Lauri Liiv: olen ka ise tundnud, et vajaksin psühholoogi abi (17)

"Psühholoogi juurde mineku peale pani mõtlema see, et ma tundsin, et olen oma mõtetega puntras ega suuda neid enam ise lahti harutada. Aga kuidagi läks ikkagi nii, et tumedad pilved jõudsid hakata enne kaduma, kui käe telefonitoru järele sirutasin. Leidsin lõpuks selle jõu iseendas üles ja sain raskustest üle ilma kõrvalise abita."

Lauri Liiv tunnistab, et kui produtsent Toomas Kirss talle seriaalis osa pakkus, ei öelnud ta jah-sõna mitte kohe. Kõigepealt soovis ta stsenaariumi läbi lugeda. "Aga sari võlus mind oma avameelsusega," ütleb Lauri.

"Asjadest räägitakse ausalt, kuigi mitte surmtõsises, vaid humoorikas võtmes."

Endast ja oma tegelasest Unost arvab ta: "Oma eraelu ei häbene meist kumbki, kuigi seda eksponeerida ka ei armasta. Kui nooremana läks mulle teiste arvamus korda ja üldse oli soov kõigile meeldida, siis teatud vanuses jõudsin tõdemuseni, et kõigile meeldima peavad ainult litsid!"

Lauri arvates ta Unoga ei samastu, kuid midagi ühist neil siiski. "Nii nagu Uno, armastan ka mina täpsust ja korda. Mulle meeldib, kui just tööasjades on kõik planeeritud ja korralikult ette valmistatud. Samuti meeldib mulle inimesi ära kuulata ja võimalusel aidata," räägib ta.

"Suurimaks erinevuseks pean ma meie vahel aga stiilitunnetust. Kui Uno on selline väga stiilne mees, siis mina olen tema kõrval ikka täielik võhik. Eks minagi jõudumööda hoolitsen enda eest, aga sellise kirega nagu tema ma seda paraku teha ei oska!"

Kiropraktik teeb imesid

Mismoodi Lauri enda kehastatavat tegelaskuju iseloomustab? "Uno on tegudeinimene. Tema jaoks ei eksisteeri lahendamata probleeme või sõnapaari "ei saa".

Peaaegu kõiges hea intuitsiooniga, on ta ka väga hea inimestetundja, ning Viviani ja Uno sõprusest ning partnerlusest kasvab teatavas mõttes välja justkui kliendi ja psühholoogi suhe – ainult et nüüd on rollid vahetunud ja psühholoog Vivianist saab psühholoog Uno klient," naerab Lauri.

"Uno on päikseline ja hooliv inimene, samas on ta kahe jalaga maa peal olev raudmees. Ta on kindlasti ekstsentrik, kelle olek ja tegutsemine võivad meeldida või mitte meeldida, aga külmaks ei tohiks ta kedagi jätta."

Kuna Lauri tutvusringkonda kuulub ainult üks psühholoog, kelleks ongi Vivian, siis ei oska ta sügavamaid järeldusi seda ametit pidavate inimeste kohta teha. "Kuid nali naljaks. Loomulikult suhtun ma psühholoogi ametisse väga suure lugupidamisega," lausub Lauri, kes vajaduse korral kasutaks nende abi ilma igasuguse valehäbita.

Ta on saanud kõrvalt jälgida ühe sõbra teraapiat ja näinud, kuidas inimene tänu sellele depressioonist vaikselt välja tuleb ja jälle elama hakkab. "Võimas!" kiidab ta.

"Kõige lähem kogemus seda tüüpi ravitsemisega on mul endal olnud aga kiropraktikuga, kes teeb lisaks kõigele veel meditatsiooniseansse. Iga kord, kui olen tema juures käinud, on mu hinges suur tänutunne ja ka imestus, et kuidas mingitel inimestel on sellised võimed, mis aitavad teisi parandada."

Vivianiga hea klapp

Kui Lauri sai pakkumise "Kartulites ja apelsinides" osalemiseks, tekkis tal ka hirm, ehkki stsenaarium tohutult meeldis. "Sest omades küll 15aastast näitlejakogemust muusikalilavadel, ei olnud ma selle hetkeni üheski seriaalis või filmis mänginud," lausub ta, et kahtles, kas saab uue väljakutsega hakkama.

Seetõttu helistas Lauri paarile lähedasele inimesele ja küsis nende arvamust. "Aga positiivseid ja negatiivseid asjaolusid kaaludes sain esimesi rohkem. Leidsin, et sellist kogemust oleks mulle näitlejana väga vaja," räägib ta ja lisab, et juba mõni päev hiljem surisesid tema ümber kaamerad ja Uno asus tegutsema.

Rolliks valmistumiseks oli Lauril aega umbes nädal. "Mind aitasid stsenarist Eleonora Bergi ladusalt kirjutatud ja vaimukad dialoogid, režissöör Indrek Simmi napid, aga täpsed märkused, ning minu põhiline abimees oli loomulikult kaasnäitleja Elisabet Reinsalu (psühholoog Vivian Volkonski). Väga suur õnn on omada partnerit, kellega tekib esimesest hetkest hea klapp – ilma selleta oleks olnud kindlasti kordades raskem," selgitab ta.

Oma osa meeldejätmiseks polnud aga muud valikut kui tuupida. "Teatris eelneb etendustele tavaliselt kahe kuu pikkune prooviperiood, mille käigus tekstid iseenesest pähe kuluvad. Aga seriaali tehes sellist võimalust pole – tekstid tuleb üksi kodus omandada," räägib Lauri.

Salamisi loodab ta, et sarja tuleb veel üks hooaeg. "See annaks võimaluse rolli edasi arendada ja võib-olla mingeid vigu enda jaoks parandada," ütleb Lauri ja lisab, et oleks valmis kogu võttetiimiga iga kell luurele minema.

"Ma ei ole Facebookita millestki ilma jäänud!"

Lauri Liivil ei ole muuseas Facebooki kontot, see on tal täiesti teadlik valik. "Mulle meeldib suhtlemises sõprade ja tuttavatega nii-öelda vana kool – saame kokku ning on, millest rääkida. Ja kui ei olegi parasjagu kokkusaamiseks aega, siis seda toredam on hiljem kohtudes avastada, mis kellegi elus juhtunud on. Kui ma aga iga vahepeal tehtud liigutust mingisuguse meediumi vahendusel juba teaksin, milleks siis veel üldse päriselt kokku saada?" mõtiskleb Lauri.

"Ma ei mõista Facebooki ja selle kasutajaid hukka, aga isiklikult tunnen, et pole selleta mitte millestki ilma jäänud.

Facebooki kasutajate tuntud vastuargument oleks mulle nüüd see, et seal kohtab inimesi, keda pole aastaid näinud, jne. No kui me ikka aastaid juba näinud pole, siis järelikult sellelgi on oma põhjus, vastasel juhul oleksime ju seda kontakti proovinud otsida. Inimesed muutuvad, mõned jäävad, paljud meie ümbert kaovad, kuid mälestus neist jääb alati meiega. See ongi elu!" on Lauri arvamus.