Inimesed

Katri Raik: «Ma ei saa kuidagi öelda, et olla Narva kolledži direktor on töö. See on eluviis.» (6)

Aigi Viira, 7. detsember 2013, 08:00
HOONE KUI ILMUTUS: «Narva suurim vaatamisväärsus ei ole linnus ega Kreenholm, samuti mitte raekoda ega bastionid. Külalised tulevad siia, et kogeda Venemaa lähedust,» teab Katri Raik. «Ning nüüd on vaatamisväärsuseks ka meie kolledžihoone. Aga naljakas on see inimloomus. Praegu on kummaline hetk – majaga on korras, mu raamat «Minu Narva» on valmis, võiks maha rahuneda, aga käed sügelevad ja peas kihutab ringi kümme mõtet.» Foto: ALDO LUUD
«Edasipüüdlikkust ja edevust peab ühes inimeses olema,» sõnab Tartu ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik (46). Tema silmis välgatab enesekindel pilk. «Mina olen siin Narvas ikkagi kohalik keisrinna ning ma ei varjagi väga seda – mulle see roll sobib,» ilmutab ta harvaesinevat otsekohesust. «Aga ma olen nõus selle eest maksma. Oma aja ja energiaga.»

Tartlannast Katril jookseb Narvas viieteistkümnes aasta. Selle ajaga on ta üles ehitanud nii Narva kolledži kui ka hoone, mis näeb välja kui valge fassaadiga ilmutus. Ning on oma rassimise eest pälvinud ühe autasu teise järel. Ise nimetab ta seda tähesajuks ja tähendab irooniliselt: «Ei ole ju ka normaalne, et inimene võtab järjest kõik autasud.»

«Kas sellega tunnustatakse julgust käituda ebatraditsiooniliselt? Olen mõelnud, et sellega ei tunnustata ühte inimest, vaid mõtlemise või olemise viisi.»

Võimalik, et tiitlid on tema põlvile langenud selgi põhjusel, et Katri rahmeldab linnas, mida enamik eestlasi nagu katku väldib. Veel enam, ta on sinna pidama jäänud. «Tegelikult on nii, et need, kes on jäänud Narva kauemaks, on valdavalt Tartust,» lausub Katri ja toob näiteks muuseumi juhi Andres Toode, kolledži haldusdirektori Jaanus Villiko ning Eesti gümnaasiumi ajalooõpetaja Tanel Mazuri.

«Kusjuures poisid on tunduvalt andekamad kui mina, minus lihtsalt on järjekindlust ja jonni.»

Oled rääkinud, et Narva-tulek mõjutas su riietumisstiili nii, et soetasid oma garderoobi nii mõnedki slaavipärased rõivad.

See on esimeste Narva-aastate asi, et sa ei taha olla teistsugune. Oled nagunii teistmoodi, aga tahad olla nagu teised. Vähemalt välimuselt. Esimese Narva-aasta järel avasin oma riidekapi ja see sädeles mulle vastu. Mul on näiteks helesiniste litritega jakk, mille kohta kõik mu meestuttavad on öelnud, et seda saab kanda ainult Narvas. Aga see pole iseenesest halb. Ja kui läksin oma kasukaga Stockmanni kaubamajja, alustas müüja minuga juttu vene keeles. Kuna automaatselt vastasin vene keeles, ehmatas ta metsikult ära. Aktsendist on ju kohe kuulda, et ei ole venelane. Aga me ju ise välimuse järgi lahterdame inimesi – kui on pikk kasukas, siis ongi nii, et räägime vene keeles.

Kasukadki tulid sinu ellu tänu Narvale?

Muidugi, kui sellega Tartusse lähen, siis inimesed vaatavad tänaval järele.

Kirde-Eestis on alati nii külm, et kasukas on seal talviti kohustuslik. Tartus tõesti mitte.

Jah, kasukas on siin praktiline ka. Kui ma esimesed aastad siia sõitsin, olid mul kahed saapad. Ühed Tartu ja teised Narva jaoks. Aga mulle meeldib hommikuti Narvas õue minemise hetk, see värske õhk. Suur vesi ja mere lähedus tähendavad, et õhk on kargem kui Tartus.

