Senegali muusik Ndioba: “Mu suurim unistus on laulda eesti keeles.” (27)

Hiljuti Sofia Rubinaga dueti salvestanud mees õpib hoolega eesti keelt ja on võtnud nõuks ka meie keeles laulma hakata.

"Tere, meeldiv tutvuda! Mina olen Ndioba, olen senegallane ja ma mängin basskitarri," tutvustab peamiselt Soomes resideeriv Senegali muusik Ndioba Gueye end eesti keeles soravalt ja jätkab sama veatult: "Ma armastan rääkida eesti keeles iga päev. See keel on väga ilus ja lummuslik, aga väga raske. Intervjuud ei saaks veel eesti keeles teha. Aga ma õpin kiiresti!" Juba poole aasta pärast lubab ta eesti keeles vabalt vestelda.

Jutuajamise käigus tõestab ta ajakirjanikule naljaviluks, et oskab ka näiteks öelda: „Mina olen hurmav mees!"

Üle 20 aasta Helsingis elanud laulev bassimängija on eestlastele tuttav komöödiafilmist "Kormoranid", kus mängis Ameerika muusikaprodutsenti. Viimaseil aastail on Ndioba teinud koostööd paljude Eesti artistidega, teiste seas Raul Vaigla, Villu Veski, Tiit Kikase ja Rebecca Kontusega.

Mullu salvestas ta Sofia Rubinaga oma esiksooloalbumi nimiloo "Don't Go", millele nad filmisid Tallinna kesklinnas ka video.

Sofiaga tutvus ta juulis 2011 Villu Veski korraldataval džässifestivalil "Juu Jääb". Peagi jagasid nad lava "Saare Jazzi" klubijämmil. "Hiljem kuulsin Sofiat veel Clazzis laulmas. Sain aru, et tal on väga hea hääl, ja ütlesin talle: pane tähele, me teeme ühel päeval midagi koos. Ta ei uskunud seda vist eriti, aga varsti helistasingi talle ja ütlesin, et mul on lugu, mida ta võiks minuga laulda. Ta kuulas selle üle, vastas, et meeldib, ja tegimegi ära," räägib Ndioba.

"Ma ei mäleta enam hästi, kuidas ma reageerisin. Aga muusikamaailmas on nii, et sa kohtud festivalidel paljude inimestega ja kõik alati ütlevad, et hakkame koos midagi tegema. Kunagi ei tea, kas see saab ka päriselt teoks," selgitab Sofia Rubina, kel jagub Ndioba kohta vaid tunnustavaid sõnu: “Ta on väga hea muusik, tal on tõesti suur kogemus – eriti bassimehena.”

Senegali muusikakanal näitab Sofia Rubinat

Lauljanna salvestas oma partii Eestis, Ndioba enda osa Prantsusmaal. Video tegemiseks said nad aga kokku. "Sofia on väga kena ja laheda loomuga inimene. Ta on ka väga naiselik: muretses kogu aeg, mida ta nüüd tegema peaks ja kas nii või teisiti ikka sobib. Ütlesin: tee, nagu sa tunned," meenutab muusik koostööd ja lausub muheldes, et mehe ülesanne ongi džentelmenina naist rahustada, kui too pisiasjade pärast muretseb. "Mul on seitse õde. Tean, et naistel on päevi, kui mitte miski pole neile meele järele."

Ndioba usub, et tänu tema ning Sofia volofi- ja ingliskeelsele duetile teavad senegallased Eestist rohkem kui varem. "Sealne muusikakanal näitab meie videot peaaegu iga päev. Annan pidevalt intervjuusid ja minult küsitakse, kes see naine on ja kust ta pärit on. Saan iga kord võimaluse Eestit tutvustada," räägib mees õhinaga.

"Minu suurim unistus on laulda koos Eesti lauljaga eesti keeles," kinnitab Ndioba.

"Alustaksin oma emakeeles volofi keeles (see on Senegalis üldine suhtluskeel − K. A.) ja tema võtaks eesti keeles järje üle, refrääni laulaksime koos eesti keeles. Täpselt nagu me tegime Sofiaga volofi ja inglise keeles. Sellepärast õpin praegu hoolega eesti keelt. Mis siis, et inglise keel on rahvusvaheline keel – sooviksin jõuda Eesti publikuni," selgitab artist, kes on märganud, et juba mõni eestikeelne sõna on võti siinsete inimeste südamesse.

Prantsusmaal õppinud ja muusikaprojektide tõttu palju reisinud Ndiobal on suus 13 keelt: "Kuhu iganes ma ka ei läheks, ma lihtsalt õpin. Mulle on väga oluline osata nende inimeste keelt, kelle keskel ma olen."

Soome keelt räägib ta kui kohalik, ent keeltekoolis pole eales käinud. "Õppisin ainult läbi suhtluse ja iseseisvalt õpikuga. Sama teen praegu ka eesti keelega. Kodus panen näiteks telerist ETV jooksma, et taustaks eesti keelt kuulda."

