Karl Kanter: "Murdsin kitarrimängu pärast jalaluu!"

"Mul valutas tegelikult jalg umbes nädal aega, aga kuna see polnud midagi katastroofilist, siis ma ei teinud sellest välja. Ühel päeval olin sõbra juures, kõndisin mööda tuba ringi, kuulsin, kuidas käis krõks ja pahkluu oligi katki," meenutab Karl. Pahkluumurdu võib nimetada lausa tööõnnetuseks, kuigi see, et kitarristid mängides jalga vigastavad, on pigem erand kui reegel.

Karl tunnistab, et vigastuse taga on harjumus toetada istudes pilli mängides jalalaba välisküljega vastu maad nii, et pahkluu on nurga all – sellisest sundasendist tekkis jalga mingil ajal mõra, ühel hetkel ei pidanud jalg enam pingele vastu ja luu murduski kõndides.

Õnnetus juhtus möödunud aasta detsembri keskel ja Karli sõber viis ta kiiresti traumapunkti. Seal tehti röntgenipilt ja selgus – pahkluu on tõesti katki! "Ma pidin järgmisel päeval veel esinema minema ja palusin, et nad ikka teeksid nii, et ma saaksin seista. Nii hästi muidugi ei läinud." Jalg pandi kipsi ja öeldi, et Karl peab jalale puhkust andma.

Tavaliselt annavad tunda randmed

Praeguseks on Karl kipsist vaba ja jalga toetab spetsiaalne tugi. "See papu on kipsi moodne asendus, ta on mugavam ja sellega saab natuke kõndida ka. Eelmisel nädalal sain hakata juba natuke jala peale toetama," ütleb Karl. "Enne käisin ringi kahe karguga, aga nüüd ühega, väikesed edusammud ikka on." Jaanuari lõpuks saab Karli jalg loodetavasti juba korda ja kui hästi läheb, on ta "Eesti laulu" poolfinaaliks terve. "Kuu lõpus lähen arstile näitama ja kui korras ei ole, siis vist tuleb midagi lõigata." Mängimist katkine jalg Karlil otseselt ei sega, kuid kontserti andes väsitab ühele jalale toetamine ära küll. "Pärast tunniajast kontserti olen ikka väga läbi."

Karl ütleb, et ta pole kunagi mõelnud, et jalga niimoodi hoides midagi juhtuda võib. "Keegi pole mind noominud ka. Olen veel kahelt kitarristilt kuulnud, et nemadki hoiavad jalga istudes mängides samamoodi, ju see on siis lihtsalt mugav."

Karl tunnistab, et sellist vigastust ei osanud ta küll oodata, kuigi tagantjärele mõeldes on jalg vahel harva tunda andnud. "Kui ma näiteks neli tundi järjest harjutan, siis ehk kümme minutit pärast seda vahel valutas, aga tavaliselt mitte. Kitarristidel üldiselt jalad ikka katki ei lähe," naerab ta.

Edaspidi lubab Karl kindlasti kriitiliselt jälgida, mis asendis ta oma jalga hoiab. "Õnneks ma teist jalga väänama pole hakanud."

Millised on aga üldse kitarristide kutsehaigused? "Kõige suurem probleem on arvatavasti ikka see, et tõsised muusikud harjutavad üle ja seetõttu lähevad sõrmed katki või villi. Ja kui 6–10 tundi päevas harjutad, siis on randmed pidevalt mingis sund­asendis ja hakkavad haiget tegema." Karl ütleb, et temalgi on ette tulnud, et niiskete või pisut külmemate ilmadega hakkavad randmed valutama, kui liiga kaua harjutatud on. "Siis kasutasin aga mingeid moodsaid käepaelu, mis randmed soojas hoidsid ja ei olnud hullu."

Karl ütleb, et vigastuste vältimiseks tuleb asja lihtsalt mõistusega võtta. "Teha väikeseid pause ja mitte segaseks minna." Kas kitarristidele ei ole leiutatud mingeid spetsiaalseid kindaid? "Mina ei ole küll kuulnud. Ja kindaga oleks ikka väga ebamugav mängida," naerab Karl.

Marko Atso: trummari jalgu ohustab vale toolikõrgus

"Meil Eestis ei ole kontsertide sagedus nii suur, et suuri õnnetusi võiks juhtuda," ütleb Metsatöllu trummar Marko Atso. "Aga kui teed 200 kontserti aastas, siis võivad hädad alata küll. Kõige ohustatumad kohad on pahkluud – kui pink, millel istud, on valel kõrgusel ja mängid väga palju pedaalidega," seletab Atso. "Kui mängid palju ja rokki, siis ei tohi kand trummi mängides maas olla – basstrummi tuleb lüüa päkaga, muidu on viiekümneselt (või juba varem) jalad läbi."

