest pääsenud. Kui Unt oma lavastuse "Suvekool" televersiooni tegi, ajas ta Kaisu Karepa jõkke seisma. Viiekraadisesse vette. "Undi nimel olin valmis minema," naerab Kais, kuidas ta kunsti nimel kangelaslikult vööni vees seisis. Hammaste plaginal.

Kais pole küll otse laval hambast ilma jäänud, kuid vägeva obaduse on ta saanud küll. Omaenda abikaasalt. "Oli Tammsaare "Aeg tulla, aeg minna" proov ja Raivo pidi mind vaikselt lükkama," räägib Kais. "Aga tal on kalduvus kõike teha väga tõsiselt, ja nii ma siis ma lendasin. Prantsatasin maha ja kohe kõvasti sain haiget. Raivo ei saanud midagi aru, tema mängis. Selle peale Tõnis Lepp ütles, et "no ta on juba elanud temaga ka"." Kolleegidele oli toonane äpardus märksa naljakam kui Kaisule, kelle käsi pärast õhulendu koledasti valutas.

Küll on olnud Kaisu elus seegi kord, mil lavatrauma mõjus kui deus ex machina. "Ma olen korra püüdnud ühele rollile "ei" öelda, aga mind ei võetud kuulda," naerab Kais, kuidas tal õnnestus saatuse tahtel toda rolli vältida. "Keegi ei usu, aga mul õudselt vedas. "Tagahoovi" etenduse ajal sõitis mulle varba peale auto. Ja mul oli varbaluumõra ning jalg pandi kipsi. See tuli nii täpselt õige ajal, et ma kohe õnnistasin seda autot!"

"Kas enesekindlaid näitlejaid üldse on?"

Ehkki Kais on ligi pool sajandit teatritööd teinud, pole lavatagune pabistamine teda maha jätnud. "Mõne rolli puhul olen kartnud, et ma ei tee seda ära," räägib ta. "Siis on enne esietendust väga nigel tunne. Paar minutit enne sisseminekut kõhus kõik keerab ega taha minna lavale. Siis mõtled küll, milleks mul seda vaja on. Misjaoks? Miks ma siin olen? Aga kui märgusõna tuleb, lähed lavale, hakkad tegutsema, kontsentreerud ja unustad selle ära.

Pole paremat tunnet maailmas, kui etendus on läbi ja tunned, et täna läks päris hästi!"

Tegelikult ei päästa etenduseelsest pabistamisest Kaisu arvates ka suur kogemus. "Meil oli tore vana näitlejanna, Muistuks kutsuti, ja tema oli õudne pabistaja," mäletab Kais. "Mina noore näitlejana mõtlesin, et issand, mida tema enam pabistab. Ükskõik kuidas ta teeb, nagunii öeldakse talle hästi. Tal pole ju enam mitte midagi pabistada. Aga tema ikka pabistas. Muuseas tõesti – pabistamine ei lähe aastatega üle ega paremaks. Enesekindlus ka ei tõuse. Kahtlen, kas enesekindlaid näitlejaid üldse on. Võid mõelda korraks, et küll oli täna hea, aga järgmine kord võib ju kehvasti minna."

Kais ei taha mõelda, et peaks mängima monotükki või ihuüksi laval luuletust lugema. "Oli Betti Alveri õhtu ülikooli klubis ja mul hakkas põlv hirmsasti võdisema. Kogu aeg kartsin, kas see paistab nüüd välja või ei paista."

"Urves on segamini jube praktilisus ja mingi tobe naiivsus."

"Olen elus sellise inimesega ise kokku puutunud, kes täpselt teab, kuidas teised inimesed peavad elama – tema teab, kuidas õige oleks elada, et nad õnnelikuks saaksid," kõneleb elulises komöödias "Hakkab jälle pihta" Raimondi ema Urvet kehastav Kais naerdes. Ning tunnistab, et pisut on ta Urve rolli just selle tuttava pealt maha joonistanud. "Ega ma ole tegelikult nii teinud, et teen nagu mingi Silvi või Anne," lausub ta, et konkreetsest inimesest jääb teatav nägemus sisse, mis siis rolli loomisel kasutusse läheb. "Urves on segamini jube praktilisus ja samal ajal mingi tobe naiivsus," kirjeldab Kais, kes ka ise on emana teinekord samasugune agar juhendaja kui seriaali Urve. "Eks ma vahel kipun ka ülearu õpetama," muigab Kais. "Mul on ikka tunne, et pean ütlema "tee nüüd nii!"" Tõsi, enamalt jaolt langevat Kaisu puistatud tarkusterad Triinust-Priidust mööda: "Nad ignoreerivad."

Suhteliselt harva teleseriaalides mänginud Kais tõdeb, et kaamera ees on teistmoodi teha kui laval: "Lavastajapoisid mulle algul ütlesid ikka, et ärgu ma nii aktiivselt mängigu. Ma ikka olen ju harjunud mängima viimasele reale – suured žestid ja sõna hästi intensiivne. Eks see kohanemine võtab aega." Igal juhul on ta kohanenud ja teeb komöödiat "Hakkab jälle pihta" suure rõõmuga. "Minu arust on seal tore huumor ja seda teha on väga lõbus. Roll on ju ka tore – on, mida mängida. See ongi näitlejale ju kõige tähtsam, et oleks, mida mängida."

Kais Adlas

Sündinud 10. oktoobril 1945. aastal Tartus.

1965. aastal lõpetas Vanemuise teatri õppestuudio.

Alates 1965 Vanemuise teatri näitleja ja paljude lavastuste puhul lavastaja assistent.

Praegu mängib Richard

Rodgersi muusikalis "Helisev muusikas", Tim Firthi komöödias "Kalendritüdrukud", Mihkel Raua – Andres Noormetsa monumentaalses talkshow’s "Musta pori näkku" ja Tom Stoppardi triloogia "Utoopia" kolmandas osas "Kaldale heidetud".

2009. aastal pälvis Eesti Teatriliidu aastaauhinna: "Tunnustamata näitleja auhind".