"Vana vimm": segaste vanameeste võitlus au nimel (2)

Film, kus käib võitlus mineviku ja oleviku, uue ja vana vahel, keskendub vanade poksimeeste eludele. Reaalsuses arvatakse, et selles eas on inimese elu läbi, kuid nagu ka film näitab, ei tähenda vanus midagi. Vanus on lihtsalt number.

Sellepärast oligi hea, et kaadrites demonstreeriti näitlejate õllekõhtusid ja kortsus näolappe. See annab noortele mõista, et nemad pole siin maailmas ainsad, kes suudavad suuri tegusid teha.

Ka vanas eas on võimalik end uuesti treeningutega vormi ajada ja kui vaja, siis noortele trimmis kehaga mehehakatistele koht kätte näidata. Selleks peab olema muidugi palju hulljulgust. Kuid nagu filmist näha võis, siis Stallone ja De Niro kehastusidki sellisteks segasteks vanameesteks.

Film keskendub gigantide heitlusele

Lühidalt filmi kokku võttes on Henry Sharp (Silvester Stallone) ja Billy McDonnen (Robert De Niro) endised poksimise keskkaalu maailmameistrid, kes mõlemad kaotasid oma karjääri jooksul ainult ühe matši ning need üksteisele. Otsustav võitlus meeste vahel jäi pidamata, sest Henry Sharp teatas ootamatult karjääri lõpetamisest.

Nüüd 30 aastat hiljem töötab Sharp tehases, elab vaikset ja tagasihoidlikku elu. Tema elu on eraklik ja möödub räsitud ilmega äärelinnas. Vaba aega sisustab ta metallist skulptuuride tegemisega. Kõik viitab sellele, et tegemist on elus pettunud ja tagasitõmbunud inimesega.

Billy McDonnenil, kes on karakteri osa Sharpi vastand, on suur autoäri ning oma restoran. Billy poksijakarjäär küll läks metsa, kuid ta on oma eluga edasi läinud, teinud sellest eduka meistriteose. Tema elumajagi on pigem luksuslik villa, kui tavaline kesklassi eramu. Ta sõidab uhke maasturiga, seltsib kaunimate naistega.

Karakterite välja joonistamisel hakkab silma, et need on üksteise täielikud vastandid. Üks mees on armastuses ja elus pettunud, kuid teine eluga edasi läinud, ümbritsenud ennast elitaarsete vidinatega (villa, kallis maastur, modellivälimusega naised). Mehed esindavad kontrastseid sümboleid: vaene mees ja rikas mees, tagasitõmbunud erak ja elumehest naistemees, kes joob viskit nagu kraanivett.

Mõlemad mehi ühendab siiski üks läbiv joon, nad on sisimas üksikud, kirjeldades seda maailma, mis meie kõigi ümber valitseb: elame küll suurlinnades, mis on üle rahvastatud, kuid lõpuks oleme siiski oma tegemistes üksi. Ärkame hommikul üksi ja õhtul uinume üksi.

Ühel päeval peale televiisoris olnud dokumentaalfilmi meeste suurest spordirivaalitsemisest, kutsub videomängukompanii mehed stuudiosse, et filmida sisse nende liigutused ja hääled. Seal lähevad mehed karvupidi kokku, mis viib nende vahelise võitluse väljakuulutamiseni, mis toimub 30 aastat peale meeste viimast kohtumist. Nüüd on vanadel meestel tarvis ennast kiiresti vormi saada.

Kõik see saab alguse ühest tühisest telefoniga filmitud videoklipist.

Võitlus uue ja vana maailma vahel

Kui filmikunsti seisukohast üllitist vaadata, siis on sellele ka natukene filosoofilist ja õpetlikku sisu lisatud. Nimelt näitab film, mis võib juhtuda, kui ennast kaasaegses maailmas liiga lõdvaks lasta või juhuslikule provokatsioonile alluda. Kõikjal valvavad meid kaamerad: telefonides, tänavanurgal ja tühisest vahejuhtumist võib alguse saada sündmusteahel, mis haarab su endasse ning muudab sinu elu.

Filmis "Vana vimm" said peategelased tühise kähmluse tõttu kuulsaks, videoklipp nende kismast vallutas interneti, siis üleriigilise meedia ja lõpuks ei jäänudki kahel vanal vastasel muud üle, kui omavaheline poksimatš ükskord ära korraldada. Poksimatš, mis jäi kunagi olemata. Seda kõike nõudis rahvas ja meedia.

Kui tuua paralleele Eesti eluga, siis tänu juhuslikule videoklipile tõestati riigi üks viimaste aastate suurimaid kuritegusid. Nimelt jälitasid kaitsepolitseinikud 2011. aastal oma kaastöölist Indrek Põderit, kuid ei suutnud tema süüd tõestada.

Lõpuks said nad sellega hakkama just tänu juhuslikule videoklipile, mis jäädvustus Swedbank'i sularahaautomaadi kaamerale: nimelt salvestas pangaautomaadi turvakaamera selle, kuidas üks ärimees andis Indrek Põdrale tänaval altkäemaksu ja sellest videolõigust piisas, et mees pikaks ajaks vanglasse panna. See oli tühine video, kuid tänu sellele kulges uurimine edukaks.

Tänu sellele tühisele klipile hakkas süüdlane ka rääkima ja vahejuhtumi uurimine tõi päevavalgele üha uusi kuritegusid. Lõpuks tuli välja, et Indrek Põder oli mustemgi, kui esialgu arvati.

Film, mis on välja reklaamitud komöödiana, on samuti rohkem nagu karmivõitu või siis lausa sünge sisuga uurimustöö, kus iga minutiga kaevutakse üha rohkem peategelaste minevikku.

