«Ma ärkan kell kuus üles, kõnnin, kõnnin, kõnnin, kõnnin ja sisendan endale, et saan hakkama, sisendan positiivset suhtumist. Isegi mõtlemata, mis täpselt seal proovisaalis saab. Püüan konstruktiivset eluhoiakut tekitada. Asi peab endal käpas olema, tüki vaimu sisse elatud. Ega ma ei oskagi teisiti öelda. Ega viina juua küll tohi. Kunstained ei aita, tuleb lihtsalt tarmukas olla. Samal ajal – mõningane magamatus võib mõnikord üsna hästi mõjuda. Eufooriat tekitada. Aga mõistus peab selge olema!» Mati Unt kõneleb «Lavastajaraamatus», kuidas ta endale proovi eel inspiratsiooni tekitab Foto: Raivo Tiikmaa
Inimesed
4. jaanuar 2014, 14:00

Mati Unt näitlejaile: "Minge koju ja arenege! Tehke midagi loovat!" (3)

Kolleegid meenutavad Mati Unti, kes saanuks 1. jaanuaril 70.

"Tänaseks prooviks on minu mõtted ammendunud, kinnistage ja korrake, kui tahate, aga kui ei, siis minge koju ja arenege!" kõlanud Mati Undi tavapärane fraas hetkil, kui tal proovisaalist villand sai, kõneleb aastaid Undi assistent olnud näitlejanna Kais Adlas. Lavastaja Undi suust kostnud mõnikord teinegi kuldlause: "Tehke midagi loovat!" See tähen­das sama, mis esimene.

Unt tutvustas oma lemmikfraasi loogikat lavastajaüliõpilasile aastail 1999–2000, kui nood kogusid materjali "Lavastajaraamatu" tarvis. Et kümneminutist stseeni, kus on kaks inimest, teeb ta kaks korda läbi nii, et sekkub, ja kolmas kord ei sekku. Ning siis tekkivat kõhklus, kas on enam mõtet edasi proovida. "Ma olen küsinud näitlejate käest, et "tahate veel korrata?". Või küpsete kodus, arenete ise edasi?" pajatas Unt.

"Siis nad enamasti ütlevad, et tahavad areneda, ja enamasti on siis järgmiseks päevaks arenenud ka…"

Kuid soovitus areneda polnud ainus, millega Unt tavatses truppi suunata. "Mati oli erakordselt peen, tal oli ka väga peen huumorimeel, ta oli super-super-super," räägib laulja Lauri Liiv, kes kehastas Radamest Undi lavastatud muusikalis "Aida".

"Mulle meeldisid tema kadumised proovist, kui ta jättis assistent Kaisu meiega maha ning teatas: "Tehke midagi loovat!" Mõne aja pärast imbus ta tagasi proovisaali, käes kilekotike hapukurkidega. Ju ta oli ise teinud midagi loovat, käinud Tartu turul näiteks. Sõime siis koos neid hapukurke ja tegime proovi edasi."

"Mati pikutab diivanil, endal saalis proov käib."

Undi leksikasse kuulunud lavaproovide aegu Lauri mäletamist mööda ka väljend "Tuldagu lavale!". Lavale tuldigi. Kui hiljem Undilt päriti, miks ta nii umbmäärast kutset kasutab, põhjendanud too oma malbel moel: "Kuna ma ise ka ei tea, kes peaks tulema, siis ütlen "tuldagu ja tehtagu". Keegi ju ikka tuleb, aga ma ei taha kedagi solvata."

Ent teinekord polnud proovi aegu saalis kedagi, kes hüüdnuks "Tuldagu!" või "Tehtagu!". "Läksin Vanemuises "Meistri ja Margarita" proovi ajal Kaarel Irdi tuppa, mis oli lavastajate ruum – käisin seal arvutis," meenutab näitleja Indrek Taalmaa.

"Äkki kuulen krabinat. Vaatan, Mati pikutab diivanil, endal saalis proov käib."

Siis põhjendas Unt oma eemalviibimist lihtsalt: "Nad ise teevad, nad on ju nii andekad. Ning ma siit krapist kuulen ju, mis laval toimub."

See, et lavastaja Unt tavatses peaproove distantsilt jälgida, oli Undi ühe lemmiknäitleja Kersti Heinloo sõnul tavaline: "Ta kuulas proovi kuskil garderoobis krapist, aeles saalis ridade või lava kõrval akside vahel."

