Eesti hõivatuimad näitlejad annavad aastas kes 100, kes peaaegu 200 etendust (7)

Ugala teatri hõivatuim näitleja Luule Komissarov, kes mullu andis 99 etendust, kinnitab, et monolavastus pole nõrganärvilistele. Tema, vaatamata oma kuraasikusele, seda julgustükki ette ei võta.

"Elu sees ei tee ma monotükki!" lubab Luule, kes äsja ütles ära pakkumise mängida peaosa "Polkovniku leses".

"Ma ei oska üksi, mul on partnerit vaja! Kuidas ma seal laval üksi jutustan?! See on kaasa antud anne nagu parodeerimisoskuski – kõigil seda ei ole. Seda ei saa õppida," arutleb Luule.

See aga, et Luule on Ugala hõivatuim näitlejanna, paneb ta lausa särama. "Nii üle koormatud ma nüüd ka ei ole," naerab Luule.

"Kuid minu eas! Ma olen ju seitsekümmend pluss! Aga ära tegin! Ja selle üle olen ma uhke!"

Samas tõdeb ta, et tööd on tõesti palju, sest mängukavas on tal tükke kuus. "Ma ikka päris kõike ei jaksa enam teha," lausub Luule.

"Minu eas on kuus tükki liiga palju. Eelmisel suvel, kui mängisin kahes lavastuses ja oli kaks etendust päevas, siis polnud tõesti enam hoo ega hoobi vahet. Ometi on mul ikkagi hea meel, et tegemist jätkub."

Kuivõrd juba draamakirjanike süül on enim rolle meesnäitlejail, siis on tavaliselt teatreis kõige suurema koormusega just mehed. Imekombel on aga sarnaselt Ugalaga ka Rakvere teatri hõivatuim näitleja naine – Ülle Lichtfeldt. "Nojah, me oleme ju kaks hullu," tähendab Luule naerdes.

"Oleme mõlemad Lõvi tähtkujust, tahame, et meil oleks palju tööd ning et meid imetletaks. Suurt ei viitsi pingutada küll, aga teised imetlegu sellegipoolest!"

Taavi Teplenkov: "Parem, kui tööd on, kui et seda üldse ei ole. Suur koormus ei kesta ju igavesti."

"Parem, kui tööd on, kui et seda üldse ei ole," lausub Eesti Draamateatri näitleja Taavi Teplenkov, kes oli möödunud aastal laval 149 etenduskorda.

"Suur koormus ei kesta ju igavesti. Tuleb aeg, mil istun võib-olla kodus ning ootan, et saaksin tööle minna."

Draamateatri hõivatuim näitleja tõdeb tagasihoidlikult, et mullu mängitud etenduste hulk pole enneolematult suur: "Aastaid tagasi oli neid mul ühe aastaga kuskil 200 tuuris."

Kuid nüüdnegi hulk etendusi annab nii suure koormuse, et Taavi meelest see alati päris hea ei ole. Õnneks tõotab tulevik kergemat hingamist. "Neli-viis tükki läks mul mängukavast maha ja teater üritab teadlikult mu koormust vähendada," ütleb ta, et tulevikus on töögraafik pisut hõredam.

"Kui mängid liiga tihti, siis vahel kipub rõõm tööst ära kaduma," tunnistab Taavi.

"Eks tule neidki õhtuid ette, mil pead sundima end lavale minema."

Neil kordadel peab ta endas jõuga motivatsiooni leidma, et samm lavale tehtud saaks. Rõõmuga, sealjuures. Ja ta leiabki, ning teab, et laval on eelnev piinlemine sekundi murdosaga unustatud. Nagu poleks seda kõhkluste-kahtluse hetke olnudki.

"Olen monotükki mänginud üle 170 korra."

Teatrilegendid kõnelevad, et vana kooli näitlejad, kes jõuluperioodi aegu päevas kolm-neli korda järjest lastehordidele jõulumeest mängisid, kulutasid puhkepause enesesisenduseks: trampisid akside vahel jalgu ja korrutasid kui mantrat: "Ma armastan väikseid lapsi! Ma armastan väikseid lapsi!"

