Inimesed

Kas tänapäeva noorus on tõepoolest rohkem või vähem hukas kui vanasti? (16)

Juhan Mellik, 4. jaanuar 2014, 08:00
KASVATAMATUS VÕI KÄITUMISHÄIRE? Tänapäeval võiks Tootsile diagnoosida mõnegi käitumis- või keskendumishälbe. Üle-eelmisel sajandil ravis köster neid haigusi koolis nuudiga, kuid ravist hoolimata kasvas Tootsist päris korralik inimene. Foto: Kaader mängufilmist «Kevade»
Pedagoogid ja haridustegelased on ühel meelel: mida nooremad aastakäigud, seda rohkem jõuab koolidesse käitumishäirediagnoosiga lapsi.

Miks on praegusaja noorsugu vaimult hapram kui tema eelkäija? Või pannakse tänapäeval peeneid diagnoose ka nendele õppuritele, keda vanasti liigitati lihtsalt kasvatamatuteks kaakideks?

"Kui probleem on olemas, siis ei saa seda ülespuhutuks nimetada," ütleb Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi eri- ja sotsiaalpedagoogika osakonna lektor Tiiu Tammemäe.

Eri häiretega laste hulga suurenemist märkavad tema sõnul juba lasteaiaõpetajadki.

Üks õpilane sajast autist

"Kindlasti on diagnostika muutunud täpsemaks, veerand sajandi eest ei rääkinud me aktiivsus- ega tähelepanuhäiretega lastest, vaid need olidki sõnakuulmatud tegelased," toob ta võrdluse.

Tammemäe hinnangul jääb erivajadusega laste arv umbes 10?20% vahele – see tähendab, et igas klassis on neli või viis last, kelle õpet peaks kohandama.

Samas on mündil ka teine pool: pedagoogid täheldavad, et järjest enam tuleb kooli ka väga nutikaid ja kõrge õpimotivatsiooniga lapsi. Vahel võibki käitumishäire põhjuseks olla hoopis see, et andekal lapsel hakkab tunnis lihtsalt igav, kuna kõik on juba varasemast tuttav.

"Elu meie ümber on muutunud kiiremaks ja närvilisemaks, kindlasti kajastub see ka laste käitumises," selgitab Tammemäe paradoksaalset olukorda.

Erinevaid mõjureid on palju: kihisevad karastusjoogid, kummikommid ja kartulikrõpsud ei mõju hästi kellelegi. Samuti tasuks piirata lapse teleri ja arvuti taga veedetud aega.

"Pered võiks üle vaadata oma kodused suhtlemisvõimalused," lisab Tammemäe.

Ei piisa ainult kontrollimisest-keelamisest, vaid tuleks rääkida ka maailmaasjadest ja vaielda probleemide üle.

"Uuringud on näidanud, et erinevused väikelaste sõnavaras ja kõne mõistmises ei tulene vanemate taustast, vaid sellest, kui palju temaga on räägitud ja ühiselt aega veedetud," innustab Tammemäe lapsevanemaid.

Teine lihtne nipp – uuesti võiks ausse tõsta unejutu lugemise.

Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi eripedagoogika programmijuht Kaja Plado ütleb, et täpset statistikat erivajadustega laste kohta on keeruline pidada.

Kõik oleneb sellest, mida osatakse märgata ja millele tähelepanu pööratakse. Nii võib mõnigi probleem ja diagnoos sattuda eriliselt luubi alla ja tunduda, et nende hulk on viimastel aastatel eriliselt suurenenud. "Käesoleval ajal on suurenenud tähelepanu näiteks autismile, millest mõnikümmend aastat tagasi veel eriti ei räägitud."

Suuremat õpitoetust vajab neljandik

Erivajaduste hindamisel mängib paratamatut rolli ühiskonna areng ja sellega kasvavad nõudmised. "Oli aeg, kui kirjaoskus oli üksikute privileeg, siis ei rääkinud keegi düsleksiast ega düsgraafiast," selgitab pedagoog.

"Võimalik, et tänapäeva ühiskonnas kasvanud lapsi ongi raske suruda 45 minutiks klassipinki õpetajat kuulama, käed laual ja suu suletud," tõdeb ta. Ajad, kui lähtuti põhimõttest "laps räägib siis, kui kana pissib" on möödas.

