"Kääbiku" jätkufilm aitab reaalsusest ja rutiinist põgeneda (10)

Mulle tuleb meelde, et kui triloogia esimene osa "Kääbik: ootamatu teekond" kinodesse jõudis, siis peamine põhjus, miks ma filmi ei vaadanud, kuigi ta oli mul täitsa olemas, olidki arvustustes välja toodud põhjused: rahaahne "Kääbik" tehti venivaks triloogiaks, mis lasi liugu "Sõrmuste isanda" nostalgial ja edul.

Praegu, mil vaatasin "Kääbiku" mõlemad osad ühe jutiga ära, mõtlen teisiti. Uskuge, selle umbes kuuetunnise filminaudingu jooksul, mille sain, unustasin oma igapäevarutiini, mured ja laskusin fantaasiamaailma, mis pakkus mulle erakordse elamuse.

Kui küsite, mis tunne mind filmi vaadates ja selle järel valdas, siis seda on raske kirjeldada, sest mind tabas emotsioonidetulv, mis kattis ära skaalal kõik tunded: hirmu, rõõmu, masenduse, lootuse ja ka lootusetuse. See oli nagu ekstreemne sõit ameerika mägedel, kus liugled ootamatult üles ja alla ning karjud kogu kehaga adrenaliinimöllust.

Kas "Kääbik" on liiga pikk ja igav film?

Nagu kriitilistest arvustajatest võib aru saada, siis just selle küsimuse ümber kogu nende temaatika pöörlebki – filmi pikkus ja igavus. Enamjaolt manavad nad kõik nagu ühest suust inimestele silme ette kuvandi "Kääbikust", kui liiga pikaks ja igavaks venitatud sisutühjast filmielamusest.

Mõnes mõttes on neil õiguski, sest kõigest 370 leheküljeline romaan on venitatud umbes 9 tunniseks filmiks. „Kääbik: Smaugi laastatud maa" kajastab ka ju kõigest raamatust umbes 60 lehekülge. Kuid rõhutan, et see kõik loeb ainult professionaalile mitte tavalisele filmielamust otsivale inimesele.

Minu hinnangul arvustajad eksivad, kui peavad filmi igavaks ja pikaks, sest filmidelt ei nõutagi alati kokkusurutud ja keerulise filosoofiataustaga sügavapõhjalist sisu, vaid elamust, mis haarab endasse silmad, kõrvad ja muud tundemehhanismid.

Samas tuleb tunnistada ka seda, et arvustused on kirjutatud professionaalide poolt, kes teavad filmikunstist rohkem, kui tavaline kinokülastaja. Inimest, kes kinno läheb, huvitab ainult see, mida ta näeb, kuuleb ja tunneb, tema ei võrdle filmi raamatutesse kirjutatud teooriaga ja teda ei huvita selle reeglitest kinnipidamine. Inimene ootab, et film, mille eest ta peab raha välja käima, raputaks ta läbi ja manipuleeriks temaga.

Pole mõtet ka seda unustada, et elame sõnale EDU üles ehitatud maailmas, kus meile vaatab igal sammul vastu stress: tahame olla teistest edukamad, alati rohkem raha teenida, olla samas ka iseseisvad, kuigi tajume, et ilma teisteta poleks meil üldse midagi, sest oma edu ja materiaalsete väärtuste nimel peame kogu aeg kedagi veenma või kellelegi ennast või oma oskusi maha müüma ning tõestama.

Jookseme iga päev jänese kombel ringi ja töötame nagu oravad rattas, kuigi tihtipeale tajume, et sellest kõigest jääb väheks. Sel põhjusel tehakse ka pikki tööpäevi – ikka edu ja raha nimel. Kui õhtuti koju jõutakse, siis ollakse väsinud, tusased, tigedad ja pahurad. Kõige hullem on see, et elame rutiinis ja suurest väsimusest tegutseme nagu robotid.

Sellise maailma keskel elades ongi just aja maha võtmine kõige keerulisem kunst. Noh, mõni läheb ööklubisse ja tantsib ennast oimetuks, keegi teine aga joob end konkreetselt umbe.

On ka inimesi, kes kiire elutempo ja stressi talumise pärast panevad õhtuti muusikakeskuses mängima helid, mis kostuvad kõrvadesse, kui päikesepuhkus kuskil Vaikse ookeani saarestikus koos veekohina, päikese ja rahuga.

Tehisliku emotsiooni rõhutamiseks avatakse ka aken, et värske õhk inimese pahviks lööks ja tal magama aitaks jääda.

Kuid on ka neid, kes otsivad meelelahutust ja -jahutust kinost. Just viimastele ongi „Kääbiku" triloogia esimesed kaks osa hea aja maha võtmise võimaluseks. Seda just ennastunustava ja pika filminaudingu pärast.

Võib muidugi tahta, et filmid oleks sisutihedad ja lühikesed, kuid uskuge, inimesed, kes elavad väga stressirohket elu, ei suuda nii ehk naa eriti filmi sisule mõelda, neid huvitabki ainult silme ees jooksev visuaalne elamus.

Eks see ole ka üks peamisi põhjusi, miks mõlemad „Kääbiku" osad on kassarekordeid teinud. Filmid on pikad, haaravad vaatajaid nii endasse, et kui nad lõpuks läbi saavad, siis avastatakse: oih, unustasin ennast filmi vaatama, aga tahaks veel edasi selles imelises maailmas olla.