«Narva naised said juba esimestel aastatel minust võitu,» kirjutab Katri oma raamatus «Minu Narva». «Ma teen tänini korrapäraselt maniküüri ja värvin küüned säravpunaseks. Ainult Narva ilusalongides on see värv olemas, mujal Eestis tasub pudelike ise kaasa võtta. On ainult üks õige punane, selline Narva punane. Kuid see ei olnud ainus muutus minus. Kogu mu garderoob muutus, ja põhjalikult.»

Tulid Narva 1999. aastal, nüüd tavatsed Narvat oma teiseks kodulinnaks nimetada – sinu rodnoi gorod number kaks.

Jah. Ostsin just korteri, kust on vaade Venemaale. Näen oma koduaknast Hermanni linnust ja uksest väljudes täies ilus Ivangorodi linnust. Aga muidugi on Narva rodnoi gorod, sest oled ju ikkagi seal, kus on su voodi ja televiisor. Eks minagi elasin selle etapi üle, et kõik asjad olid spordikotis. See kestis umbes aasta. Siis sain aru, et nii ei lähe mitte. Et see koht peab olema selge, kust need reisid algavad ja kus lõppevad. Kaks aastat on aeg, kui selgub, kas sa jääd või lähed ära.

Neid hetki sul esines, et laseks jalga ega tuleks enam tagasi?

Esialgu oli selliseid hetki väga palju. Oli ka kuratlikult raske. Kõik Narva kõrgkooli inimesed olid ju koondatud, pidin inimesi uuesti tööle võtma. Oodati, et ma ei suuda käivitada õppetööd, et ma olen noor ega saa aru, mida ma teen. Tuli teha ülemineku õppekavad ja edukad üliõpilased vastu võtta – see ei olnud nii, et hopsti on sul tudengid ja hopsti on sul õppejõud. Ning olen ju kaks korda alustanud: kõigepealt võtnud Narva kõrgkooli ja siis Virumaa kõrgkooli õpetajakoolituse üle.

Alustasid igas mõttes nullist. Võõras linnas, võõras keeleruumis…

Kolledžihoonet, mis on Katri elust võtnud kaheksa aastat, kirjeldab ta oma raamatus nii: «Ta tundub ebamaine ja lõputult kaunis. Narva sobimatugi. See valgest betoonist fassaadiga ulmemaja on Tartu ülikooli Narva kolledži uus hoone. Rahvasuu kutsus seda juba enne valmimist nokaga majaks, ka kõrge laubaga majaks. Seepärast, et majal on omapärane, kaheksa meetrit ettepoole ulatuv katus. See sümboliseerib poolt omaaegse börsihoone katusest ja ühtlasi moodustub sellest suurepärane kõlakoda. Selle noka all toimuvatest kontsertidest me veel loeme ja kuuleme.»

Ütlesid, et kolledž on pisut ka välis­ministeerium?

Kui tulevad suursaadikud, kes tahavad küsida, kuidas elu Narvas käib, tuuakse nad siia. Et näidata elu võimalikkust Narvas. Ameerika Ühendriikide suursaadik oli esimene, kes toodi meie majja, ning talle püüti siis ettevaatlikult seletada, et see pole Narvast veel kõik. Meie Vene külalised ütlevad, et «eto kak Štokgolme». See on suur kompliment, et tegu on nagu Stockholmiga meie majas.

Eks see maja muudab inimesi. Esialgu on ta teinud meist kõigist hoopis tublimad inimesed. Kaua see mõju kestab, see on huvitav. Loodame, et pikalt. Kui siia kolisime, toimus kaks asja: eesti keelt on rohkem ja inimesed naeratavad rohkem.

On see hoone su elutöö, mõneti kui exegi monumentum?

See on ikka päris õudne mõte, et maja ette peaks panema minu büsti või mälestustahvli. Kõik see on kui juhuste rida: teed esimese sammu, tuled Narva ja siis hakkavad asjad juhtuma. Heade sõprade abiga. Maja idee tekkis üle hulga, ega ma seda ise välja mõelnud. Meil on siin sõpruskonnas palju ajaloolasi. Arutasime, mis siin siis on. Kõik joonistavad õhku mulle, et oli vanalinn. Keegi ei saa aru, mis vanalinnast räägitakse, kui on vaid see õnnetu raekoda. Sellest said arutelud alguse. Kuna olen ainus naine ses tutvuskonnas, oli arusaadav, kes selle asja peab ära tegema ja lõpuni vastu pidama.