Tooli kõrguse paikaseadmisel on olemas ka kindel nipp. "Läbi aegade on olnud tooli õige kõrgus selline, et istudes on sul kõik täisnurkne – põlved on täisnurga all ja ülakeha moodustab reitega täisnurga. Pikkadel trummaritel on see muidugi natuke keeruline."

Üks vigastus, mis on trummarite puhul täiesti tavaline ja pole Atso sõnul isegi märkimist väärt, on katkised sõrmed. "Lüüakse vastu soolotrummi äärt või trummitaldrikut käsi veriseks. Mõnikord on näha ka, et trummaritel on kindad käes või sõrmed teibitud," valgustab ta, kuidas oma käsi hoida.

Mihkel Mattisen: olen mängides nii hoogu läinud, et klaveriklahvid on verised

"Olen mõned korrad mängides nii hoogu läinud, et avastan ühel hetkel, et klahvid on verised," ütleb pianist Mihkel Mattisen. "Olen tõmmanud niimoodi pikalt üle klahvide ja sellega olen sõrme katki teinud. Aga ega kontsert seetõttu pooleli jää," naerab ta.

Kõige suuremad murekohad on pianistidel Mihkli sõnul kael ja sõrmeotsad: "Kui on pikad harjutusperioodid ja tuleb pikalt nooti vaadata – näiteks õpid mingit lugu ja istud tunde klaveri taga –, siis jääb kael valusaks. Pea on pidevalt natuke ettepoole kaldu ja inimese keha pole ju selleks loodud, et kaheksa tundi ebaloomulikus asendis olla." Valutava kaela vastu aitavad lõdvestavad pausid ja kaelaringid. "Aga see on lihtsalt tüütu."

Teine ebameeldiv nähtus on lõhenevad sõrmeotsad. "Kui on külmad ilmad ja kogu aeg kindaid ei kanna, siis nahk kuivab ja sõrmeotstesse tekivad väikesed lõhed, mis on tohutult valusad. Kui on tihe periood, siis ei saa anda neile ka paranemisaega, kuna pead sõrmi iga päev kasutama."

Mihklil on sellisteks puhkudeks oma protseduurid. "Õhtul panen neile paksult peale spetsiaalseid kreeme, siis ehituskindad kätte ja magama. Siis saavad kreemid ilusti toimida," paljastab ta. Mihkel ütleb, et on kunagi pidanud katkiste sõrmeotste pärast mängima ka valuvaigistite mõju all. Samuti on ta proovinud plaastreid. "Kõige valusamatele kohtadele olen pannud väikseid plaastrid, aga nendega on ebamugav mängida, sest siis ei tunneta klahve."

Kord on Mihklit tabanud ka jalahäda. "Kui kunagi teise pianistiga klaveriduot mängisime, siis harjutasime tundide kaupa. Ühel hetkel hakkas parem jalg valutama ja ma ei osanud loogilist põhjust leida. Kui üksi klaverit mängid, siis istud klaviatuuri keskel, aga kahekesi mängides on see kaheks jaotatud ja alumiste toonide poolel istuja peab pedaali vajutama. Jalg oli pidevalt viltuses asendis ja see tingiski valu."

Nii hoogu pole Mihkel siiski esinemisel läinud, et toolilt maha oleks kukkunud. "Miskipärast on väga populaarsed need ümmargused klaveritoolid, mis keerlevad. Kui olen esinema läinud ja minu jaoks on pandud selline tool, on see esimene asi, mille ma elimineerin ja võtan kas või tavalise tooli. Selle keerlevaga lendaks ma küll kohe pikali," naerab ta.

Peeter Saan: puhkpilliorkestris mängimine ohustab kuulmist

"Puhkpilliorkestris mängijatel tekivad tavaliselt kuulmiskahjustused, kui ei kasutata korralikke kõrvakaitsmeid," räägib kaitseväe orkestri peadirigent Peeter Saan . "See on puhkpilliorkestrites üks peamisi probleeme. Muusika on suhteliselt vali ja pikapeale tekivadki kahjustused. Aga need ei ole väga drastilised, päris kuulmist kaotanud keegi ei ole – see läheb lihtsalt mõni protsent allapoole."

Selleks, et oma kõrvu kaitsta, on olemas spetsiaalsed muusikutele mõeldud kõrvatropid, päris tavalised asja ära ei aja. "Kui paned need kõrva, siis sa ei kuule ju, mida mängid," naerab Saan. "Muusikute omad lasevad heli läbi, aga need on muidugi väga kallid ja seepärast mõni neid ei kasutagi."

Puhkpillimeestele teevad kurja ka miinuskraadid, sest vaskpillide mehaanilised osad kipuvad alla –12 °C juures lihtsalt jäässe minema. Seda, et mõni puhkpillimängija külmaga õues mängides oma huuled pilli külge kinni jäätab, pole Saani praktikas siiski ette tulnud. "Kui sa oled nii palju rumal, et huuliku õues külmaga otse suu peale asetad, võib sinna külge kinni jääda küll. Aga professionaalid teavad, et talvel ei panda huuli vastu külma kirvest." Meenutuseks: aastal 2007 jäeti kaitsejõudude paraad ära, sest väljas oli liiga külm.

