ÕHTUJUHT JÜRI: «Kuidas on tunne, kui mitte midagi ei näe,» ütles Jüri Nael ETA 15. sünnipäeva gala alustuseks, kui publik istus pimeduses. «Ega ilma nägemismeeleta poleks ilmselt ka tantsukunsti.»Foto: Arno Saar
Inimesed
13. jaanuar 2014, 07:00

Jüri Nael: "Mõtlesime, et hakkame maailma vallutama!" (1)

Eesti Tantsuagentuur tähistas eile piduliku galaga oma 15. Sünnipäeva.

"Olime kõik suured visionäärid ja mõtlesime, et nüüd hakkame maailma vallutama – Eesti maailma siis," naerab koreograaf Jüri Nael. 1998. aastal võtsid viis tantsueriala lõpetanud noort – Jüri Nael, Jaak Põldma, Marge Ehrenbusch, Alo Siiak ja Kristjan Kurm − pähe luua tantsuagentuur, pakkumaks nii endale kui ka oma koolikaaslastele tööd.

Tol ajal oli tantsuturg Jüri sõnul üsna tühi ning sooviti midagi suurejoonelist korda saata. "Olid üksikud šõutrupid, Rahvusooper Estonia ja Vanemuine, kuid sellega tantsija või koreograafi elu piirduski. Aga me mõtlesime, et peaks ikka ise mingisuguse platvormi looma, kuhu koondada tantsijad ja nende oskused niimoodi, et sellest saaks elukutse," räägib ta. "Selles mõttes olime ikka julgelt vihased vennad – täiesti nullist sai alustatud ja ühel hetkel viisime asja niikaugele, et tegime selle ära."

Kuna noorte visioon tantsuagentuuri tegemistest oli algul aga väga suur, siis päris mitu olulist asja jõudsid reaalsusesse alles viisteist aastat hiljem, tõdeb Jüri. Praegu koordineerib ETA nii Tantsutuuri, "Koolitantsu", E.T.A. Tantsukooli kui ka Star­light Cabaret' tegevust.

"Koolitantsu" üle tunneb erilist uhkust

"Koolitantsu" peakorraldajaks sai Jüri festivali kolmandal aastal ja see on ta sõnul üks lahedamaid aegu tema elus. "Festival oli algul väga tillukene – paar-kolmsada osavõtjat, aga kui ma seda vedama hakkasin, siis mõne aastaga kasvas osalejate arv viie-kuue tuhandeni," jutustab mees.

""Koolitants" on hea näide sellest, et inimesed, kellel on fanatismi ja nägemust, on suutnud hoida seda festivali elus. Sest pole just palju noortele suunatud üritusi, mis on nii jätkusuutlikud olnud. See on nakatanud tuhandeid lapsi tantsupisikuga, tänu millele nad teevad koolis tantsuproove."

Jüri ütlust mööda hakatakse "Koolitantsul" käima juba esimeses klassis, lõpetatakse gümnaasiumis ja pärast minnakse veel edasi tantsu õppima.

""Koolitants" on asi, mille üle ma olen väga uhke. Kõik inimesed, kes lähevad reaalselt tantsimist õppima või seda professionaalselt tegema, on mingil eluetapil olnud "Koolitantsuga" seotud, " ütleb Jüri.

""Koolitantsu" festival on täiesti vältimatu osa tantsukunsti haridussüsteemist."

Jüri tõdeb, et festivali korraldamine on andnud talle tohutult hea organiseerimiskogemuse, kuna ta pidi korraldama nii kuue tuhande lapse transpordi, elamise kui ka kõik võimalikud asjad, mis festivali juurde kuuluvad. Ning kuigi ta enam ETAs ei õpeta ning "Koolitantsu" ei korralda, on ta ikkagi seotud inimestega, kes seda agentuuri praegu veavad.  Üks tore lugu turgatab Jüril meelde seoses 1998. aastal toimunud tantsuagentuuri avaüritusega. "Kuna mina olin Viljandi kultuuriakadeemiast ja teised asutajaliikmed Tallinna ülikooli koreograafia osakonnast, siis teadsid nemad rohkem tantsuinimeste nimesid ja kus keegi elas ning töötas. Mulle meenub, et kui me saatsime kutseid, siis üks inimene, keda ma teadsin, oli Alar Kaasik. Aga temaga seoses räägiti mulle kogu aeg Ulla Paap ja Ulla Paap, kirjutasingi siis kutse peale lugupeetud Alar Kaasik ja Ulla Paap, mõeldes, et ta on Alari kaaslane. Tegelikult selgus, et Alar Kaasik töötas Ulla pubis," naerab Jüri ja lisab, et enne kutsete väljasaatmist jäi see aps kellelegi silma.

ETA algusaegadel jagunes tantsuringkond Jüri sõnul kriitiliseks. "Olid need, kes tahtsid teha kaasaegset tantsu, kuid ei pidanud suurt laevatantsust ja siis olid need, kes olid nõus tantsima kõike, aga soovisid sellest ära elada," räägib mees.

Kuna tantsuagentuur tegi koostööd laevafirmadega, siis loomulikult muutus laev sealsetele tantsijatele täiesti reaalseks töökohaks.

Krutskid laevalaval

"Tänu ETA-le tekkis tantsijatel võimalus teha sellist tööd, mida nad olid õppinud, mis neile meeldis ja sellest sai ka ära elada. Arvan, et ETA on olnud üks stabiilsemaid organisatsioone. Kui seal tantsijana kaasa lööd, siis sulle garanteeritakse nii töö kui ka palk," arutleb Jüri.

Kuna laevade peal tantsimine muutus aga rutiinseks, proovisid šõutrupi liikmed üksteist alati üllatada. "Meenuvad hetked, kui sai kolleegile vett kingadesse valatud ja siis ta läks lirtsuvate jalgadega lavale, samuti on kostüümikäiseid vette kastetud ja lavatagust ust lukku pandud, nii et artist pole lavalt ära pääsenud," jutustab Jüri.

"Kuid need kõik on sellised väikesed krutskid."

Viisteist aastat on aga möödas nii Jüri ülikooli lõpetamisest kui ka ETA loomisest. Mida see number talle tähendab? "ETA on jäänud käima kõikidest rasketest aegadest hoolimata ja see, et ta on kestnud 15 aastat, tähendab, et see, millele sai eluvaim sisse puhutud, on edasi läinud ja mitte ainult läbi meie, vaid ka uued põlvkonnad kannavad samu väärtusi edasi."