Valged ööd ei lasknud magada

Ehkki Ndioba käis esimest korda Eestis esinemas juba 1992. aasta rahareformi aegu, hakkas ta siitkandi pillimeestega ühiselt musitseerima alles mõne aasta eest, kui ta otsustas laulma hakata ja soololoomingule keskenduda (vahepeal sidus koostöö teda Soome, Senegali, Ameerika, Briti, Vene ja Itaalia artistidega). Vandesõnad said talle muusikute seltskonnast selgeks juba varem (kuigi ta väidab, et ei võta neid ise suu sissegi), ent eesti keele õppimise võttis südameasjaks umbes aasta tagasi. Enim maadleb ta õ-häälikuga, täpitähed on tänu soome keelele juba selged.

Lääne-Aafrikast kaugele põhja elama sattus ta tänu Soome kitarristile ja maailmamuusika edendajale Hasse Wallile, kes otsis oma mbalax'i stiili (Senegalis populaarset funkilikku rütmilist muusikat) viljelenud bändi Asamaan uusi liikmeid. 12 kandidaadi seast valis ta bassimeheks Ndioba, kes tunnistab, et kodumaalt äratulek oli raske otsus, kuna tal oli eri projektide kõrvalt olemas ka kuusissetulek hotellimuusikuna.

Hasse aga lubas, et ei jää ta Soomeski tööta, ja meelitas teda jutuga põhjamaa loodusest ja paksust lumest. Ndioba polnud varem lund näinud, kuid esimese üllatusena tabasid teda hoopis südasuviselt valged ööd. "Sain heas mõttes šoki. Oli just see aeg aastast, kui päike veel südaöölgi paistab. Päike nagu ei loojunudki, võimatu oli magada!" kirjeldab mees esimesi muljeid.

"Ükskord pidime järgmine päev kella kolmeks üritusele minema. Meie löökpillimängija, kes oli samuti Senegalist, ärkas kell kolm öösel ja kuna väljas oli juba valge, arvas ta, et pärastlõuna ongi käes. Ta äratas Hasse ja paanitses: me oleme hiljaks jäänud!" jutustab Ndioba.

Põhjamaine täpsus pole talle meelehärmi valmistanud: „Õnneks olin ma juba Senegalis elades see erandlik tüüp, kes kõikjale õigel ajal kohale jõudis.“ Imestama on pannud hoopis see, et soomlased ei ulata tihti terekätt, vaid hakkavad lihtsalt rääkima. Eestlased olla käesurumisega rohkem sina peal. Ka on talle jäänud mulje, et naabrid käivad siinpool lahte tihedamalt läbi.

Vahepeal elas Ndioba Tallinnas ja käis nädalavahetuseti üle mere pere juures. "Kõigepealt oli mul korter Mere puiesteel, siis Paadi tänaval ja natuke aega Kadriorus," loetleb ta.

"Praegu käin väga sageli Eestis, sest mul on siin palju sõpru, aga elan Soomes, sest seal on minu lapsed. Olin abielus kreeklannaga, kes kinkis mulle kaks ilusat last. Kohtusime, kui ta tuli Soome puhkama ja juhtus minu kontserdile. Me ei ole küll enam koos, aga näen oma lapsi iga natukese aja tagant,” lausub muusik.

Senegaliski tunneb ta end ikka nagu kodus. „Iga kord, kui ma seal käin, kutsuvad mõned artistid mind endaga esinema. Mõni saadab isegi oma bassimängija puhkusele ja võtab mind natukeseks asemele,“ muigab Ndioba. 2006. aastast on tal ka täiesti oma bänd, mille liikmed on pärit mitmelt mandrilt. Ndioba loomingus segunevad Aafrika rütmid džässi, salsa, funk’i, reggae, hiphopi ja popmuusikaga.

22. jaanuaril annab Ndioba kontserdi Tartus muusikakohvikus Feel Good ning 5. veebruaril Tallinnas Teater NO99. Tallinnas kuuleb teda laulmas ka koos Sofia Rubinaga, Tartus on tema duetipartner Anett Kulbin.

Astus Raul Vaiglale juurde: "Tere, mina mängin ka väga hästi bassi!"

"Keegi ütles mulle, et see on Eesti parim bassimängija. Otsustasin temaga juttu teha. Läksin talle juurde ja ütlesin: "Tere, mina olen Ndioba ja mängin ka väga hästi bassi. Sa helistad mulle ühel päeval," meenutab Ndioba, kuidas ta nelja aasta eest klubis Clazz Raul Vaigla juurde astus.

Too olla algul umbusklikult käega rapsanud. "Kui ta end minekule seadis, hüüdsin talle järele: "Ma ütlen sulle, et me veel mängime koos!"

Siis vastas ta, et saame Otsa koolis kokku ja räägime."

Vaigla tunnistab, et ei mäleta seda kohtumist nii detailselt, kuid oli juba varem Ndiobast kuulnud. "Läksime Otsa muusikakooli, kus ma õpetaja olen, istusime maha ja jämmisime koos. Tundus, et tekkis tore sünergia. Otsustasime teha koos mõne mängu ja esinesimegi bassiduona Tallinnas, Kuressaares, Tartus ja Viljandis," räägib Vaigla, kuidas nende 2010. aasta ühine kontserdisari "2 Basses, 2 Faces" teoks sai.

Hiljem pole nad koos musitseerima sattunud, sest kahte bassisti ühes bändis teadupärast sageli ei kohta. Ndioba on Eesti kolleegi küll Pariisi esinema kutsunud, ent seni pole plaan teoks saanud. "Küll aga oleme Villu Veskiga Senegalis "Jazz a Dakari" festivalil esinenud. Ta oli mul poolteist nädalat külas."