Foto: Gideon Mendel
Inimesed
21. detsember 2013, 08:00

Jõulupidu käib ka palmi all

Jõulukombed siin- ja sealpool maakera.

Jõulukellad kajavad üle kogu maa ja risti ei löö ette ka jõule pidavad budistid – valge habemega taat oskab rääkida oikumeenilist juttu, mis on mõistetav mitmele jumalale. Kauka jumalale eelkõige.

Jõulud Briti saarel

Meie kandi maailmanurk elab teadmises, et jõulud – see on puhas saksa värk. Kes aga viitsib tuhnida, mõistab, et jõulutraditsioonide kujunemisel on suurt rolli mänginud Suurbritannia. Ja mitte ainult kristliku, vaid ka paganliku päritolu puhul. Nii näiteks on Suurbritanniast pärit traditsioon sõpru ja sugulasi jõulude ajal puuvõõriku (mistletoe) all suudelda. Lehtpuude otsas kasvav igihaljas parasiittaim oli paganlike keldi druiidide imeürt ning kristlased võtsid selle tava oma kombestikku alles suhteliselt hiljuti.

Briti ja Iirimaa piduroog on hani või kalkun koos jõulupudinguga. Pudingu all mõistavad britid loomulikult sootuks midagi muud kui meie supermarketid. Inglismaal on see väga magus, mahlane kook, kus pole kokku hoitud ka kange alkoholi, täpsemalt brändiga, mis pannakse efekti mõttes põlema. Pudingu valmistamiseks on peaaegu igal suuremal suguvõsal oma retsept ja selle tegu algab mõni nädal või isegi mõni kuu enne jõule. Iga pereliige soovib taina segamisel mingi soovi ning pistab selle kinnituseks tainasse mündi. Mündi leidja saab õnnelikuks.

Saareriigis pandi kunagi teele ka esimesed jõulukaardid. Konservatiivse riigina ei ole Inglismaa neist loobunud tänaseni. Isegi praegu ostab 65% Suurbritannia elanikest igal aastal vähemalt 50 jõulukaarti.

Wigilia – öine ülevalolek

Just sellise sõnaga tähistatakse jõule Poolas. Öine ülevalolek kristlike pühade eelõhtul on selles katoliikselt usklikus riigis üks omapärasemaid jõulutraditsioone.

Jõululaupäev ja sellele järgnev, üleval oldud öö mõjutavad uskumuse järgi kogu järgnevat aastat.

Kui näiteks Eestis hakkavad paar kuud enne jõule ringi liikuma kadri- ja mardisandid, siis Poolas kerjavad end perest peresse samad tegelased jõulude aegu. Üks erisus on Poolas muu maailmaga võrreldes veel. Kui kogu maailm üürgab jõulukuul paarikümmet nimetust ameerika jõululaule, siis Poolas on omad laulud – kolęda´d. Vanasti lauldi neid rohkem. Nüüd on raadio, TV ja heliplaadid selle vaeva enda õlule võtnud. Pole vist ülearune lisada, et kolęda´sid ja pastoraale on jõulude puhuks plaadistanud Poola parimad bändid.

Latvijas puzurs ja üheksa rooga

Puzurs ehk jõulukroon on Läti jõulutraditsioonides sama kohustuslik element kui meil kuusk. Jõulukroon on õlgedest tehtud geomeetriline element, mis sõlmitakse kokku lõngadega ja peab elamisest välja ajama kõik pahad vaimud.

Ka lätlased orjavad jõuluõhtul kõhtu, kuis jaksavad. Vana uskumuse järgi peab jõululaual olema vähemalt üheksa rooga – siis ei jäta söögiõnn inimesi maha. Sellest peetakse kinni ka tänapäeval. Seegi on eestlastega sarnane, et jõulusöökide hulka kuuluvad peaasjalikult maailma kõige rasvasemad ja toitvamad road. Jõululauale kõige tüüpilisem on praetud peekon keedetud hernepudrus, kuhu on lisatud paras annus praetud sibulat. Et üheksa rooga kokku saada, käivad lätlase lauale ka muud liha- ja kalaroad, köögiviljad ja eestlastele sarnaselt hapukapsas.

Vanake Pakane tuleb uusaastaööl

Jõulukingitusi venelased omavahel ei tee, nendel läheb kinkide jagamiseks alles uusaastapeol. See on venelastele siiski traditsioonilisem püha. Ühtlasi ei ütle isegi siinsetele venelastele midagi päkapikud ega kommiootel sussid. Kui kellelegi heale lapsele on vaja kommi anda, siis pannakse see lihtsalt aknalaule.

Kolmsada kilomeetrit ida suunas algab aga teine maailm. Õige venelane toob kuuse tuppa alles meie kolmekuningapäeva õhtul, venelaste jõululaupäeval, ja maratonpidu algab taas. Peohimulised slaavlased on õigeusu kiriku kalendri kahenädalase nihke eriti hästi jumala- ja vodkakummardamiseks keeranud.

