Aapo Ilves: olen nakatunud ugri-mugri temaatikaga (6)

"Ühel pool maja on tsivilisatsioon – pubi ja kaubanduskeskus – ning teisel pool Võhandu jõgi ja loodus," maalib pikkade juuste, prillide ja malbe naeratusega natuke Lennonit meenutav Aapo oma kodukohast pildi, mis Pearu hingega kallil kaasmaalasel silme eest mustaks ja südame alt külmaks võtab.

Pole eales tahtnud Räpinast ära kolida

"Räpinas ma sündinud olengi ega koliks mitte kunagi kuskile mujale, isegi kui seal kuldmune pakutaks," lükkab Aapo ilmselge sisemise väärikusega ümber kuulujutud Räpinast kui ääremaast.

"Mõistet "ääremaa" oleks Räpina ette saanud ehk rakendada kümme aastat tagasi, kui oli näha ja aduda kuhtumist, ent nüüd on tookordne vindumine pööratud pea peale.

"Kui ma vaatan oma sõpru, kes lähevad mujale tööle ja laiendavad seal eestlaste asuala, siis ei lähe nad mitte sellepärast, et nad poleks siin hakkama saanud, vaid et neil on oskused, mida saab müüa väljapoole," ütleb Aapo uhkusega.

"Näiteks üks mu sõber paneb püsti Räpinas ehitatud kilpmaju. Hollandis, Norras ja kus iganes mujal Euroopas. Viimases järjekorras ehk Soomes," annab Aapo mõista, et Räpina mehi ei tasu otsida, vaaderpass õla alla surutud, Soome suunduvatelt laevadelt.

"Meil on ka sellega vedanud, et Räpinas on aianduskool, mis hoiab tänavapildi noorena," muigab Aapo, silmanurgas kaval säde.

"Nii et ei ole mul tulnud kunagi pähe mõtteid sealt mujale kolida."

Õnneks tänapäeval on ka kommunikatsioonivahendid sedavõrd arenenud, et pole vaja kodus arvuti ees püsti tõusta. "Nii näiteks olin ma 14 kuud rahvusooperi palgal, kirjutades neile kantaadi, muusikali ja ooperi libreto ning ma töötasin eranditult kodus ega käinud Estonias ühelgi koosolekul. Mis samas lõi mu boheemlase elurütmi sassi, sest ma ärkasin vara üles ja hakkasin kirjutama. Vahepeal käisin poes ja siis kirjutasin edasi. Ning õhtul vara magama."

Stiililisi piiraguid endale ei sea

Loomu poolest on Aapo ööinimene, keda tegelikult häirivad puhkepäevad või riiklikud pühad. "Tahaks tööd teha, asju ajada, aga inimestel on puhkepäev," kurdab öökunstnik.

"Või et kell on 22.02 ja ongi krõška, ei saa enam poodi minna. Kuigi popplüürikuna on mul 24/7 tugi, kui artistid helistavad oma stuudiokuudist, et lugudes veel viimaseid muudatusi teha."

Lisaks Ilvese enda määratlusele "popplüürik" on ta ka helilooja. Alates popist ja lõpetades kooriloominguga. "Materjalide ärakasutuse printsiip on väga öko," on Ilvesel otsekohe võtta varnast õigustus enda ribadeks müümise kohta.

"Inimesed on pihta saanud, et minu käest saab head asja ja ma olen väga nigel ei ütleja."

Samas sõnab ta, et stiililisi piiranguid ta endale ei sea. "Pidin kunagi võtma vastu põhimõttelise otsuse, et kui olen selle tee valinud ja kui ma olen professionaal, siis stiililisi piiranguid ma endale ei kehtesta. Aga südameläheduse koha pealt on mulle kõige lähedasemad võrukeelsed koorilaulud."

Aapo tunnistab, et viimastel aastatel on ta nakatunud, nagu ta ise määratleb, ugri-mugri temaatikaga. "Õnneks on nii läinud, et ma olen selles ugrivärgis juba teada tegelane. See on ikka uskumatult kõva tunne, kui sa jõuad pärast kahte tuhandet kilomeetrit Venemaa läga ja absurdi Udmurtiasse ning oled justkui Setumaal. Kuigi keelest ei saa väga palju aru, on see kõik oma. Lisaks see, et keset seda Venemaa absurdi on seal hoopis teistsugused inimesed. Hästi hea tunne! Hästi hea meel on aidata neil püsida ja edasi liikuda, heas mõttes on see võla maksmise tunne."

Aapo Ilves, viin ja kanep

Aapo Ilvese sooloplaadi "Aga ükskord" eelviimane lugu algab väga intrigeerivate värsiridadega: "Väikeste linnade mehed on lollakad. Lakuvad viina, ei kasvata kanepit". Ilves ütleb, et see on kolmeti võetav lause.

"Kuna väikeste linnade mehed on lollakad, siis nad ei tegele põllumajandusega," muheleb ta. "Või siis tõesti, et miks nad alkoholi asemel ei tarvita tervisele ja ühiskonnale kümnetes kordades ohutumat vahendit. Kolmas võimalus on see, et nad ei tea kahest eelmisest võimalusest seda esimest, mistap neil on väike silmaring. Köiekanep on meil Eestis endeemiline liik, mis aga narkofoobia peale on praktiliselt välja suretatud. Köiekanepit on kultuurtaimena kunagi ka Räpina ümbruses väga palju kasvatatud. Lisaks ma tean Läänemaalt juhtumit, kui aastatuhande alguses sai vanamemm selle eest trahvi, et tema maadel kasvas looduslikult köiekanep. Kuigi selles pole taju avardavat substantsi absoluutselt sees."

Kui boheemlasest Aapo käest küsida, milline on tema isiklik suhe kanepiga, vastab ta kavalalt naeratades: "See pole antud kontekstis tähtis."

Kontol on ligi saja raadiohiti tekstid

Äsja ilmus Aapo Ilveselt tema esimene tõeline sooloplaat "Aga ükskord", millele on salvestatud tosin lugu Võhandu jõe delta bluusi vaimus, nagu autor ise ütleb. Kuigi see on autoriplaat, on üks lugu kirjutatud Olavi Ruitlase tekstile ning ühe loo autoriks on ka Vaiko Eplik. Plaadil musitseerivad Aapo Ilves (laul ja kitarr), Alar Kriisa (suupillid), Ivar Moro (elektrikitarrid), Margus Tammemägi (löökpillid) ja Jaan Pehk (taustalaul). Helirežissöör on Silver Lepaste ansamblist Winny Puhh. Plaadi on kujundanud Asko Künnap.

Enne seda oli Ilves põhiliselt kirjutanud tekste teistele artistidele. Tema kontol on ligi saja raadiohiti tekstid, peale selle paarkümmend koorilaulu. Hiljuti naasis Ilves Soomest kümnepäevaselt tuurilt koos kuulsa Petroskoi etnorokkari, karjalase Santtu Karhuga, millele eelnevalt käis koos ansambliga Zetod Venemaal Udmurtias esimesel rahvusvahelisel Buranovo rahvalaulude festivalil Udmurtias, kus muu hulgas kõlas Aapo Ilvese jaoks tema Eurovisionile kirjutatud "Kuula" udmurdikeelne versioon kohalike tippsolistide esituses.