Film

"Kääbiku" näitleja Stephen Fry: "Olen iseenda tujude ohver." (4)

Katrin Pauts, 21. detsember 2013 08:00
VASTUOLULINE: Ligi kaks meetrit pikk Stephen Fry on väliselt tugev, aga õrna hingega mehemürakas.
Briti staar kannatab meeleoluhäirete all ja võitleb surmamõtetega.

"Kui masendusel oleks mingi põhjus, oleks kõik ju väga lihtne," pihib bipolaarne briti näitleja Stephen Fry, kes mängib "Smaugi laastatud maas" Järvelinna ülemat. Kui filmis võitleb kääbikute seltskond hirmuäratava draakoni Smaugiga, siis endalt mitu korda elu võtta üritanud Fry teab kõike sisemiste draakonitega võitlemisest.

Samal teemal

"Olen iseenda tujude ohver rohkem kui enamik teisi inimesi," tunnistas näitleja ja saatejuht Stephen Fry (56) eelmisel aastal järjekordsest enesetapukatsest rääkides.

Tal on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, mis tihti ka tööd segab. "Võib ju mõelda, kuidas küll keegi, kel pealtnäha kõik olemas, tahab oma elu lõpetada. Aga see ju ongi probleem – põhjust polegi. Kui oleks, siis saaks inimest ju väga lihtsalt tema kavatsustes ringi veenda," arutleb Fry.

Fry, kes on homoseksuaalne, aga varjas seda kaua, on väitnud, et proovis end esimest korda tappa 17aastaselt. Ta on oma vaimsest tervisest palju ja avameelselt rääkinud, enda väitel selleks, et tunneb kohustust avalikkusele selgitada, mida temataolised inimesed läbi elavad: "Tahan sellest rääkida. Tahan stigmat maha pesta ja luua laiema avalikkuse ette pilti vaimuhaigusest, millest suurem osa inimestest väga vähe teab."

Bipolaarsete inimeste tuju kõigub eufooriast meeleheiteni. "Mu peas räägib tihti üks hääl, mis püüab mind veenda, et olen kasutu jätis. See hääl on minu enda oma," kirjeldab Fry Independenti intervjuus.

Ta rõhutas, et mõnikord ta küll lõõbib ja muheleb ning kaaslased usuvad, et ta on ülevas tujus, aga sisimas võitleb ta samal ajal hoopis süngete mõtetega.

Ta on avameelitsenud ka bipolaarse inimese elu teisest küljest, maaniaseisundist: "Kui ma rohtu ei võta, võib mu tuju nii pilvedesse tõusta, et suudan kolm-neli ööpäeva järjest magamata olla. Kirjutan, teen kõike muud, mul on grandioosne mõttelend ja olen endast nii heal arvamusel, et minuga on ilmvõimatu asju ajada. Räägin lakkamatult ja käin poodides raha laristamas."

Fry muheleb, et on õnnelik sellegi üle, et teda pole "õnnistatud" maaniaseisundiga tihti kaasas käiva hüperseksuaalsusega.

Homofoobia tõi surmasoovi

Kaua ei teadnudki Fry, et on haige – diagnoosi sai ta alles 37aastasena. Tema esimene suur kokkuvarisemine saabus ootamatult karjääri kõrgpunktis – 1995. aastal lõpetas ta näidendis mängimise ja kadus terveks nädalaks otsekui maa alla. Tuttavad kartsid, et temaga on midagi halba juhtunud. Pärast selgitas ta, et kavatses end oma autos surnuks gaasitada: "Istusin kaks tundi, süütevõti näpus."

Äkki olevat tema silme ette kangastunud isa ja ema näod, misjärel muutis Fry meelt ja sõitis hoopis praamiga Belgiasse. Tagasi Inglismaal, läks ta ravile ning tegi iseendast ja teistest temataolistest kõneleva BBC dokfilmi "Maniakaal-depressiivse salaelu" (teiste hulgas räägib seal oma haigusest Fry kuulus kolleeg ja saatusekaaslane Richard Dreyfuss).

Fry sõnul on haigushooga saabuv surmatung nii tugev, et sellele on äärmiselt raske vastu panna. Ta elavat pidevas hirmus, et võib end mis tahes päeval tappa.

Viimase katse endale kätt külge panna tegi Fry eelmisel aastal. Välismaal homofoobiateemalise BBC dokfilmi võtetel olevat ta pihutäie tablette viinaga alla loputanud. Alles seejärel olevat ta esimest korda elus antidepressantide kuuri läbi teinud. Fry, kes andis mõista, et enesetapukatse ajendiks olid dokfilmi hella teemaga seotud isiklikud üleelamised, pääses surmasuust vaid tänu produtsendile, kes leidis ta hotellitoast teadvusetuna ja krampides visklevana. "Murdsin neli ribi," pajatas Fry, kui oli närvivapustusest toibunud.

Praegu võtab ta oma tujude maandamiseks ravimeid, kuid enne eelmise aasta vahejuhtumit proovis ta ilma läbi ajada ning otsis lohutust hoopis alkoholist ja kokaiinist.

BBC andmetel on bipolaarsete inimeste suitsiidirisk ekstreemsete tujukõikumiste tõttu suurem kui teiste psühhiaatriliste haiguste puhul ning endalt üritab vähemalt üks kord elu võtta ligi pool haigetest. Arvatakse, et tavaliselt teismeeas või 20. eluaastates avalduva bipolaarsuse all kannatab üks sajast inimesest, kellest paljudel jääb haigus diagnoosimata. Häire põhjusi arvatakse peituvat nii ajukeemias kui ka pärilikkuses.

Järvelinna ülemana sai Fryst peletis

Stephen Fry on häälekalt nurisenud, milliseks peletiseks ta filmi ühe vastikuma tegelaskuju, Järvelinna ülemana grimeeriti: "Olen poolkiilakas, mul on jõle parukas kolme karvaga, vuntsi- ja habemetuustid, kole laiguline nahk ja jälestusväärsed sõrmeküüned."

Fry selgitab, et tema kiilakas pealagi on õnneks ainult õhuke lateksmüts. Väga rahule jäi ta aga oma uhke brokaadist ja siidist garderoobiga. "Kõik rekvisiidid, nii kaunid mõõgad kui ka mündid ja karikad, on spetsiaalselt võtete jaoks valmistatud. On imeline tunne olla ümbritsetud nii võrratutest esemetest," kirjeldas Fry elamusi võtteplatsilt.

Möödunud suvel šokeeris Stephen Fry J. R. R. Tolkieni paadunud fänne, kuulutades, et pole "Kääbikut" lugenud. Uus-Meremaale võtetele sõites polnud tal aimugi, mida tema tegelaskuju endast kujutab. Pikal lennureisil näppis ta siiski veidi oma iPadi ja luges Järvelinna isandat puudutavad kohad kiiresti läbi. "Seal on vist pistmist mingisuguse maasse kaevatud auguga," võttis ta oma ettekujutuse "Kääbikust" lühidalt kokku.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee