Inimesed

"Mul on vedanud! Elu aasta arsti kõrval on turvaline!" 

Anete Kruusmägi, 10. jaanuar 2014 07:00
ENERGIAT JUURDE: 259 kandidaadi seast valitud aasta arst Alge Vare ütleb, et tunnustus annab talle energiat. Foto: Tiina Kõrtsini
Aasta arstiks valitud Alge Vare abikaasa Ain leiab, et on raskustele vaatamata õnnega koos.

"Mul on vedanud! Kuigi 27 aastat tagasi öeldi mulle, et arvesta, kellega ennast seod," tõdeb tänavuse aasta arsti abikaasa Ain Vare. Läänemaa haigla laste- ja kiirabiarst Alge Vare valiti eile Stenbocki majas 259 kandidaadi hulgast Eesti aasta arstiks.

Rõõmsaid hetki on lastearsti töös palju, sest lapsed paranevad kiiresti. "Enamik on juba teisel-kolmandal ravipäeval rõõmsad," tõdeb arst.

Samal teemal

Läänemaa haiglas on Alge Vare töötanud juba 22 aastat. Võrreldes algusaastatega on tema sõnul nüüd kõik teistmoodi, ainult haigused on samaks jäänud. "Uurimisvõimalused, tehnika, diagnoosimisvõimalused, ravimid – kõik on muutunud. Me peame ikka kogu aeg õppimas käima, et pädevad olla," ütleb ta.

Kõige raskemaks peab dr. Vare oma töö juures seda, kui midagi valesti läheb või hiljaks jääb. Laste haigestumist päriselt ennetada pole siiski võimalik. "Kindlasti pole imikuid mõtet poodi kaasa tassida," annab arst nõu.

Suureneva probleemina näeb ta vanemate loobumist laste vaktsineerimisest. "Samas on – vastupidi – ka neid emasid, kes ostavad neid vaktsiine, mida riik veel ei osta. On mõlemaid äärmusi, kuigi praegu tundub, et suureneb nende laste arv, kelle vanemad tahavad vaktsiinist loobuda," teab dr. Vare, kes loobumist heaks ei kiida. Lapsed, keda vanemad pole vaktsineerida lasknud, on tema sõnul praeguseni terved olnud vaid sellepärast, et vaktsineeritud laste protsent on ikkagi suur ja haigused ei levi.

"Mida rohkem on vaktsineerimata lapsi, seda kergemini hakkavad haigused levima. Riigipiirid on lahti ja inimesed reisivad palju," hoiatab arst.

Ka üks poegadest õpib arstiks

Abikaasa Ain, kes on oma naise arstitööd kõrvalt jälginud juba ülikooliajast, 1991. aastast alates, leiab, et see on väikeses kohas ikkagi raske. "Mina ei jaksaks sellist tööd teha!" nendib Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna lõpetanud mees.

"Kõige keerulisem moment oli ilmselt siis, kui abikaasa telefon tirises laua peal ja teda polnud, oli duši all. Võtsin telefoni ja ütlesin, et doktor Vare telefon kuuleb, aga teda hetkel ei ole. Ja siis küsiti, kas mina ei saaks ehk ise aidata. Siis mõtlesin küll, et mõne lohutava sõna saan ikka öelda, aga see on ka kõik," seletab Ain Vare, miks elu tohtri kõrval vahel keerukas tundub.

Algel ja Ainil on kolm poega. Keskmine neist õpib ema eeskujul arstiks. "Pesamuna lõpetab põhikooli ja vanem lõpetas kunstikooli ning otsib elus kohta," räägib Ain.

Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuurieriala lõpetanud noormees tegeleb muu hulgas ekstreemspordiga. Ta on lohesurfar, sest Haapsalus on selle ala harrastamiseks teatavasti väga head tingimused. "See on turvaline, kui ema on lastearst, eks ole! Lastehaigla traumatoloogiaosakond oli talle igatpidi tuttav," lisab Ain Vare.

Jah, vanema poja pärast on nende peres olemas kargud, sidemed ja kõik muud säärased vahendid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee