Metsatöll USA-tuuril: Floridas käidi talvemütsides kohalike pilgu all ujumas (7)

35 tuuripäevaga andsid töllud Ameerikas 32 kontserti. Selge see, et põhjalikumaks lõõgastumiseks jäi aega napiks. Peale ujumise Pensacolas lahutasid mehed meelt Tampas. Seal istuti pärast kontserti baaris, mis Atso sõnul oli juba peale vaadates niisugune, kus filmides käivad ainult pahad mehed: "See oli mingi tehnogooti klubi – gooti naised tantsisid laudade peal ja ringi jalutasid poolpaljad latekskostüümides mehed."

Sellest, mis eestlased Vegases tegid, Atso rääkida ei taha. "Leppisime kokku, et see jääb tuuribussi," naerab ta.

Ega ilmaasjata öelda: mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse.

Bändi tuuri algus läks aga üle kivide ja kändude: nimelt jäi tükk aega varem teele pandud lavavarustus tolli stoppama.

"New Yorgis oli mingi jama, laevad suunati teise sadamasse ja peaaegu oleks juhtunud nii, et meil poleks esimesel kontserdil olnud ei tehnikat ega esinemisriideid. Asjad jõudsid esinemispaika 40 minutit enne kontserti. See oli ikka jube napikas," räägib Atso.

Publik möllas ka kaine peaga

Metsatöll saatis USA-tuuril kasutatava tehnika Ameerikasse juba kuu enne tuuri algust. Üks kohalik eestlane pidi bändi kola peale võtma ja muusikutele kätte toimetama. Juhtus aga nii, et sadamas streigiti ning laevad suunati ümber. "Asjad olid tollilaos kinni ja ootasid skaneerimist. Järjekord oli nii pikk, ma ei tea mitukümmend laeva seal ootas," kirjeldab Atso.

"Helistasin siis Eesti peakonsulile New Yorgis: ütlesin, kes ma olen, rääkisin oma mure ära ja kahe tunni pärast olid asjad tollist vabastatud!

Suur tänu muidugi ka meie kohalikule kontaktile Tõnule, kes võttis kola New Yorgi sadamast peale ja sõitis kokku 11 tundi, et need meile Washingtoni ära tuua."

Kuigi heliprooviks aega polnud, pandi tehnika püsti ja tehti kontsert ära. "Seal konsulaadis tehakse oma tööd hästi ja aidatakse inimesi. Kui kellelgi on mingi jama, siis ei tasu hakata ise pusima ega midagi välja mõtlema. Esimene asi – helistage konsulaati," teab Atso nüüd soovitada.

Teine asi, mida ta julgelt soovitab, on Ameerika publik: rahvas möllab lava ees kellaajast hoolimata ja ka kaine peaga.

"Inimesed teevad tööd, mis lõpeb kell viis, ja elavad selle nimel, et pärast tööd oma mulli sukelduda," selgitab Atso.

"Kui toimub kontsert, siis see ongi nende mull, ja põhiasi on juua õlut ja kuulata muusikat. Nad lähevad vajadusel kell seitse õhtul ka ilma alkoholita käima. Nad kisavad kaine peaga samamoodi nagu meil publik kell 12 öösel, kui kõigil on juba vähemalt kast õlut sees."

Atso ütleb, et neid võeti igal pool suurepäraselt vastu. "Me alustame alati kontserti nii, et ei räägi midagi – lendame peale, mängime esimese loo ära ja teeme pausi. Ootame, kas tuleb vaikus või kisa. Pärast iga esimest lugu oli hullumaja, sellist piinlikku poolplaksutamist polnud kuskil, alati oli kiljumine ja karjumine."

Tuuri lõpuks kimbutas ka väsimus

"Väga mõnus oli see, et meid käisid kuulamas inimesed, kes algul kahtlesid, kas tulla, aga siis keegi nende sõber ikka ütles, et me oleme hoopis teistmoodi bänd ja ikka tulgu. Mõni sõitis siis mitusada miili maha ja ütles pärast, et ei pidanud üldse kahetsema. See on ikka väga hea tunne!" ütleb Metsatöllu laulja Markus Teeäär.

Tema sõnul olid kõik kontserdid võrdväärselt meeldejäävad ja rahvas läks igal pool juba esimese looga käima. Kodu- ja välispubliku vahele tõmbab ta aga võrdusmärgi. "Kodupublik on ikka kodupublik. Aga väga lahe, et seda energiat ka teisel pool ookeani on. Kui rahvas ikka esimese looga käima läheb, siis ta on sinuga lõpuni."