Õnnetusi võib ette tulla pigem algajatel või lastel – kui ei osata näiteks õigesti hingata või lastel pole piisavalt kopsumahtu, siis võib juhtuda, et liiga aktiivsel puhumisel hakkab pea ringi käima või inimene võib lausa minestada. "Seda täiskasvanutel eriti ei juhtu," ütleb Saan.

Indrek Sarrap: lõin endale kontrabassiga vastu pead

"Paljudel bassimeestel valutavad päevad läbi pilli taga istumisest selg ja turi, kuna oled pidevalt pisut ettepoole kaldu ja need kohad on pinges," lausub kontrabassi mängiv Indrek Sarrap. "Aga kui sa just pilli mängides magama ei jää ja kõrge puki otsast alla ei kuku (mida olevat orkestrites ka juhtunud), siis tavaliselt midagi hullu siiski ei juhtu," ütleb Indrek, et suuri õnnetusi nende pillimängus ette ei tule.

Üks tihedamaid vigastusi bassimeestel on see, et pillikeeli tõmmates tulevad sõrmedele suured villid. "Kontrabassi keelte tõmbamisele sarnase tunde võib kätte saada, kui hõõrud oma keskmist sõrme edasi-tagasi vastu kolme millimeetri jämedust traati," püüab Indrek selgitada ja sõnab, et kontrabassimängija teeb sama asja tunde järjest. "Kui võtta professionaalse kontrabassimängija käsi ning katsuda näpuotsi, siis neil on reeglina osadel sõrmedel nii paks nahk, et nendega võiks naelu seina lüüa – sõrmeotsad on täiesti kõvad! Aastatega kasvatab keha neile paksu naha."

Kui väga halvasti läheb, võib ette tulla ka suuremat sorti vigastusi. "Kontrabassi keeled võivad suurest pingest katki minna ja kui täbarasti läheb, on täiesti reaalne võimalus sellega vastu nägu korralik pauk saada. Kujutage ette, kui keegi täiest jõust metallköiega näkku virutab," lausub Indrek. Üleharjutamine on samuti asi, mis võib igal muusikul ette tulla. "Mõnikord tuleb liiga rohkest mängimisest pillimäng isegi kogu eluks ära lõpetada. Seda juhtub muidugi haruharva ja reeglina on see tingitud mingist valesti omandatud mänguvõttest, kus käed ei ole vabad ja harjutatakse-mängitakse näiteks 16 tundi päevas."

Õnneks saavad enamasti vigastada siiski pillid. "Näiteks lennujaamades, kui oled pilli pagasisse andnud. Endal on juhtunud päris mitmeid kordi, et pill tuleb lennuki pagasiruumist tagasi mitmes tükis – siis võid närvivapustuse saada."

Indrek on aastaid mänginud klassikalist muusikat ja enamasti on tema vigastused seotud sellega, et ta virutab endale mängides kogemata kontrabassi terava servaga vastu pead või tõstab pilli valesti. "Kontrabass kaalub 10–15 kilogrammi, aga reisile minnes koos lennukisse panemiseks mõeldud kastiga umbes 60 kilo, nii et selga ära nikastada on saanud ikka mitmeid kordi."

Praegu mängib Indrek kontrabassi šõubändis Swingers ja ütleb, et nad on kõik nii mõnegi ägedama kontserdi ajal selja ära venitanud või käsi-jalgu välja väänanud. Pole ka ime – siinkirjutajagi on olnud kontserdil, kus Sarrap pilli lausa põrandal selili mängis. "Korduvalt on kontrabassiga vastu pead saanud ka teised bändiliikmed. Nemad on tänutäheks muidugi pärast esinemist tagasi virutanud," naerab ta.

Barokimeister lõi taktikepi jalga… ja suri (Autor: Triin Tael)

Itaaliast pärit barokkhelilooja Jean-Baptiste Lully (1632–1687) on ilmselt ainus inimene maailmas, kelle tappis dirigeerimine. 1687. aasta 8. jaanuaril juhatas Lully endakirjutatud "Te deumi", millega tähistati tema tööandja, kuningas Louis XIV toibumist operatsioonist. Toona oli kombeks orkestrit dirigeerida mitte taktikeppi viibutades, vaid suure sauaga vastu maad rütmi lüües. Õnnetuseks tabas Lully innukushoos põranda asemel oma varvast. Haavas tekkis mädanik, millest arenes gangreen, kuid Lully ei lubanud arstidel varvast amputeerida. Kaks kuud hiljem suri ta veremürgistusse.