Emotsioonid ning inimlikkus, mida ka robotitena päevast-päeva tööd rügavad inimesed tahavad tunda, jõuavad läbi pika filmielamuse lõpuks vaatajani. Seda „Kääbiku" vaatajad ka saavad.

„Kääbik" kui filmiajaloo suursaavutus

„Kääbiku" esimene osa oli tuim, kuid pakkus emotsioonideskaalal kõiki elamusi, mida inimene vajab: rõõmu ja kurvastust, edu ja langust, korda ja hävingut, sõprust ja reeturlikkust, rumalust ja tarkust, vangistust ja nappi pääsemist vaenlase küüsist. Just vastandlikud kontrastid loovadki vaatajas emotsioonidelained, mis paneb nende kehad vappuma ja loo tegelastele kaasa elama.

Äsja kinodesse jõudnud triloogia teine osa „Kääbik: Smaugi laastatud maa" on esimesest osast võimsalt üle, sest pakub samasugust kontrasti, kuid asub tegevuse osas kohe asja juurde.

Film algab actioniga, enam ei kulutata aega tegelaste tutvustamisele ja lugude rääkimisele. Tulevad esimesed märulistseenid, kus on palju asju toimumas, muusika möllab ja märul ei saagi otsa. Pingele keeratakse veel hoopis võlli juurde. Kui vahepeal saavadki peategelased natukene rahulikumalt jalutada, siis algab uus võitlus.

See on nagu sõitmine ameerika mägedel, kus sa jõuad aeglaselt tippu, siis tuleks nagu rahu ja puhkehetk, kuid selle asemel sööstad hoopis sügavikku, planeet Maa külgetõmbejõud sind endasse haaramas.

Adrenaliin möllab. Rahu asendub hirmuga. Ja kui oled põhjas ära käinud, siis tuleb uus pingetõus, kuid seekord veel kõrgemale ja suuremate emotsioonidemölluga, kui seda oli eelmine.

Kuid kõik laabub nagu igas loos, pinge asendub taas rahuga. Ja nii lõpuni välja.

Kääbik Bilbo, võlur Gandalf ja 13 päkapikku jätkavad oma teed, et vallutada tagasi päkapikkude kodumaa Erebor. Teekonnal peavad nad vastu astuma kõiksugu ohtudele, alates orkidest kuni hiidämblike ja metshaldjateni, kuid reisiseltskonna suurim katsumus ootab neid üksildasel mäel, kuhu on end sisse seadnud draakon Smaug.

Eriti ohtlikuks teeb reisiseltskonna seisu Gandalfi puudumine, kellel on ees enda väikene missioon. Kuid see neid ei heiduta, sest tee peal saavad nad tuttavaks vibukütt Bardiga, kes on inimene väikesest järvel asuvast külast. Koos tema abiga loodetaksegi jõuda mäele, mille sees elab kurikuulus draakon.

Visuaalselt ja tehniliselt on film super. Ei saa sellele vastu vaielda. Olgu siis tegu Sünklaane metsa ja seal pesitsevate elukatega või haldjate- ja päkapikkude kuningriigiga – kõik näeb suurepärane välja ja see on üks osa, mis filmi vaatama kutsub ning lõpuks inimese endasse haarab.

Silm kohe puhkab.

Visuaalse poole täheks on filmis siiski nimitegelane draakon Smaug, keda mängitakse Motion Capture tehnoloogia abil ning kellele annab oma hääle Benedict Cumberbatch.

Smaug on kõige muljetavaldavam täielikult arvuti abil loodud tegelane "Sõrmuste isanda" Gollumi kõrval. Ta on äärmiselt realistlik ja mina ei mõelnud temast üldse, kui arvutiga loodud karakterist.

Ka loo jutustamine oli põhjalik, sest selleks võeti aega ning lugu ja tegelased ehitati hästi üles. Päkkapikkude taustalugu oli huvitav, aga tänu sellele oli võimalik ka paremini neid mõista ja aru saada nende motiividest. Sisu ja märuli vahel valitses samuti mõistlik tasakaal.

Martin Freeman oli Bilbo rolli jaoks hea valik, sest ta suutis suurepäraselt mängida erinevaid etappe Bilbo karakteri arengus. Gandalf on endiselt muhe, aga tema sooloretk tundus natukene lühikese võitu. Päkapikkude madistamist oleks võinud vähem näidata ja Gandalfile rohkem eetriaega anda. Päkapikke oli 13, aga keskenduti ainult mõnele, teised jäid rohkem taustajõuks.

Tauriel nimi on ilus ja näitleja, kes teda kehastab – Evangeline Lilly – veelgi ilusam, kuid kahju on sellest, et armastuse lugu, mis päkapiku ja metsahaldja vahele loodi, jäi väeseks. See oli pigem armuhuvi, kui armastus. Kujutan ette, et kui filmis oleks ka üks väljajoonistatud armastuslugu olnud, siis oleks ka filmielamus vaataja jaoks parem.

Ühesõnaga, inimene, kes filmi vaatamiseks raha kulutab, on iga euro õigesse kohta paigutanud, ja saab ka väärilise tasu oma säästude eest.

Kui aus olla, siis on „Kääbik: Smaugi laastatud maa" näol tegemist nii mastaabi, efektide, võitlusstseenide kui üldise tonaalsuse poolest maailma filmiajaloo ühe suurejoonelisema ja õnnestunuma fantaasiafilmiga. Ja nagu eelnevast jutust võis aru saada, siis seda kõike mitte ainult unikaalselt kaasaegse tehnoloogia pärast, mida filmi tegemiseks kasutati.