Teeäär peab bändi suureks trumbiks Lauri Õunapuud, kes oskab publikuga suurepäraselt suhelda. "Ja ta mängib ju igasugu erinevaid omatehtud pille."

Seda, et mõni ameeriklane oleks suurte silmadega uurima tulnud, mis imeinstrumendid neil kõik kaasas on, ei juhtunud. "Tuuril käib see asi nii kiiresti, et selleks pole aega. Me jagasime lava kolme bändiga, ja meie asi on lava kohe puhtaks teha, mitte oma asju vedelema jätta."

Metsatöll käis Ameerikas ka möödunud aastal, siis anti 24 kontserti. "Ma paneks jälle nende kahe vahele võrdusmärgi," räägib Teeäär.

"Korduvaid kohti oli väga vähe, seekord me ei käinud Hollywoodis, aga käisime näiteks Texases. Nii palju oli uusi asju, et adrenaliin oli kogu aeg laes. Kuna see tuur oli pikem, siis oli lõpupoole kindlasti väsimust rohkem."

Teeäärel igatahes andis ajavahe veel eile tunda – ta ärkas alles umbes kell kolm päeval. "Eriti lahe oli muidugi Florida kontsert, kuna seal oli palju publikut ja paljud minu lapsepõlve lemmikansamblid on sealtkandist, Tampalt, pärit. Ja muidugi kliima – päike oli kogu aeg!"

Juba homme õhtul astub Metsatöll lavale Rock Cafés koos ansamblitega Aura ja Wyrm Sub Terra. Fännidel tasub end aga ooterežiimil hoida, sest enne USA-tuuri sai Metsatöllul linti uus plaat, mida esitletakse Rock Cafés 21. märtsil.

Ühe kontserdi publiku röövis lumetorm

Töllud olid tuuril 35 päeva, selle aja sees anti 32 kontserti. Pileteid müüdi 14 200, 80 kuulajat olid eestlased. Marko Atso ütleb, et tegemist oli A-klassi tuuriga. "Eesti bändid on Ameerikas esinenud ikka väikestes kohtades – Eesti Majades, kuskil väikeses baaris või restoraninurgas. Nendes klubides, kus meie esinesime, tiirutavad Ameerika tipprokkbändid," teab Atso.

Klubid, kus Metsatöll üles astus, mahutasid keskeltläbi 500–1000 kuulajat. "Ma ei taha kellelegi kanna peale astuda, aga eesti muusika väljavedu on aastaid valesti tehtud – raha pannakse Eesti Majade kontsertidesse, kus vaatab bändi viis eestlast ja üks nende sõber, keda tegelikult see bänd ei koti."

Kõige suurem publik oli Metsatöllul Kanadas: 820 inimest. Kõige vähem oli kontserdil 170 inimest. "Lumetorm oli," seletab Atso, et pileteid oli ostetud rohkem, kuid inimesed ei saabunud lihtsalt kohale.

"Ameerikas on ju nii, et kui tuleb maha viis sentimeetrit lund ja autol pole talverehve, siis on 500 avariid päevas. Tegemist on suure katastroofiga ja riik elab, nagu oleks sõjaolukord," naerab Atso.

"Ma kuulsin, et inimesed läksid poodi ja ostsid koju kümme pätsi leiba, nagu nad jääksid kuuks ajaks lumevangi."

Atso ütleb, et nad jälgisid kogu aeg ilmateadet, aga Metsatöllul õnnestus tormi eest alati minema lipsata. "Üks meie tuttav bänd Saksamaalt tuuritas samal ajal ja nendega sõitis torm pidevalt kaasa. Päris pekkis oli neil asi ikka."

Kord oleks ilm siiski ka Metsatöllu plaani rikkunud. "Pidime Kanadas ühest mäestikust läbi sõitma, aga jää oli maas. Bussi tagaratas käis all ringi ja korra käis ka tagaots vastu teepiiret ära," meenutab Atso närvilist retke.

"Otsustasime, et pole mõtet sõita, sest me oleks võinud seal surma saada. Lootsime, et hommikuks on jää läinud, ja kell 6 tuligi päike välja ja sulatas jää ära. Õnneks oli seal kõrval kohe motell ja jäime ööseks sinna."