Venemaa superkaubaketid teavad siiski juba, mida tähendab jõulumüük. Poodide klaasakende taha on ilmunud lääne päkapikud ja muu vastav tingeltangel. Jõulude peamine publik, lapsed, ei tea aga Santa Claus´ist ega Joulupukki´st midagi. Väikestele Ljudadele ja Šurikutele toovad kingitusi endiselt Vanake Pakane ja Lumehelbeke.

USA jõuluvana salmi ei nõua

Kuni tänaseni on Ameerikas selgeks vaieldamata kaks jõulude põhipostulaati. Esiteks: kumb oli varem – kas Santa Claus või Joulupukki. Mõlemad riigid ja rahvad peavad esmasünnitajaks just ennast.

Teine lahenduseta probleem on jõuluvana liikumistrajektoor. Kas peaks ta kingid ise lastele viima või piisab sellest, kui ta tuleb oma põtrade ja saani saatel katustele, siseneb öösiti elamisse oma elupõlise sissepääsu, korstna, kaudu ja paneb kingitused kuuse alla. Habemes tegelane on aga kindlasti kohal kaubamajades ja muudes avalikes kohtades.

Mõned väikesed käitumismustri erinevused siin ja ookeani taga loomulikult on. USAs ei ütle selline tegelane nagu päkapikk lastele eriti midagi. Ka lapsed pääsevad lihtsamalt – nemad ei pea jõuluvanale oma kingi saamiseks salmi lugema.

Täisprogrammis jõulud eeldavad kingituste jagamist mitmel korral ja peaaegu katkematut söögimenüüd mitmel päeval. Tavalise päevatäite annab televiisor, mille paarsada nähtavat kanalit pakuvad jõulusaateid igale maitsele. Tavaliselt kulutavad keskklassi pere kõik täiskasvanud jõulukinkideks 3000–4000 dollarit. Kombeks on panna kingitustega ühte kotti ka tšekk. Seda kahel põhjusel. Esmalt muidugi kingituse väärtuse tõestuseks. Aga ka selleks, et nina kirtsutav kingituse saaja võiks oma kingi kaubamajas ringi vahetada.

Piilupart juba pool sajandit

Jõululaupäeval kell 15 päeval istub pool Rootsit telekate ette maha ja hakkab vaatama piilupart Donaldi multikat "Kõigilt meilt kõigile teile". Seda multifilmi on näidatud ilma reklaamipausideta igal aastal täpselt ühel ajal juba 1959. aastast peale. Filmi vaadatakse äärmises harduses hoolimata sellest, et kõigile on film nõnda pähe kulunud, et tekitab juba teatud reflekse.

Jõulud kunstkuuse all rannaliival

Jamaical on jõulud üks lõputu pidu. Ei mingit hardust, sest ka kohalikud jumalad on taevalaotuse teises nurgas kui meie Jeesuslaps. Jõulude kohta üsna sürrealistlik vaatepilt. Palavus on selline, et tahab hinge seest võtta. Ei mingeid valge habemega tegelasi, pigem bikiinid ja ujumispüksid. Kuuskede asemel palmid või plastpuud.

Jõululaupäeval kogunevad jamaikalased tänavatele ja panevad kõik välivõimendid reggaerütmis tümpsuma. Mingil hetkel jõutakse maha pidada ka yonkunnoo – karnevali moodi rahvaste rännak, mille traditsioon on pärit juba orjanduse aegadest.

Jämm ei vaiki ka esimesel ega teisel jõulupühal. Nüüd on pühaks kohuseks võetud läbi käia kõik sugulased ja sõbrad.

Jõule peab ka Buddha

See saab kõige paremini selgeks üdini budistlikus Tais, kus jõulud näikse olevat kõige ehedam lääne invasioon itta. Kõige paremini näitab võõrast mõju tõsiasi, et tailastel puudub jõulude kohta täpne sõnavastegi ja sealset terminit võib pigem tõlkida kui festivali.

Jõulupühade peategelane on plastmass, millest on kuused ja muu kohustuslik atribuutika, ka jõuluvanade hiiglaslikud kujud. Elusaid jõule kehastab lühikest kasvu tailaste armaada, kes on päkapikkudega mõningasegi sarnasuse saavutamiseks pähe tõmmanud punased päkapikumütsid.

Oma eriliste Ameerika-sidemete rõhutamiseks on tailastel veel traditsiooniks jõululaupäeva südaöö viimasel minutil karjuda tänaval viimast tosinat sekundit ja üürata siis täiesti kõrist Happy Christmas.

Sama rituaal kordub ka uue aasta saabudes – ainult tekst on teine.