Tõnu Õnnepalu: "Mis kirjanikke ja kasse seob – mõlemad on suured kodusistujad." (5)

"Kirjaniku töö on kord niisugune, paikne ja tasane. Kassid ka suurt toimetamist ja rahmeldamist ei armasta. Rahu, tasasus, soe tuba – see on kiisude muusika. Ei, ma küll ei imesta, et kassid endale tihti just kirjaniku peremeheks võtavad," arutleb Tõnu Õnnepalu, keda on kütkestanud hiirekuningad, täpselt nagu lugematuid kirjamehi ja -naisi enne teda.

"Lapsena ma kartsin kasse. Meil kassi polnud, olid ainult Pääsküla hulkuvad kassid, kes öösel aias õudset häält tegid," tunnistab proosakirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu, kelle viimases romaanis "Mandala" on tema kahel mustal emakassil ? Rullil ja Sihvkal ? suur roll.

Kaks karvast seltsilist sai ta kaheksa aasta eest Esna mõisa elama kolides uue kodumajaga kaasa. "Ma ei olnud neist kohe teab mis vaimustuses ja üldse polnud mul mingit plaani kassi võtta. Aga või kassid sest küsivad! Omal vaiksel, aga visal moel on nad teinud endast midagi mu elu juurde kuuluvat. Kõik on sestsaadik muutunud –elukoht juba kolmas, palju muudki on teiseks saanud –, aga nemad on ikka samad," paneb Õnnepalu kasside kohanemisvõimet imeks.