Seda kooritakse lahti nagu sibulat, kus iga kihi äravõtmise järel tuleb ilmsiks uusi tahke meeste elust. Kuid need kihid toovad meeste eludest päevavalgele ka palju saladusi, mis tekitavad pisaraid.

Siinjuures ütleksingi, et kuigi filmi ajal saab tõesti palju naerda, on tegemist musta huumoriga, ja üllitist ennast võiks pigem draama kategooriasse lahterdada.

Filmi lõpuks saab vaatajale selgeks ka põhjus, miks kunagi toimunud poksimatš ära jäi ning mehed omavahel tülli pöörasid. Ja seegi lugu pole huumor, vaid kolme inimese elusid haarav karm draama.

Billy "Kid" kohtub tänu poksimatši toimumisele ka oma minevikuga, millest tal aimugi polnud – pojaga, kelle olemasolust ta ei teadnud mitte midagi. Poiss aga sai isast teada tänu videolõigule, millel ema mehe ära tundis ja siis tunnistas ka oma täiskasvanud lapsele, et näed, see ongi sinu isa. Billy saab aga lõpuks sedagi teada, et tal on ka lapselaps olemas.

Sealtmaalt saab Billy jaoks alguse võitlus, mis lõppeb igasuguste koomiliste ja traagiliste sündmustega tema maasturi tagaistmel ning suhetes pojaga, kellest saab tema treener.

Kuid ka teisel poksimehel Henryl ei lähe matšiks valmistumine lihtsalt, sest ka tema peab oma minevikudeemonitega silmitsi seisma. Nimelt saabub ta ellu vana armastus – Sally (Kim Basinger).

Sally oligi see põhjus, miks Henry kunagi kuulsust ja raha tõotavast poksimaailmast tagasi astus. Kuid nagu aastaid hiljem välja tuleb, siis kahe kunagise armastaja vahele lõi kiilu lihtne suhtlemisalane arusaamatus. See oli pisike detail, kuid muutis mõlema armastaja elu nii kardinaalselt, et see haav ei kasvanud ka 30. aastaga nende hingedes kinni.

Ja nüüd, kui haavad uuesti täiesti lahti tõmmati ja sealt taas verd pritsima hakkas, proovivadki kaks elus karastunud osapoolt oma suhteid klaariks saada.

Sally ja Henry saavadki oma elu uuesti korda, neist saab uuesti paar, sest vana armastus pole kummagi hingest kadunud, kuid paraku tõdevad mõlemad, et see hea elu tuli nendeni liiga pika kaarega ning suurte kaotustega.

Ka filmi visuaalses pooles käib uue ja vana kõrvuti eksisteeriv võitlus. Kaadrid toovad silme ette vana tehase, kus Henry töötab, räämas äärelinna, mille tänavatelt avaneb vaade kesklinna betoonist ehitistele, mida katab päikese käes sillerdav kaasaegne peegelklaas. See on kontrast, mis ei jäta kedagi külmaks. Need on kaks nii erinevat maailma, mis siiski eksisteerivad kõrvuti.

Film pole auhinnamagnet

Kui aus olla, siis on selge, et "Vana vimm", mille tegemisele kulutati 40 miljonit dollarit, pole eriline auhinnamagnet, sest tegemist on lihtsa teosega, mis ei tekita illusioone. Teos kulgeb rahulikus tempos ja on üles ehitatud tuntud filmivalemite järgi. Mõlemale peategelasele kulutatakse võrdselt aega.

Mis puutub näitlejatöösse, siis Silvester Stallone väärib ainult kiitust. Seda lihtsal põhjusel: tema kunagised hittfilmid, milles ta osales, nõudsid ainult musklite näitamist, relvaga sihtimist, tulistamist ja karjumist, kuid käesolev osatäitmine nõudis laia emotsionaalset skaalat, mille esitamisega sai ta väga hästi hakkama.

Öeldakse küll, et vana hobune enam uusi trikke ei õpi, kuid Stallone on sellega hakkama saanud. Siit siis taas inimestele väike õppetund: vanu inimesi ei ole mõtet maha kanda.
Robert De Niro, kes on viimastel aastatel rohkem naljafilmides üles astunud, tõestas taas, et suudab vaatajad naerma ajada.

Kim Basingeri osatäitmine pole midagi erilist, samas ongi tal rohkem episoodiline roll. Samas tuleb tunnistada, et oma iluga teeb ta ka tänapäeva noored näitsikud kadedaks.
Noore ja hakkaja poksipromootori Dante Slater rollis olev näitleja Kevin Hart on oma osatäitmisega koomiline ja annab filmile komöödia maigu juurde, kuid ei tundu eriti realistlik. Tema karakter tundub olevat liiga ülepaisutatud ja ebareaalne. Võimalik, et näitleja lihtsalt mängis oma osa liiga üle.

Komöödia-aasta alguseks on film siiski hea, sest kulgeb rahulikus tempos. Palju on arenguruumi, kuid selge on see, et terve meeskond võtab asja rahulikult ja see rahu kandub edasi ka vaatajani.

Naljad pole kõige geniaalsemad, kuid siiski head, poksimise koha pealt võib kriitikat esitada, aga samas tuleb arvestada ka sellega, et osapooled on ka ise vanad ja väsinud, filmi muusika on ka hea. Kõike eelnevat arvesse võttes võib filmi vaatama minna küll, sest pakub hoopis teistmoodi elamuse.

Kümnepalli süsteemis paneksin filmile hindeks julged 5 punkti 10, erandjuhul võiks isegi 6 panna.