Kuidas Laidoner püüdis rahvast rahustada (7)

Konstantin Päts loovutas 21. juulil igati rahumeelselt oma ameti Johannes Varesele, kutsudes rahvast üles valitsust igakülgselt toetama. Oma viimases ametlikult avaldatud pöördumises Eesti rahva poole ütles Päts: „Ühtlasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mida ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks”. President Päts ütles seda 21. juulil 1940. aastal.
President Päts lahkus Eestist erivagunis ja Leninigradis korraldas kohalik parteiaktiiv talle vastuvõtubanketi..
Pätsi ei arreteeritud ega pandud vangilaagrisse. Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel.
Aastal 1953 saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri:
"Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri seltsimees Konstantin Pätsi pidamisele Eestis."
Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest seltsimees Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud.
Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.
Kui poleks puhkenud sõda, oleks K. Pätsi autasustatud Lenini ordeniga. V. Molotovi poolt olid vajalikud ettevalmistused juba tehtud.
President Päts ja Stalin olid samaaegselt aastal 1910 Peterburi Krestõ vanglas. Stalin oli vahistatud kui Peterburi bolševike ajalehe “Pravda” toimetaja.
Päts oli ajalehe “Teataja” vastutava toimetajana avaldanud 1905. aastal sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutseid, mille eest ta algselt koguni surma mõisteti ja oli sunnitud põgenema välismaale nagu paljud bolševike liidridki.

Stalin tahtis Laidoneri Laskurkorpuse juhiks panna, kuid eesti kommunistid Karotammega eesotsas laitsid selle maha, et Laidoner olevat liiga poolameelne. See oli argument, mitte see, et ta oleks eestimeelne või kommunismivastane - seda ta järelikult polnud.

See, mis ei õnnestunud 1924. aasta 1. detsembril...
EW riigijuhtidel olid tihti riigi, ettevõtte ja enda rahakott segi aetud ja aastal 1934, kui oli oht, et võimule tuleb opositsioon ja ees ootab kohtu alla minek, otsustati ebaseadusliku riigipöörde kasuks. Lisaks Pätsile ja Laidonerile olid pöördega seotud jõustruktuuride kõrgemad juhid: sise- ja kohtuminister Johan Müller, põhiseadusliku korra järelevalvet teostava Poliitilise Politsei (Kapo) ülem Johannes Sooman, kaitseminister Paul Lill ja kaitsevägede staabiülem Nikolai Reek.
http://wwx.postimees.ee/030204/esileht/125479.php
Venelased kiitsid heaks Pätsi kava riigipöörde teostamiseks, kuid olid vastu kindral Johan Laidoneri kaasamisele. Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast).
Pärast 1934. aasta 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada.
NL-i luure üks juhte Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestustes: «Vahest kõige muljetavaldavam oli meie residendi V. Jakovlevi korraldatud koostöö Eestis. Ehkki Eesti president Konstantin Päts ei kirjutanud 1930. aastal alla värbamiskohustusele koostööks GPUga, oli ta sellest hoolimata meie rahalisel ülalpidamisel kuni 1940. aastani. Kui ma õigesti mäletan, oli selle kohta koguni NSV Liidu valitsuse eraldi otsus.
http://vapsid.weebly.com/
Konstantin Päts oli isehakanud EW president (said kahepealegi Laidoneriga kokku vähem hääli kui Larka üksinda) ja hilisem NLiidu personaalpensionär (1905. aasta revolutsioonilise tegevuse eest).
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/kindral-utles-kauaks-meil-enam-iseseisvust-pole.d?id=28201571
Kindral Laidoner teatas peale kohtumist Soome presidendi Pehr Evind Svinhuf¬vudiga Viimsis 1934. aasta 19. augustil, et kauaks meil enam iseseisvust pole...

Selles kõiges,et Eesti venelased sisse lasi ja oma kuulsamad inimesed nagu tallekesed lasi venelastel maha tappa on peamiselt Pätsu süü.Tegelikult valimised võitis Vabdussõdalaste partei ja Põllumeeste partei poolt Johannes Laidonär.Kuna Päts oli kavalam,ikkagi juura haridusega siis meelitas ta Laidonäri kampa ja korraldas riigipöörde mis oli siiski tollal karmilt karistatav aga võimule karistused ju ei toimi.Minu vanaisa ütles,et Laidonär olevat tahtnud venelastele vastu hakata aga Päts olevat ära keelanud põhjusega,et venelane pommitab meie linnad puruks?Seega ka riigireeturid said oma karistuse kuigi Päts kergema sest ta tegi koostööd Venemaaga.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt. 28. märtsil NLiidu ettepanek Eestile abi andmiseks Saksamaa vastu.
1939. aasta aprillis pakkus Jaan Tõnisson NLiidule sõjaväebaase Eestis.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule ja selle salaprotokollile, mis kohustas Eestit koordineerima NLiidu vastaste kaitserajatiste ehitamise Saksamaaga.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)
1939. aasta 15. – 18. august: NLiidu, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväesinduste kohtumine Moskvas. Arutati olukorda, mida teha, et vältida Saksamaa kallaletungi NLiidule läbi Poola ja Baltikumi.

Lugesin just seda sõnavõttu mõni nädal tagasi juhuslikult kätte saanud 1939 aasta detsembrikuu ajakirjast "Sõdur". Olin äärmiselt üllatunud. Nii kiitvat Stalini kohta käivat juttu ei olnud mäletamist mööda isegi nõuka ajal.