Carmen Mikiver: "Meil kõigil on elus mõõnaperioodid, peavadki olema." (18)

"Just täna mõtlesin, et mida Mikk (Mikiver – J. K.) seal üleval mõtleb, nähes, kuidas ta poeg Jon − trummar ansamblis Elephants From Neptune − ema juubelil rahva üles kütab," ütleb Carmen Mikiver, kes laupäeval Endla teatris etendusega "Armastuse õigekiri" ja sellele järgnenud peoga oma esimest juubelit tähistas.

"Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei usu, et minu ellu võiks tulla veel kord samasugune suur armastus, nagu ma seda Mikuga kogesin," tunnistab Carmen.

"Mina usun, et tõeliselt armastada saab vaid üks kord. Ma ei tea, kas on võimalik veel kord sellist armastust kätte saada," jätab ta siiski mõne otsa lahtiseks.

"Ma ei ole professor ega teadlane, aga mul on selline tunne. Sest kui sa oled kõik oma hinge tagant ära andnud, siis kas on võimalik veel teist korda seda teha, ma ei tea," ohkab Carmen kaheldes.

"Sest Miku ajal oli mul silme ees ikka täiesti must."

Mees kohvikannuga, naine veinipokaaliga

Uuesti silme ees mustaks pole Carmenil veel läinud, kuigi uus mees tema ellu on tulnud. Rootsist Carmeni pärast Eestisse kolinud Calle, kelle armastus eesti näitlejanna vastu on jäägitu. "Nii ta on öelnud jah, et muidu ta siin ei oleks," möönab Carmen.

Calle tuli Carmeni ellu ekstraordinaalselt, ootamatult ühel kõrtsipeol. Tänagi ütleb näitlejanna, et kõik olulised inimesed on ise tema ellu tulnud. Carmen oli kolleegidega sõna otseses mõttes pidu panemas, kui joviaalses meeleolus näitlejanna juurde astus välismaa mees, kes hoolimata sellest, et temagi oli koos kaaslannaga, teatas stoilise rahuga, et ta tahaks Carmeniga järgmisel päeval kohtuda. Kohtutigi ning sealt kõik alguse saigi. Küsimusest, kas Carmeni ja Calle armastus ei võiks siis tõusta samasugustesse kõrgustesse nagu naine koges seda n-ö oma eelmises elus, keerutab

Carmen osavalt välja ning räägib selle peale hoopis mõistuloo. "Meil on köögis seina peal suur pilt, mille me kunagi Austriast tõime, lasime ära raamida ning mis on justkui meie pilt-moto. Pildil on Austria mäenõlv lehmaga, esiplaanil aga vana naine ja mees, kes naisele parajasti kohvi valab, naine aga hoiab käes veinipokaali. Kogu sellest pildist õhkub positiivsust, seda vaadates adud, kuidas materiaalne maailma kaob ja jääb vaid hingeline pool."

Carmen tunnistab, et mitte üldsegi harva jääb ta kas üksi või koos Callega seda pilti silmitsema ning kõik astub justkui võlujõul oma õigele kohale. Carmen imetleb ja kadestab vanapaare, kes tänaval käest kinni jalutavad. "Või siis näiteks kuskil pargipingil istuvad ja vanahärra käsi justkui juhuslikult naise õlale libiseb," viib Carmen öelduga mõtte tagasi kodus köögiseinal rippuva pildi juurde.

"Kui me räägime mehe ja naise vahelisest armastusest, siis minu jaoks on armastus see, kui ma tunnen, et mees kohtleb mind kui naist, kui ma tunnen end kui naine," võtab Carmen teema ise uuesti üles.