"Selliseid naaskleid, kellel on iga asja kohta oma arvamus ja kes seda igal hetkel ka kuulutavad, on raske ohjeldada," tõdeb Plado.

Plado rõhutab, et kõige olulisem probleem on lapse erivajaduse märkamine. Õpetajaharidus üritab olukorraga arvestada: kõikidesse vastavatesse õppekavadesse on sisse viidud eripedagoogika aine, täienduskoolitustel pakutakse õpiraskustega laste õpetamise kursusi.

Õpivajadustega laste toetamisel on suur roll ka kodul. Vanemate reaktsioonid lapse erivajaduse ilmnemisele on aga erinevad. Paljud on ilmutanud initsiatiivi ja otsivad eripedagoogilist abi.

"Kuid kahjuks on ka selliseid vanemaid, kes püüavad iga hinna eest varjata soovitusi, mis neile psühhiaatri, psühholoogi või nõustamiskomisjoni juures on antud," kirjeldab Plado.

"Arvatakse, et spetsialistilt saadud informatsioon kujundab õpetajate negatiivset suhtumist lapsesse. Tegelikult tekib seeläbi aga olukord, et lapsele sobiva toetuskava koostamine ning rakendumine hilineb ning abile kõige vastuvõtlikum aeg läheb mööda."

Keskmises klassis võib Plado hinnangul tavapärasest suuremat toetust vajada kuni neljandik õpilastest. "Küsimus on selles, kuidas neile abi korraldatakse ja missuguse ettevalmistusega on tugispetsialistid. Ja siin on Eestis arenguruumi veel palju."

Tulevikku vaatab Plado lootusega, et tasapisi hakatakse paremini aru saama eripedagoogide rollist tavaõppes ning et hariduslike erivajadustega lapsed hakkavad saama oma arenguks vajalikku tuge olenemata sellest, mis maakonnas või koolitüübis nad õpivad.

Õpiraskustega laste Ristiku põhikooli õppealajuhataja metoodilise töö alal Ruuda Lind loetleb mõningaid põhjusi, miks tema ja ta kolleegide tööpõld veel niipea sööti ei jää: "Sünnipärased ja muud lapse tervislikust seisundist tulenevad probleemid, pererollide muutus, toitumine, arvuti- ja virtuaalmaailm."

Ristiku põhikoolis, ühes suuremas õpiraskustega laste koolis Tallinnas ja Eestis, on Lind töötanud alates 1980. aasta sügisest. Ta mäletab veel aegu, kui nüüdisaja diagnoose polnud veel olemaski ja näiteks autismispektri häired liigitati skisofreenia alla.

Lind toob välja, et Eesti Hariduse Infosüsteemi ehk EHISe andmete järgi oli eelmisel aastal õpiraskustega ja spetsiifiliste arenguhäiretega 17% kõigist üldhariduskoolide õpilastest, neist tervelt 79% õppis tavaklassides.

"Hetkel ongi meil kõige levinumad autismispektri häired," räägib Lind tänapäeva patoloogiatest.

Lihtsas keeles tähendab see last, kes elab endassetõmbunult omaenda maailmas ning kellel on suhtlusraskused ja probleemid välisega kontakti saamisel.

Kui lähtuda üldhariduskoolides töötavate õpetajate isiklikest hinnangutest, siis võib Linnu sõnul olla koguni veerand tavaklassides käivatest lastest erinevate arenguhäirete ja õpiraskustega. "Jätkem siinkohal muidugi välja valitud kontingendiga koolid," täpsustab ta.

Märgatakse liiga hilja

Lapse erikooli saatmine ei ole lihtne ettevõtmine. Esimeseks sammuks on probleemi tunnistamine. Ideaalis märgatakse seda lasteaias või võtab teema üles perearst, reaalsus on aga teistsugune. "Meie juurde tullakse alles kuuendas või seitsmendas klassis, sest keegi ei ole pööranud probleemile varem tähelepanu," räägib põhikooli direktor Katrin Luhaäär.