Näitleja Karin Tammaru naerab, et trupil polnud neil Mati ärakäigukordadel õrna aimugi, et lavastaja on võtnud pähe proovist kuuldemänguna osa saada. "Me absoluutselt ei teadnud "Meistri ja Margarita" ajal, et ta meid saalist ei vaata," lausub Karin, et tihti juhtus sedagi, et Undil läks mõte uitama ning selle asemel, et akuraatselt proovi jälgida, kolistas ja krabistas ta saalis tooliridade vahel. "Ta pani tavaliselt oma kilekoti ridade vahele, aga unustas, kuhu täpselt. Nii ta siis kobistas seal saalis kohta otsida, kuhu istuda."

Ebaharilike töövõtete kõrval oli Undil veel üks omadus, mis teda teistest lavastajatest eristas. Ta ei teinud valjuhäälseid märkusi. "Mati tegi märkmeid ja andis pärast proovi lõppu kirjakese märkustega," mäletab Undi lavastatud "Romeos ja Julias" mänginud Indrek.

"See oli personaalne kiri."

"Kõik hullumeelsused andestati talle!"

"Ei, ette mänginud ma ei ole. Selle sõna ametlikus tähenduses. Eks ma näitan ja vihjan küll pidevalt," kõneles Unt lavastajatudengeile puhtsüdamlikult.

Ning luiskas. "Oi, ta näitas väga vaimukalt ette, kõigi oma põrisevate r-häälikutega!" naerab Kais, kes nägi Undi ettemängimisi palju kordi.

"See oli õudselt täpne, mis ta tegi. Ega teda miski pidanud."

Nii harrastanud Unt ettenäitamist ka siis, kui Pärnu "PromFestil" ooperit "Deemon" lavastas. "Seal olid trupis suured primadonnad, kellega ta käitus samuti kui oma eesti näitlejatega – need ooperiartistid olid šokis ning arvasin, et mõni ostab küll ärasõidupileti," muigab Kais.

"Mati tahtis, et Tamarat laulnud Anastasia Bokastova viskuks surnukirstule ja mängiks nii, nagu oleks selle kirstuga vahekorras."

Et diiva kuidagi sargale heitma ei soostunud, pürstinud Unt lavale ja demonstreerinud ise, kuidas stseen peaks välja nägema. "Ta tegi, nagu embaks kirstu, pani käed sellele ümber."

Bokastova vaatas, mõtles, tegi järele. Nii jäigi. See polnud aga kaugeltki kõik. Tenor Sergei Laidei, kes kehastas "Deemonis" Sinodali, sundis Unt laval kõhuli laulma. "Mati ütles, et ta teeb seistes nii koledaid žeste, las laulab kõhuli, siis ei saa žestikuleerida," muigab Kais, et Unt artistidele armu ei andnud.

"Esimesed ehmatused muidugi olid, aga sellest sai igaüks aru, et Undi ideed on kreisid ja geniaalsed," muigab "Deemoni" muusikajuht Erki Pehk, et Undi pöörasused artistidelt eluisu ära ei võtnud.

"Mati nägi küll, et kõhuli laulmine on artistile vastukarva, aga solist sooritas selle ära. See oli undlik šokiteraapia artistile, kuid see töötas. Hullumeelsusi oli teisigi. Ta ehitas ka lava orkestriaugu peale, tõi lauljad publikule lähemale, kuid orkester oli esimeses proovis küll jahmunud, et tuleb katuse all mängida. Aga kõik need hullumeelsused andestati talle – ta oli ju Mati Unt!"

"Mati Unt 70 – see on uhke sündmus, mis oleks võinud reaalses elus toimuda, aga mis seal ikka," tähendab näitleja Hannes Kaljujärv, kes mängis paljudes Undi tükkides keskseid rolle, kuid Undi lemmiknäitlejaks ta ennast ei pea.

"Ta lemmiknäitlejad olid ikkagi naised ning mees oli tema lavastustes naisele raam – mina sobisin tema naistele raamiks."

"Ma saan aru – rohkemgi kui lavastajale vaja –, kui ma olen võtnud truppi pahelise näitleja. See juhtub eriti tihti külalisena kas kuskil võõral maal või võõras teatris. Näitleja, kes tegelikult mind ei salli, kes kahtlustab mind halbuses, kes on selles ette veendunud. Sellest saab silmanurgast aru, ma ei peagi talle otsa vaatama. Jah, mind see häirib natukene rohkem, kui lavastajat tohiks. Ma olen kaunis tundlik selle koha pealt, mind häirib, et mul on proovis vaenlane, kes tegelikult on otsustanud, et "vaatame siis, mis sa teed… mis, sa tühi, ikka teed…" Mõned lavastajad satuvad vaimustusse just sellest, hüppavad püsti, et – "Ahhaa! Vaat nüüd asume sinu kallale!", eks ole! Aga mina ei ole päris see tüüp." (Mati Unt ütleb "Lavastajaraamatus", milliste näitlejatega on keeruline töötada)