Eesti moeloojad oma töid välja laenama ei kipu

Disainerite Aldo Järvsoo, Riina Põldroosi ja Ketlin Bachmann-Põldroosi ühine Moesaatkond on Eestis üks väheseid, kust meie parimate disainerite tualette laenata saab. Seda mööndusega, et viimastesse kollektsioonidesse kuuluvaid kehakatteid siiski välja ei anta. "Meil on konkreetsed, eelmistest hooaegadest jäänud laenutuskleidid," ütleb Järvsoo.

Moesaatkonnas on kümmekond üsna universaalse lõikega kleiti, mis seetõttu paljudele naistele hästi istuvad. "Nende hulgas on ka selliseid, millest me pole raatsinud loobuda, et teinekord oleks jälle hea lõiget vaadata," tunnistab Järvsoo, et osa laenutatavaid kleite on talle inspiratsiooniallikaks.

Rendirahaks viiendik kleidi hinnast

Selle eest, et laenutatavad kleidid vahetuksid, hoolitseb juba elu ise. Mõni tualett on Järvsoo sõnul pärast mitut kandmist sellises seisus, et rohkem seda kellelegi anda ei kannata. "Tihti juhtub sedagi, et kleiti hoitakse küll väga hästi, aga kogemata astutakse saba peale," tõdeb Järvsoo.

Rikutud kleit tuleb paratamatult välja osta.

Moesaatkonna õhtukleidid maksavad 300–600 eurot ja laenutuse eest küsitakse 20% kleidi hinnast. Tagatiseks ei paluta aga muud, kui vastastikust usaldust.

Need, kes tahavad kleiti laenata Ksenija Joostilt, peavad moedisainerile täpselt selgitama, milline üritus tulekul on. "Mul kindlat laenutussüsteemi välja töötatud pole. Väga palju oleneb kleidist ja sellest, millise inimese ja üritusega on tegu. Kuna laenajaid on vähe, siis saan kõikide klientidega tingimused täpselt läbi rääkida. Sellist laenutust, et inimene astub tänavalt sisse ja tahab kleiti, pole mul ette tulnud," tunnistab Joost.

Rahvusvaheliselt tunnustatud moedisainer Ülle Suurhans-Pohjanheimo oma loomingut välja ei laena ja tema meelest ei peaks seda tegema ka teised Eesti disainerid. "Kui välismaal üritusteks kleite laenutatakse, siis töötab see reklaamina. Eestis aga punast vaipa ega sellist reklaamitööstust pole, seega kaob ka laenutamise mõte ära. Eesti disainerid on kõik väiketegijad ja selleks, et oma riiki ja moodi toetada, tuleks peokleit endale siiski päriseks soetada," arvab Pohjanheimo.

"Laenutusega kaasneb palju muud tegevust. Kleiti tuleb ka hooldada ja keemiliselt puhastada," ütleb moelooja ja soovitab laenamise asemel hoopis läbi mõelda, milline kleit garderoobist puudu on, ja endale see osta.

Ka disainer Tiina Talumehele pole riiete rentimine südamelähedane teema.

"Kui keegi jääb laenatud kleidiga pildile, siis see jääb inimestele meelde. Juba nähtud kleiti aga enam keegi osta ei taha," pole Talumehe sõnul Eestis laenutust just lihtne pidada.

"Minu jaoks on laenutamine vastunäidustatud teema. Igaühel olgu ikka oma kleit!"

Samas ei välista Talumees oma sõprade aitamist. Aga sel juhul tuleksid kleidid tema isiklikust riidekapist. "Sõpradele võin oma asju laenata, aga mitte neid, mida ma pärast teistele inimestele selga panen."

Kleidid ainult modellimõõdule

"Kui on, mida laenutada, siis headele sõpradele ma ikka annan," vihjab moelooja Arne Niit oma kollektsioonidele, mis valdavalt mõeldud modellimõõtu naistele.

Kuna Niit laenutab oma kleite ainult tuttavatele daamidele, siis ta selle eest tasu ei võta. Kui aga tema poole pöörduks inimene tänavalt, siis ta oma kleiti talle selga ei annaks. "See pole minu äri!"

Kolleegide kohta arvab Niit, et oma tööde laenutamine ja mitte-laenutamine sõltub paljuski ka üritusest, kuhu rõivas läheb. "Kui kleidid käivad heas seltskonnas, kus on potentsiaalseid kliente, miks siis mitte."