Esmalt tuleb ilmuda maakondliku nõustamiskomisjoni ette, mida Harjumaal on näiteks kaks. Komisjon koosneb eripedagoogist, logopeedist, psühholoogist, sotsiaalpedagoogist ja vahel ka perenõustajast. Nende töö on otsustada, missugune õppekava ja õpetamise vorm on lapsele sobivaim.

Võimalusi on mitu. Peale 12 õpilasega õpiraskustega laste klassidele töötavad Ristiku koolis probleemsete õpilaste tarbeks väikeklassid, mis koosnevad maksimaalselt neljast õpilasest. Raskemal juhul pakutakse üks-ühele õpet. Mõlema variandi jaoks tuleb esmalt saada nõustamiskomisjoni soovitus. Ent soovitus võibki jääda ainult selleks, mis ta on – soovituseks.

Lõplik sõna lapse saatuse üle jääb alati vanemale – keegi ei saa sundida järeltulijat minema erikooli või -klassi, kui ema-isa seda heaks ei kiida.

"Tihti eitavad vanemad probleemi ja tõrjuvad reaalsust eemale, arvates, et küll pea läheb lahti," kirjeldab direktor sagedast stsenaariumi.

Eriti rasked on juhtumid, kui komisjon soovitab lihtsustatud õppekava – ega minu laps ju loll ole!

"Paraku valitseb meil arvamus, et haridusliku erivajadusega õpilane on justkui mingi teise sordi inimene; põhiliseks peetakse akadeemilist võimekust," nendib Luhaäär.

"Me ei arenda lapsi, vaid püüame neile anda faktipõhist teadmist," kritiseerib ta levinud mentaliteeti.

Nii Luhaäär kui ka Lind rõhutavad, et Ristiku koolis õppivad lapsed on normaalintellektiga, mitte intellektipuudega.

Üle jõu käiva õppekava järgi või sobimatutes tingimustes teadmisi omandav õppur ei realiseeri oma tegelikku potentsiaali. Lõpuks täitub noorel inimesel seitsmeteistkümnes eluaasta, mis tähendab koolikohustuse lõppemist. "Paremal juhul satub pooliku haridusega noor sotsiaalsüsteemi, halvemal kahtlasesse seltskonda või jääb ülalpeetavaks," ütleb Lind.

Süsteemi teeb konarlikuks valitsev bürokraatia. "Kooli ja pedagooge võiks rohkem usaldada, kõik on tehtud jube keerukaks," märgib Luhaäär.

Hea näide on põhikooli matemaatika lõpueksam – just see aine on õpilastele kõige raskem. "Kool võiks teha kohe ise vähendatud õpitulemustega eksamitöö, aga selle asemel käib vanemate jooksutamine läbi nõustamiskomisjoni, et saada vastavat soovitust."

Kust tuleb raha?

Erivajadustega noortele parema hariduse kindlustamiseks on Eesti haridusringkondades juba kümmekond aastat räägitud kaasamise põhimõttest, mis tähendab seda, et õpiraskustega laps pannakse tavaklassi lootusega, et ta tuleb seal paremini toime. Pedagoogid on plaani suhtes skeptilised. "Sügavamate probleemidega laste puhul see ei toimi ega hakkagi toimima," on Luhaäär veendunud.

Esiteks tuleb olla kindel, et tavaklassi üleviidud erivajadustega laps ei langeks kiusamise ohvriks. Teiseks nõuab plaan koolilt kolme spetsialisti: eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi. "Aru pole ma saanud, kelle ülesandeks on seda rahastada?" küsib direktor.

Sobiliku personali pärast käib erikoolide vahel juba praegu tihe rebimine. Kannatlik, empaatiline, mõistev selle suhtes, kui lapsed ei pruugi kohe esimese korraga aru saada – need on omadused, mida peaks evima erivajadustega lapsi õpetav inimene.

Direktor: probleemid on suuremad kui varem

"Kas tänapäeval just rohkem probleemseid lapsi koolis on, ei tea – see peaks vastavate uuringutega selgem olema. Samas võin nentida, et probleemid koolide sees on küll suuremad, kui mõni aeg tagasi," ütleb Tapa gümnaasiumi direktor Elmu Koppelmann.

Koolijuhile valmistab enim meelehärmi, et riik on koolimurede lahendamisest enamasti distantseerunud ja asetanud suure osa omavalitsuste ja koolide õlgadele.

