Kuidas päästa läbi jää kukkunut: kui liiga ligi lähed, satud talle seltsiks!

Sisekaitseakadeemia päästekolledži Väike-Maarja päästekooli korraldatud veepäästeõppuse eesmärk meediategelastele on lihtne ? teha puust ja punasest selgeks, kuidas toimida õnnetuse puhul, kui jää ei kanna ja avastad ühtäkki enda või oma kaaslase talvistest vetevoogudest.

"Nii, kus on esimene õnnelik, kes tahab ülikonda!" julgustab Vainjärv, kui salk sinisesse rüütatud inimesi jõuab ruumi, kus kuivavad vettemineku kummi-skafandrid.

Vainjärv heidab mulle kiire pilgu ja ulatab mõne hetke pärast õiget mõõtu kostüümi, täpsema nimega isikukaitseülikonna.

Otse jääauku

Mõni huviline otsustab ülikonna selgaajamise jätta hetkeks, kui oleme jõudnud järve äärde. "Päästekooli harjutusväljak", kuulutab silt väraval, mis tervitab veekogu poole kulgejaid.

Talvist maastikku ilmestavad kraavis vedelevad autovrakid, mille kallal tulevased päästjad oma kätt proovivad. Autost väljudes tungib ninna kirbe suitsuhais ? ilmselt on see kuidagi seotud taamal harjutavate tuletõrjujamundris meestega.

"Paar päeva tagasi oli jää seitse sentimeetrit paks, nüüd kümme," seletab Vainjärv.

Säärasest kihist juba niisama lihtsalt läbi ei vaju ja nii veetis mees hommikupooliku vabatahtlikele jääauku raiudes.

Enne järvele minekut tuleb end varustada ka kinnaste ja maskiga (mõni ei pea viimast tarbeeset mikski ja otsustab vette marssida katmata peaga). Mõningase pusimise peale õnnestub liibuv ja ebamugav peakate paika kohendada. Viimane ettevaatusabinõu ? päästevest ?, mille kinnitused käivad üle õlgade ja hargivahelt.

Esimene julge on telenägu Üllar Luup. Juuste lehvides sumatab ta vette, ajab käed siruli, tõmbab end tahkele pinnale tagasi ja rullub eemale. Kõik täpselt Vainjärve juhiste järgi.

Astun augu äärde. Pühin kõhklused peast ja astun saatusliku sammu. Keha märgub just kinnaste vahelt, nagu Vainjärv oli hoiatanudki. Külmatunne on minimaalne.

Isegi parima tahtmise korral ei õnnestuks mul uppuda, sest kostüümi peale tõmmatud vest hoiab kindlalt veepinnal. Suplen kümmekond sekundit, tirin end ääre peale ja veeren ohutusse kaugusesse.

Jahedus poeb naha vahele

Vainjärv hõikab rahvale, et eemal tundub olevat õhem jää. Võimalus vajuda vette naturaalselt tundub ahvatlev. Läheme Vainjärve juhatatud suunas, jää krudiseb kurjakuulutavalt. Hakkame kambakesi hüppama ja kargama. Mõne hetke pärast suplevadki kõik jäises supis, näod rõõmsad nagu väikestel lastel.

Vainjärv otsib vabatahtlikku, kelle peal näidispäästmist sooritada. Kuni ohver kümbleb vees, läheb päästja kaldale ja sirutab jääaugu poole pika teleskoopridva, mille otsas on rõngas. Kõik sujub nagu õlitatult.

Järgmiseks ronivad kaks vabatahtlikku vette, teised kaks sammuvad Vainjärve juhatusel kaldale. Sealt tormavad nad appi koos spetsiaalse päästelauaga. Pika rahmeldamise peale saadakse mõlemad uppujad veest kätte laua peale. Ohvrid on päästetud!

Kuivale maale jõudnuna tabab mind äkitselt kuratlik jahedus. Kinnaste vahele nõrgunud vesi on teinud oma töö ja kasu pole ka pidevast kätehõõrumisest. Õnneks pääsen pakku kõrvalseisvasse soojakusse, mille küttekehad mühisevad täisvõimsusel.

Mul hakkab kahju Üllar Luubist ja teistest, kes läksid vette palja peaga.

Kaitseülikond meenutab omaaegset Marati dressi

Programmi eduka läbimise vältimatuks eelduseks on vastavad rõivad. Esimene kiht: vaheriietus. Tumesinist värvi komplekt meenutab nii välimuselt kui ka olemuselt vana Marati dressi. Nostalgiat lisab teinegi lapsepõlvehõnguline asi ? villased sokid.

Vältimaks märjakssaamise tõenäosust, on terve komplekt jalataldadest kaeluseni ühes tükis. "Kaelamansett peab jääma trimmi, et oleks ebameeldiv tunne, justkui pooks," seletab Vainjärv.

Mansett olevat muide kalli varustuse – vanas rahas pakub Vainjärv maksumuseks vähemalt 10 000 krooni – kõige nõrgem lüli. Kui hooletult rabistada, kippuvat katki minema.

Professionaalid peavad kummiülikonna selga saama viie minutiga väljakutsele kiirustavas masinas kiiruga rõivastudes. Ajakirjanike käpardliku jahmerdamise kõrval tundub see muljetavaldava kiirusena.

Spetsialist: väldi tiike ja väikesi järvekesi!

Kui lähed läbi jää vajunule appi: kõige suurem viga on see, kui inimene tormab kohe kannatanu juurde. Kuna jää on nõrk, võib lihtsalt ise sisse vajuda. Ohvrile tuleks eemalt ulatada puuoks või kas või jopp – mida iganes on võimalik kasutada. Augule tuleb läheneda kõhuli, et hajutada oma raskuskeset.

Kui oled ise kukkunud läbi jää: esmalt tuleb jääda rahulikuks ning üritada tegutseda mõtestatult. Võimalikult kiiresti tuleb saada veest välja ? sirutada käed välja, anda jalgadega hoogu juurde. Tingimata tuleb välja ronida sealtpoolt, kust enne tuldi, sest on teada, et seal jää kannab.

Karda jääminekuaega: kevadine jääleminek on salakavalam ja ohtlikum, sest päikesevalguse toimel on jää struktuur juba nõrgenenud. Erinevalt praegusest varatalvest ei reeda habrast pinnast ka pragisemine ja kriuksumine.

Suurem on kindlam: vältida tasuks tiike ja järvekesi, kus kasvab rohke taimestik ja pilliroog – jää on nende ümbruses nõrgem. Suuremad ja avaramad veekogud on selle koha pealt ohutumad.