«Peeter Mudist tegi juba nooruses suure vea. Ta hakkas kuulutama, et tegelikult on tema maalikunstis kõrgemal kui Jumal,» räägib vahest ainsana elu aeg suurmeistri kõrval seisnud maalikunstnik Tiit Pääsuke.
«Sellise eriti jumalavallatu tõe eest saadetigi talle kaela ennenägematu karistus – Parkinsoni tõbi, ravimatu haigus, mille käes pidi vähemalt kunstirahva seas meie maalikunsti tunnistamata geenius kannatama 30 pikka aastat. Viimases otsas meeletutes valudes. Ent ikkagi murdumatuna. Kuni möödunud reedel saabus ikkagi paratamatu lõpp,» kirjeldab Tiit Pääsuke geniaalse kunstniku piinarikast elu.
«Portreteerida Eesti vahest kõige andekamat maalikunstnikku lõuendil on kerge. Kuid sõnades seevastu äärmiselt raske, sest Peeter oli tegelikult iseloomult äärmiselt raske ja vastuoluline inimene,» mäletab Mudistit viimati umbes kuu aega tagasi näinud Pääsuke.
«Ta oli siis väga viletsas seisus, valude käes kõveras ja tema suust tulid vaid häälitsused, ei arusaadavat kõnet,» räägib kolleeg ja sõber Peetri viimastest päevadest, mis olid kui kokkuvõte ainult valu täis elust. Nii kehalises kui ka hingelises mõttes.
Tõmbus eemale ja endasse
Kaks sõpra olid teineteisega olnud üsnagi delikaatses suhtes. «Kui meie põlvkond veel ERKIs (praeguses Kunstiakadeemias) käis, polnud meil sõjalist õpetust ja sõjakomissariaat võis meid suvalisel hetkel teenistusse kutsuda. Mina olin maalis jõudnud III kursusele, kui kaua kardetud kutse tuligi. Pisarad ei aidanud, tuli minna,» tuletab Pääsuke meelde oma tudengiaja kõige õudsemaid hetki.
«Peeter õppis aga siis arhitektuuri, poolvägisi. Temagi süda kuulus kõigepealt ikkagi maalile. Kuigi saime alles hiljem teada, et ka skulptuuris polnud ta mitte vähem kõva käsi. Nii pääseski ta minust vabaks jäänud kohale. Selle hetke eest ei unustanud ta hiljem igal võimalusel tänada. Mina olin mõnes mõttes tema messias. Ja nii ma poolnaljatamisi end ka nimetasin.
Kui mina sõjaväest pääsesin, oli Peeter ERKI juba lõpetanud ja kõik oli ka rahulikult paigale loksunud,» meenutab Tiit Pääsuke kahe mehe omal moel seotud üliõpilasaega.
«Muide – Peeter oli tudengiaegu natuke isemoodi, aga pisut ka eriline noormees. Miski noor-inimlik polnud tallegi võõras – mulle meenub praegugi äsja täismeheikka jõudnuna ühine Vilniuse kunstitriennaali külastus, kus põrutasime nii, et maa oli must. Aga kõik lõbustused ei olnud talle sugugi meele järele. Siis tõmbus ta eemale ja endasse. Isegi silmad muutusid tal imelikuks. Nagu aimates midagi eelseisvast.»
«Kogu meie kunstipõlvkonna jaoks jäi Peeter tõesti eemalseisvaks ja eemalehoidvaks. Ei jätkunud tema õhinat ühegi grupeeringu jaoks, mida meie nooruseas nii agaralt moodustati,» meenutab teinegi suurmeister Jüri Arrak. Kui vähegi võimalik, läks ta parem oma Võidu väljaku (Vabaduse platsi) ateljeesse ja võttis kätte pintsli. See oli instrument, mis teda alati rõõmustas.
«Peeter seostas muuseas sügavalt enda elu Jumalaga, paljud tema rajad olid kõrgemalt poolt ette määratud. Sellest ei pääsenud ta mööda ka oma loomingus. Miskipärast olid paljud tema pildid just Kristuse kannatustest, ja eriti tihti lipsas läbi motiiv Kristuse kannatustest ristil,» räägib Arrak.
Mudist oli ja jäigi saladuseks
Kogu Peeter Mudisti loominguaja räägiti temast poolihääli, nagu sordiini all. Julgemata eriti valjult tema nimegi suhu võtta. Talle ei olnud Eestis analoogi, kelle väljendusvahendid ja maalide koloriit oleks olnud enam-vähemgi samasugune. Ent kõik teadsid, milline näeb välja mudism eesti kunstis. See oli äravahetamatu.
Nagu tema iseloomu, on ka maale ja isegi skulptuure raske sõnadesse panna. Kõige tabavamalt on see ehk õnnestunud Mudisti kursusekaaslasel, tekstiilikunstnik Anu Raual, kes tapva täpsusega ütleb, et kui Pärdi puhul räägitakse absoluutsest kuulmisest, siis Mudist on meie kujutava kunsti Pärt. «Tema jõud ja väärtus on samasugune. Tema tööd ei ole niisama maalid. Pigem nägemused, kus kohtuvad anne, inimlikkus ja hingestatud vaimsus.»
Mudisti stiili on püütud lahterda mitmel moel, ometi pole see täppisteadusena õnnestunud kellelgi. Tihti räägitakse Mudisti impressionismist, mis on nähtus omaette. Mudisti impressionism väljendab tegelikult udusse mähitud reaalsust, kaadrit, kus fookus ei ole paigas. Vahest on siin oma osa ka kunstniku kehavärinatel, sest alati ei allunud pintsel Mudisti soovidele ja tahtele, kui väga ta seda soovinukski.
Sama oli Peeter Mudisti elujõuga. 71. eluaastal andis üks kangemaid kive, mis eesti kunstis eales olnud on, siiski järele. Seda paratamatust teadsid kõik, ent ometi tuli minek ootamatult.
Peeter Mudist 19.04.1942–6.12.2013
• Sündis 19. aprillil 1942 Tallinnas
• 1963–67 õppis ERKIs (praegune Kunstiakadeemia) maali erialal
• 1971–79 töötas kunstikombinaadis Ars
• 1979–81 õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis
• Vabakutseline kunstnik
• Osales näitustel 1968. aastast
• Pälvis Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia 1977 ja 1980, Baltimaade maalitirennaali peapreemia 1981 Vilniuses, Kristjan Raua kunsti aastapreemia 1989, Konrad Mäe medal 1991, Balti assamblee kunstiauhind 1995
• 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk
Kommentaarid