"Tihti ei ole lapsevanematel teist teed kui hommikust õhtuni tööd rügada ja lapsed kasvavad omapäi või keskkonna eeskujul. Samas on riik ise sellise ühiskonnaarengu heaks kiitnud," on Koppelmann kriitiline.

Tulevik toob tema hinnangul süvenevaid probleeme tavakooli.

"Tapa gümnaasiumis on meil nende probleemide lahendamiseks loodud omanäoline süsteem, mis peaks õpilasi aitama ja õpetajaid toetama. Enne igat õppeaastat pean aga hinge kinni hoidma, et mõni poliitik Tallinnas või lühinägelik ametnik meie vallas toimivale süsteemile vett peale ei tõmbaks ega jätaks lapsed abita," räägib direktor oma hirmudest.

Kõige tähtsam on tema sõnul, et õpetajatel oleks kindlustunne: tema tööd väärtustataks ja tugisüsteemid koolis aitaks tal koostöös koduga lapse ees olevaid raskusi lahendada.

Vilistlane: koolivahetus tuli õppeedukusele kasuks

"Enne Ristiku põhikooli minekut olid mul vanas koolis düsgraafia tõttu õppimisprobleemid ja eks ma olin selline püsimatu ja ulakas ka, nagu väikesed poisid ikka," meenutab anonüümsust palunud vilistlane, nüüdne doktorant ühes mainekas Euroopa ülikoolis.

"Seal öeldi küll, et ma pole päris nende kooli laps, aga istuma ei tahtnud ma ka jääda, niisiis läksin Ristikusse viiendasse klassi." Pärast põhikooli astus ta Tallinna polütehnikumi ja seejärel Tartu ülikooli.

"Tagantjärele vaadates võib öelda, et koolivahetus tuli kasuks. Sellest sõpruskonnast, kes vanasse kohta maha jäi, pole kellegi haridustee väga pikk olnud – võib-olla kümnest neli lõpetas keskkooli."

Tõsi, ka Ristiku seltskonnast pole doktorandi sõnul suur osa akadeemiliselt eriti edasi jõudnud: osa on läinud küll kutsekasse. "Aga samas õpib minu teada üks noormees tehnikaülikoolis juurat."

Vilistlane nendib, et probleemsete laste vanematel tuleb otsustada halva ja veel halvema variandi vahel. "Erikoolis pööratakse lapsele vähemalt tähelepanu, muidu jäetakse ta istuma või lohistatakse lihtsalt kuidagiviisi klassidest läbi," soovitab ta.

"Seltskonnal võib olla muidugi halb mõju, aga samas suhtuvad õpetajad lastesse diferentseeritult – mäletan, et nende tööde eest, mille mitmed klassivennad said viied-neljad, oleks mulle pandud kaks või kolm, sest mult oodati rohkem."

Ministeerium: psüühikahäiretega lapsi on rohkem

"Nii Eesti kui teiste riikide haridusandmed näitavad, et viimasel ajal on suurenenud psüühikahäiretega laste arv," kinnitab haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna nõunik Tiina Kivirand.

Riik annab omavalitsustele kui koolipidajatele erivajadustega õpilase kohta mitu korda rohkem haridustoetust kui tavaõpilasele. Omavalitsused on seda võimalust Kiviranna kinnitusel ka üsna palju kasutanud. "Kui 2010. aastal õppis väikeklassides 47 õpilast, siis 2011. aastal 336 õpilast ja 2012. aastal juba 628."

Kergemate erivajadustega lapsed vajavad ühtaegu loomulikku eakaaslaste seltskonda kui ka lisatuge. "Väga rasketel juhtudel on erikoolide tingimused õpilasele parimad," lisab nõunik.

Tugispetsialisti teenuse pakkumise vastutus on koolipidajal, kuid praktika on näidanud, et eelkõige väiksemates kohtades ning koolides on nendega probleeme. Koolidel pole pakkuda piisavat koormust ja lapsed tuge ei saa. "Seda tuleb ja saabki lahendada ainult mitut asja korraga arendades: ministeerium panustab lähiajal õpetajate ja tugispetsialistide täienduskoolitusse," räägib Kivirand.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee