Heinz Valk: olime 25 aastat tagasi idealistid (19)

"Rääkida sai vaid lähimate sõprade seltsis. Kui palju käisin Pagaris! Kui palju astusid sama maja mehed mulle "juhuslikult" ligi. Kui palju vaimujõudu nõudis nendest solgiaukudest mööda laveerimine!" ohkab Heinz Valk, kes meenutas tänavu 25 aasta taguseid aegu, mis eelnesid raudse eesriide avanemisele.

Iseseisva Eesti üks sümboleid, 77aastane Heinz Valk saab varsti filmilindile. Riigi sünnipäevaks veebruaris valmib 25 aastat tagasi "Ükskord me võidame niikuinii!" hüüdnud mehest täispikk dokumentaalteos, kus on juttu kuulsast habemikust kui kunstnikust ja poliitikust, aasta isast ja kümne lapselapse vanaisast.

Kõige naljakam on see, et peategelane ei mäletagi, millest täpsemalt jutt käis ja Valk uskus, et vaatab filmi iseendast kui midagi täiesti uut. "Vabariigi aastapäevaks valmiv film pidi tegelikult valmis saama juba jõuludeks. Paraku läks nii nagu enamiku Eesti filmidega: küll sai raha otsa, siis oli jälle kellelgi tähtsal tegelasel kärss kärnas. Olen filmiks vajalikud intervjuud andnud ja sõlmkohad lahti seletanud kaks aastat tagasi ja kes seda täpselt mäletab, mis siis nagu teistest asjadest tähtsam tundus."

Aga 25 aasta tagusest ajast räägiti kindlasti. "Ajast, millest me tollal õieti isegi aru ei saanud. Mida teadis minusugune näiteks turumajandusest? Need mõned korrad, mis olin välismaal käinud, veensid mind, et seal elatakse teistsugust elu. Aga millist täpsemalt? Kas oli see kõige õigem näide poodides valitsev kaubaküllus? Või uhkete autode jõed tänavatel? See kõik oli ilus vaadata, aga ei rääkinud poolt silpigi turumajandusest."

Pigem arvab Valk, et kui hakkasime uut riiki ehitama, oli kõigil silme ees esimene Eesti Vabariik. "Kes seda aega ei mäletanud, oli selle välja selgitanud vanemate juttudest ning endisaegsetest raamatutest – lubatutest ja keelatutest. Ent mis meie teadvuses sündis? Taipasime, et 1939. aasta Eesti oli Euroopa jaoks juba minevik. Muu ilm oli seitsmepenikoormasaabastega meist mööda läinud. Jätnud tuksuma meie patriarhaarse ning põllumajandusliku mõisa- ja taluderiigi, kuhu ei mahtunud mingit erilist tööstust."

Järgnev poolsada aastat pani veel tugevama põntsu ja meie mahajäämus tegelikust elust sai totaalseks.

"Jah, me olime idealistid. Arvasime, et kui saame iseseisvuse, tuleb ülejäänu nagu iseenesest, ludinal. Ent elu on kõige karmim värk, mille eest tuleb seista ja hammastega võidelda," põrutab Valk.

"Eriti elu Eestis, mille tingimusteta liberalism viis liiga paljudel jalad lõplikult alt. Nad ei suutnudki leida oma teeotsa. Kui see leitigi, tulid kahtlused esimesel ristteel. Juba Vene ajal täiskasvanuks saanud inimesed olid ju kõike teinud käsukorras. Pahatihti oma mõtlemist tarvitamata, sest seda ei läinudki vaja."

Kunstnik võrdleb esimesi iseseisvuse aastaid suplema saadetud kassipoegadega – mõni ujuski välja. Aga enamik mitte. Valk tunnistab, et elas nii-öelda Vene ajal ka ise majanduslikult paremini kui praegu. "Vahest isegi palju paremini, sest tegin meeletult tööd – sageli 20 tundi ööpäevas. Ning tellimusi oli mitu korda rohkem kui neid oleksin jõudnud joonistada. Selle kõrval oli vaimne surutis ääretult ränk ja tülgastav. Kui palju käisin ma Pagaris! Kui palju astusid sama maja mehed mulle "juhuslikult" ligi… Mis jura ja pläga oli lugeda lehtedest või vaadata telekast."

Noor inimene sülitab Valgu arvates sellisele ümbrusele. "Aga kui oled juba täiskasvanu, kellel on vastutus oma perekonna ja laste ees? Isegi vanemate ees – pidin tollal toitma ka ema, kes sai nii vähe pensioni, et selle eest sai osta kilo kohviube. Kui sai."

Täna 25 aastat tagasi ei tundnud Valgu perekond tõesti majanduslikku puudust. Aga tundis puudust vaimsest vabadusest.

Valk saab pettunutest aru

Vaatamata 77 eluaastale pole Eesti üks legendidest oma teravust kaotanud. Heinz Valk saab imehästi aru, kui pisar silmis ja tõemeeli küsitakse, kas me sellist Eestit tahtsimegi. "Riik on rajatud tuhandeid aastaid tagasi selleks, et korraldada rahvuse, teatud rahvusgrupi või mõne muu koosluse elu. Teha nende elamist päevpäevalt paremaks. Nii tehti kõigis tsiviliseeritud riikides – Põhja-Ameerikas ja Austraalias, Euroopast rääkimata. Püüti siluda vahet kõige vaesemate ja rikkamate vahel, sest väga õnnistuseks ei ole kumbki kusagil. Iga riigi alustoeks sai suur ja tugev keskklass," teab Valk.

Aga vabaks lauldud Eestis jäi riigi alustala tema arvates nõrgaks ja on sest peale veel nõrgemaks muutunud. "Meie loodetavat keskklassi – pedagooge, arste, kõrgtehnoloogia monteerijaid, puidutöötlejaid, nüüd ka lendureid (seda nimekirja võiks veel jätkata pikalt) tuleks nimetada pigem kriisiklassiks. Raske on mõista, miks ei saa maailmatasemel ja maailma müüdavat kaupa tegevad inimesed ka maailmapalka, et selle eest enda, oma pere ja laste eest hoolitseda."

Muidu nii tasakaalukas Heinz on peaaegu valmis rusikaga lauale lajatama, kui jutt läheb järjekordsele hüüdlausele: euro hinda ei tõsta! "Ega euro tõstnudki. Aga kõik Eestis hinnakujundusega tegelevad tüübid – nende hulgas kaupmehed – tõstsid mõnuga. Aga Maali mõistab veel arvutada, mis poekaubad maksid kroonides ja mis nüüd eurodes. Ja see võtabki Maali silma märjaks."