Arvo Kukumägi: "Ma armun iga päev, ma arvan." (32)

Aga vaid üks neist naistest oli tema sõnul see, kellest ta oli sisse võetud, ning kellega nad põgenesid Napolisse, kus olid õnnes kolm nädalat. Ehkki naised „sõid ta läbi", tunnistas Kukumägi, et sai sealt ka rikkamaks.

Kukumägi on võimeline veel iga päev armuma. See võib olla talleke, võib olla kutsikas, ta enda koer, kellega võib pool tundi rääkida ja tema saab aru. „Ma armun iga päev, ma arvan. Iga päev peab olema mingi hetk, kus ma olen millessegi või kellessegi armunud."

Viimased kaheksa aastat on Kukumägi truu olnud oma Maritile. Füüsiliselt küll, tunnistas Kukumägi. „Mina ei ole elus ühtegi naist palunud ega maha jätnud. Mind on valitud ja maha jäetud. Nagu loomariigis: emane valib isast."

Kõige suurem armastus on olnud Kukumägil elus oma isa vastu.

„Nüüd, kus saade hakkab lõppema, ma pean küsima tänase saate kõige raskema küsimuse. Sul on neli last kolme naisega, kas sul mõnikord ei ole valus sellepärast, oled neljalt lapselt võtnud võimaluse, et nemad saaksid tunda samasugust tunnet nagu sina tundsid oma isast?" küsis Aunaste.

„Ma ei ole nendelt seda võimalust ära võtnud. Alles mõne päeva pärast ma lähen oma kõige vanema tütrega, kes on mulle kaks toredat lapselast soetanud, teatrisse," väitis Kukumägi.

„Ma mõtlen, et ka sinu lapsed oleksid tahtnud rippuda sinu küljes, aga neil ei olnud seda võimalust," jätkas saatejuht. „On veel aega ümber mõelda või vähemalt suhteid muuta."

„Mu suhted on normaalsed, minu suhetel pole midagi häda. Näituseks kolmanda ametliku abikaasaga on mu suhted tunduvalt-tunduvalt paremad, kui koos elades. Me mõistame teineteist palju paremini ja saame läbi." Kukumägi lisas, et ka kõige noorema lapse, tütrega, kes varsti saab 17, on suhted praegu hoopis teisel tasandil.

Kukumägi ei osanud öelda, kas ta viimane suhe on parem kui eelmised, kuid ta tunnistas, et ta endaga on väga raske koos vankrit vedada.

„Armastus on imepeen, ämbliku või siidiussi kootud niit, mille ühes otsas on unistused, põlemine, kirg, himu, aga selles teises otsas on fakt, reaalsus, olme. Ja kui see olme, see fakt, see reaalsus ei suuda ära süüa neid teisi asju, siis võib-olla defineeriks selle, et see on armastus," rääkis Arvo Kukumägi oma kaheksa aasta pikkusest suhtest Maritiga.