Ivo Lill: arvasin, et see on nali!

«Üllatus oli muidugi pöörane, kui ma kolmandal päeval lõpuks teada sain, et asi on tõsine. Ma mõtlesin seni, et see on mingi pull,» meenutab klaasikunstnik Ivo Lill kuu aja tagust hämmingut, kui ta kuulis, et Vene Kunstide Akadeemia on valinud ta auakadeemikuks. Tiitli võttis ta Moskvas pidulikult vastu teisipäeval.

Tunnustus sai suvel 60 aasta juubelit tähistanud kunstnikule osaks selle puhul, et aprillis-mais Moskva tarbekunsti- ja disainigaleriis üleval olnud näitus «Kontrastid», kus sai näha 70 tema klaastaiest, osutus viimase aasta enim külastatud väliskunstinäituseks Venemaal. See oli ühisnäitus leedu kunstnikepaari Remigijus Kriukase ja Indre Kriukenega, kelle Vene Kunstide Akadeemia samuti auakadeemikuteks kuulutas.

Suurt uudist kuuliski Ivo Lill esmalt Leedu kolleegidelt. «Ma arvasin, et see on nali! Neile helistati Venemaalt varem. Alles siis, kui hiljem ka mulle helistati, hakkasin ma asja tõsiselt võtma,» tunnistab Lill.

«Aga tunnustust on ju vaja. See on tore, kui niisugused asjad juhtuvad!» rõõmustab ta.

Klaasikunstnik ei oska täpselt öelda, kui palju kunstihuvilisi kahe kevadkuu jooksul menukalt näituselt läbi käis. Küll aga teab ta, et ainuüksi maikuisel muuseumiööl külastas seda 3000 inimest. See, et vene kunstipublik tema klaasskulptuuridest vaimustusse sattus, Lille ei üllata: «Minu asjad on neile alati meeldinud – selline põhjamaine ja lihtne stiil.»

Eesti kunstnik on Venemaal edukalt osalenud mitmel kunstitriennaalil. «Viimasele triennaalile, mis Moskvas toimus, kutsuti kümme väliskunstnikku. Ma läksin seal väga peale ja sain mitu diplomit. See oli üks põhjus, miks mul avanes võimalus Moskvas muuseuminäitus korraldada. Viimati oli mul Venemaal umbes viis aastat tagasi galeriinäitus, aga muuseuminäitus on omaette väärtus,» selgitab Lill.

Ta on esimene siinne kunstnik, kellele on taasiseseisvunud Eesti ajal saanud osaks kunstiakadeemiku tiitel. Varem on NSVL Kunstiakadeemia andnud selle auastme maalijaile Evald Okasele ja Olev Subbile ning skulptor Jaan Varesele.

Pidulik tseremoonia leidis aset teisipäeval Moskvas kunstiakadeemia aulas. Kohal olid ka Eesti suursaadik Jüri Luik ja kultuuriatašee Helene Tedre. «Üritus oli ilus ja uhke. Meile pandi mantlid selga ja mütsid pähe ning anti pihku suured aukirjad. Pärast oli bankett,» jutustab Ivo Lill ja lisab lõbusalt: «Mul on nüüd pilet, millega ma saan Venemaal kõikidesse muuseumidesse tasuta sisse. Aga ma ei oska öelda, kas see minu jaoks midagi muud muudab. Eks ma tee oma tööd täislaksuga edasi. Lihtsalt hea on, kui märgatakse.»

Näitused peamiselt välismaal

Sama suureks saavutuseks peab Lill 2001. aastal Jaapanis Kanazawas toimunud klaasisümpoosionil pälvitud hõbemedalit. «See oli ülemaailmne võistlus – 1500 kunstnikku konkureeris. Seal tähelepanu äratada oli ikka kõva sõna,» arvab kunstnik, kelle sõnul on kahte tunnustust raske võrrelda.

Rahvusvahelise haardega Lill eksponeerib oma kunsti peamiselt Inglismaal, Hollandis, Saksamaal, Austrias, Venemaal ja Ameerikas. Oktoobri lõpus avas ta väljapaneku Münchenis, aasta lõpul avab ta näituse Austrias Linzis ja uuel aastal New Yorgis. Eestis on ta viimase aastakümne jooksul korraldanud kaks isikunäitust, viimase neist sel sügisel juubeli puhul. «Ma teen näitusi ainult seal, kuhu mind kutsutakse. See on väga lihtne,» põhjendab Lill.

Erinevalt enamikust klaasikunstnikest kasutab ta skulptuurides põhiliselt lehtklaasi, mille külmtöötlus on füüsiliselt koormav. «Külmtöötlust teevad veel mõned ungarlased, tšehhid ja jaapanlased. See on üldiselt kole töömahukas ja raske, kuid tal on oma võlu,» möönab Lill ja täpsustab, et tal on siiski olemas klaasisulatusahjud ja aeg-ajalt vormib ta taieseid ka klaasi puhudes.

Peagi ilmub trükist album, kust leiab peale Ivo Lille kunstiteoste fotode külmtöötlust käsitleva peatüki ja juhised klaasikunsti vaatamiseks.