"Väljendugu see kas või sellistes pisiasjades nagu mantli selgaaitamine või ukse avamine – aga mina olen sellise kasvatuse ja kooliga, kus ka need pisiasjad on olulised. Kui naine kogeb pidevalt selliseid asju, kui ta on hoitud, puhkeb ta ju õitsele. Siis ta õitseb ja särab ja tal on nii hea olla ning siis tahab ta ju ka kohe midagi vastu anda. See ongi see koostöö. Mida ma siis räägin, abielu on ju töö," ütleb Carmen, kelle abikaasa Mikk Mikiver lahkus siit ilmast täpselt kaheksa aastat (9. jaanuar 2006) tagasi.

"Jah, alles paar viimast aastat olen ma suutnud Miku surmaga leppida. Õieti sellest lahti lasknud," tunnistas Carmen hiljuti ajakirjas Tiiu.

Milline saab olema Carmeni tulevik koos Callega, täpselt ei tea ta veel isegi. "Kas ta näeks oma tulevikku Rootsis? "Ei, seda küll mitte," tuleb kiire vastus.

Ent pärast hetkelist pausi ütleb Carmen, et mine tea, mida elu tuua võib. "Oleme siin heietanud igasugu mõtteid, tema tahab hoopis Portugali elama minna. Võib-olla tõesti − näiteks kümne aasta pärast," arutleb Carmen.

Olulised inimesed Carmeni elus

Carmen teab täna täpselt seda, et on õnnelik ja et ta ümber on olulised inimesed. "Loomulikult on meil kõigil elus mõõnaperioodid, peavadki olema," ütleb Carmen.

"Selleks, et saaksid jälle tõusta ja särada ning aru saada, millised on õnnehetked. Kindlasti ei tea õnne valemit see inimene, kellel on kogu aeg kuldlusikas suus."

Need olulised inimesed Carmeni ümber on tema lähedased. "Minu pere on Jon, mu elukaaslane, õde, mu ema ja kasuisa," mõtiskleb ta.

"Eriti viimastel aastatel oleme hakanud kokku hoidma. Need on inimesed, kelle peale saan alati kindel olla, ükskõik mis elus võib juhtuda. Nad ei reeda mind ning kui mul on ka raske ärakukkumine, siis tean, kelle sülle saan pea panna. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks inimesed su ümber saavad. See ring jääb ju üha ahtamaks. Tänagi on siin Tõnu Mikiver ning tema õed Virve ja Mai, kellega rääkisime, et peame kokku saama, vaatama kas või vanu fotosid, et meenutada, kes ühel või teisel pildil on, sest selle teadmiseta pole vanadel fotodel erilist väärtust."

Poeg Jon on Carmeni sõnul talle kõige lähedasem: "Mida aasta edasi, seda rohkem ta Miku moodi läheb. Ta on ka selline, kes palju ei räägi, aga kui ta midagi ütleb, siis on öeldud. Kui teinekord värelen nagu puuleht, siis tema on kindel tüvi, mille küljes ma saan võbeleda. Oleme Joniga nii kokku kasvanud, tunneme üksteist nii hästi, et ka telefonis rääkides saab ta otsekohe aru, mis seisundis ma parajasti olen. See on fantastiline."

"Mul pole hirmu, et appi, nüüd ma enam ei jõua."

"Mul pole seda hirmu, et appi, nüüd ma enam ei jõua või ei saa," naerab Carmen.

"Ega ma põe, kui vana ma olen. Võtan seda täiesti rahulikult, ja usu või ära usu, aga kõik inimesed, kõik loomad, kõik asjad tulevad mul ellu just siis, kui nad tulema peavad. Ma ei tea, kas ma olen siis õnnistatud või on mul elus vedanud."

Juubilar lisab, et tuleb elada ausalt ja olla see, kes sa oled: "See on kurb, kui inimesed püüavad olla need, kes nad tegelikult ei ole. Siis sul polegi oma elu ja äkki avastad, et issand, pool elu on juba möödas. Annaks vaid, ma ei tea, kes, kas jumal, saatus või selge mõistus väärikalt vananeda, sest viiskümmend pole ju veel miski vanus. See on iga, kus naine võiks veel kümme aastat vabalt särada ja õitseda."