"Politseikoerte maailmas demokraatiat ei ole!" (4)

Politsei- ja piirivalveameti Süsta tänava kompleksi hoovil Kopli lahe ääres kostab majanurga tagant lõugamist ja rüselust: üks politseikoerte harjutuses osalev loom on äsja tabanud oma sihtmärgi. Programmis on man trailing ehk inimesejälitus.

Treeningu tuum on lihtne: vabatahtlik politseinik liputab koera nina ees räsitud olemisega patja – mänguasi on loomale motiveerivaks preemiaks – ja punub seejärel hoonete vahele peitu. Kui õhk puhas, lastakse keti otsas hoitud loom valla.

Padi on preemiaks

Enne otsitava juurde jõudmist tekivad koeral siiski kerged kõhklused. Paar korda irdub ta trajektoorilt, nuuskides mööda kõrvale jäävaid majaseinu. "Ta peab püsima jälje peal," kommenteerib toimuvat Põhja prefektuuri künoloogiateenistuse komissar, koerajuht Madis Koitla.

Möödub mõni hetk ning rohelise prügikasti ja kuurinurga tagant ilmub uuesti nähtavale võidukas koer, padjaräbal hambus.

"Hoopis siia tuleb koer lahti lasta," soovitab üks mundriga naine oma meeskolleegi rindkerele osutades.

"Siis imeb kogu rasva välja." Korrakaitsjate kampa läbib heakskiitev naer.

Koitla ja tema kolleegid kannavad mundritel üheselt mõistetavat sümboolikat: embleemi, mis koosneb koeranäost ja lühendist K9. Viimane tähistabki rahvusvahelises märgikeeles politseikoera.

"Koerte maailmas demokraatiat ei ole – sa kas oled mu boss või ei ole mu boss," põrutab Koitla politseiloomade hingeelu lahates.

Koer peab taluma kahte nuudilööki

Koitla on politseikoeri kantseldanud – Põhja prefektuuris on tööl viis Belgia lambakoera, üks retriiver ning paar-kolm spanjelit – peaaegu paarkümmend aastat. Pika aja jooksul on tulnud ette ka traagilisemaid hetki: näiteks nõudis 2004. aastal Õismäe enesetapuplahvatus peale koerajuhi Julia Gorbatšova ka tema süles olnud neljajalgse elu. Tänaseni on see jäänud õnneks ainukeseks töökohustuste täitmisel hukkunud koeraks. Võimalike kahjude minimeerimiseks kehtib põhimõte: kahtlusaluse jälitamisel ei tohi koera paela otsast lahti lasta.

Politseikoerad pole mingid papist penid ja peavad olema valmis taluma ka füüsilist nuhtlust. "Kaks nuudilööki," täpsustab Koitla.

Mitte igast väikesest kutsikast ei saa teenistuskoera. Sobivate loomade leidmine, treenimine ja vajadusel väljapraakimine on peen teadus. Politsei teeb koostööd tuntud ja usaldusväärsete kasvatajatega. "Vaadatakse, et head isendid on paaritunud ja teatakse öelda: tema on kutsikana selline, tema niisugune."

Kui peakski juhtuma, et valik osutub ebaõnnestunuks ja koer ei läbi vajalikku õpet, antakse loom lihtsalt ära – tavaliselt kellelegi politsei siseringist või mõnele tuttavale.

"Mõni koer süttib kohe, mõni võtab natuke aega," on Koitla sõnul tema hoolealuste loomade temperamendid vägagi erinevad.

Üks olevat neil aga ühine – vähe on koeri, kes ei taha politseiautosse sõidule minna. "Suur osa on väga autolembesed ? nad saavad aru, et läheb tööks, läheb tegevuseks."

Põgenik Kopli liinidel

Võimalus selles veenduda avaneb peagi, kui mundris seltskond otsustab tõepärasuse huvides kolida harjutama naabruses asuvatele Kopli liinidele. Osa koeri pistetakse autokongi, osa spetsiaalsesse kinnisesse järelkärukuuti. Pidev mürgel ja laamendamine sõiduvahendi erilist mugavust just ei kirjelda.

Kurikuulsad Kopli liinid olevat Koitla sõnul viimasel ajal üsna rahulik koht. "Juulikuus oli pussitamine. Aga siis leidis meie koer kohe ka relva üles!"

Vabatahtlik "kurjategija" silkab tondilosside ja varemete vahele peitu. Rambivalgusesse astub tänavuseks parimaks politseikoeraks valitud Macho koos perenaise Julia Eesaluga. Loom õigustab oma nime: halastamatult veab ta õblukest Eesalu mööda lund ja jääd edasi. Viimasel ei jää muud üle kui korduvalt ja aina valjeneval toonil "tiho" karjuda.

Mida aga pole, on põgenenud kahtlusalune. Macho nuusib mööda varemeid, aga tühjagi! Lõpuks keerab tandem otsa ringi ning leiab sihtmärgi hoopis kvartali teisest otsast. Eksimust ei saa aga panna Macho süüks. "Tegelikult üritas ta mind vedada õigele poole, aga ma ajasin vastu," nendib Eesalu.

On nii narko- kui ka laibakoeri

Kvalifitseeritud politseikoeraks saamine on pikk ja aeganõudev. Umbes kaheaastasel loomal tuleb läbida atestatsioon viiel alal: kuulekus, kaitse, jälg (jaguneb maa- ja linnajäljeks), eseme ja inimese otsimine. Pärast edukat sooritust toimub spetsialiseerumine: kas narko- või laibakoeraks. Koertepedagoogika kui ala on pidevas muutumises. "Vanasti lähtuti põhimõttest, et pesakonnas oleks üks nii-öelda superkoer. Nüüd aga sellest, et kõik oleksid pigem ühtlasel tasemel," jutustab Madis Koitla.