Pärast seda olid jälle mõnda aega rõõmsad jõuluvanad. Järgmise korrani.

Peab ka näitleja Teplenkov teinekord samalaadset metoodikat kasutama ja lava kõrval enesele näiteks pingsalt sisendama: "Rõõmu! Rõõmu! Rõõmu!"? "Umbes nii," naerab Taavi.

"Igaühel on oma rituaalid, et endas motivatsioon leida ja selle pealt lavale minna. Mõnikord tuleb see kergemini, mõnikord raskemalt."

Kõige raskem on Taavi sõnul enne monotüki "Kõik on täis" järjekordset mängimist eneses uut kirgastust leida. Sel lihtsal põhjusel, et selle 2008. aastal esietendunud lavastusega käib ta publiku ees siiamaani. "Olen seda mänginud nii palju – üle 170 korra, et see on une peal selge," kõneleb Taavi.

"Ning eks ta teinekord ikka veidi tülpimust tekitab."

Oma osa teatavas väsimuses on sellelgi, et toda lavastust mängib Taavi üksi. "Pole kellegagi seda taaka jagada," muigab ta.

"Puhata ega hinge tõmmata laval ei saa, pead kogu aeg 100 protsenti kohal olema. Üksi."

Tõsi, neil mängukordadel on tema partneriks publik. "Sõltub publikust, kuidas ta kaasa tuleb," ütleb Taavi.

"Kui on ikka väga hea publik, siis leiad ka improvisatsiooni ja mänguruumi."

Nukuteatri näitlejail on hiigelkoormus

"Mina ei saa küll aru, kuidas see nii on," muheleb Nuku- ja noorsooteatri näitleja Are Uder, kes jõudis mullu anda 173 etendust ning on seega Eesti hõivatuim näitleja.

Kohe tema kannul on Nuku- ja noorsooteatri näitlejatar Katri Pekri, kel kogunes möödunud aastaga 169 etenduskorda. "Seda, et ma hõivatuim olen, on kohe piinlik tunnistada," lausub 40 aastat Nukuteatris töötanud näitleja ja lisab, et suured numbrid sünnivad sellest, et lasteetendusi antakse mitu korda päevas.

Lisaks veel Nukumuuseumi etendused ning iga-aastane jõuluetenduste-ralli.. "Päris kolme etendust päevas tuleb väga harva anda, aga kaks etendust päevas tuleb nädalavahetuseti ikka ära," arutleb Are.

"Ehkki need on mul reeglina väikelaste tükid, siis kaks etendust järjest väsitab ära. Energia võtab ära, mis sest, et need on teinekord vaid pooletunnised väikelastetükid."

Are sõnul on oluline, et ka teise või kolmanda mängukorra ajal etenduse kvaliteet kaotatud energia pärast ei langeks. "Kvaliteeti on järjestikuse mängimise ajal kõige raskem pidada," tunnistab ta.

"Ka kolmas etendus peab olema vaadatav, et lapsed, kes esimest korda elus teatrisse tulevad, ei pettuks."

Kõige hõivatumad näitlejad aastal 2013

Eesti Draamateater

Taavi Teplenkov 149 etendust

Marta Laan 133 etendust

Teater Vanemuine

Karol Kuntsel 115 etendust

Maria Soomets 68 etendust

Ugala teater

Luule Komissarov 99 etendust

Aarne Soro 94 etendust

Endla teater

Tambet Seling 140 etendust

Ireen Kennik 135 etendust

Rakvere teater

Ülle Lichtfeldt 116 etendust

Erni Kask 104 etendust

Nuku- ja Noorsooteater

Are Uder 173 etendust

Katri Pekri 169 etendust

Tallinna Linnateater tavatseb oma hõivatuimate näitlejate nimed välja hõigata 13. veebruaril, kui teater peab sünnipäeva. Rahvusooper Estonia ja NO Teater näitlejate etenduskoormust ei avaldada.