Ise ütlesid, et sobisid kõige paremini vapiloomaks: oled naine, oled noor ja oled eestlane.

Jah, kõik ülejäänud jäävad, ainult üks läheb üle. Noorus. Aga siiski, elutöö see hoone pigem ei ole. Praegu, aasta hiljem, tundub mulle, et tühja selle ehitusega – maja käimatõmbamine on huvitav. Nüüd on siin loengusarjad, laste ülikool, väärikate ülikool, juhtimiskool, lapsevanemate akadeemia, iga kuu teater ja kaks korda kuus džässikontsert. Ehituse ajal – maja ehitusprotsess kestis kaheksa aastat ja kõik vaidlesid selle üle, kas nokk on ilus või inetu –, aga kui nokk oli valmis, siis sain aru, et tegelikult läheb asi tõsiseks: kõik maja sisemus mõjutab tegelikult elu. Et oleks tammeparkett ja lubivärv seintel ja paekivipõrand. Ehitaja suur huvi oli saada ju odavamalt.

Sinu suur huvi oli saada, mida sa tahad.

Jah, õppisin ära lause, mida soovitan kõigile, kes esindavad tellijat. Iga asja peale ütled: «Projekti järgi, palun!»

Järjekindlalt on see sinu repliigiks nagu rahvateatris «Härra, teile on kiri!».

Aga arvan ka, et olen päris hea suhtleja ja olen viitsinud suhelda. See toimib. Ning lisaks suur pühendumus sellele projektile: alustasin hommikul siin ja lõpetasin õhtul siin. Kuid ikkagi on see ühine võit.

«Oma Narva-elu algusaegadel ma vene keelt sisuliselt ei rääkinud,» tunnistab Katri «Minu Narvas», et eriti keeruline lugu oli sõnarõhkudega. «Esimesed aktusekõned õppisin koos rõhumärkidega pähe. Kolledži avaaktusel püüdsin kasutada Lenini ütlust «Õppida, õppida, õppida!» («Utšitsa, utšitsa, utšitsa!»), tegin seda muidugi vene keeles ja see kõlas «Õpib, õpib, õpib!» («Utšitsa, utšitsa, utšitsa!»). Esimesed kuud kartsin paaniliselt telefoni ning esimesel suvel ütlesin seda vastu võttes: «Täna direktorit ei ole, ta tuleb homme!»»

Hea küll, toimiv maja on valmis, mis edasi saab?

Mina olen see inimene, kes on ajakirjaniku juuresolekul kaks korda elus nutnud. Oma esimesel Narva suvel andsin intervjuu Ago Gaškovile ja hakkasin lohutamatult nutma. Sest kardan kaamerat. Minu jaoks pole õudsemat asja kui otse-eeter, ma täiesti hullun ja olen nõus mööda seinu üles ronima. Ning teine kord nutsin lohutamatult Põhjaranniku ajakirjaniku ees, kui missioonipreemia kätte sain. Ta küsis, mis nüüd edasi saab, ja ma hakkasin nutma. Mu ainus tahtmine oli, et jätke mind kolmeks päevaks rahule. Mina nutsin ja kõigil oli maru piinlik. Et oled niimoodi inimesele haiget teinud, keset päeva. Siis mõtlesingi välja raamatu «Minu Narva», et midagi öelda. Ja nüüd on see valmis.

Palju aega sul oma Narva-mõtete ülestähenduseks kulus?

Hakkasin kirjutama ehitamise suvel. Viimase hetkeni oli kartus, et ehitamine jääb katki. Ehitamine käis, aga ehitajale oli see ehitus kallis ja oli karta, et ta lahkub. Pinge oli suur, rääkida ma ei tahtnud, võtsin arvuti ja hakkasin Narva-lugusid kirjutama. Ma ei saanud infarkti, aga et mul oli üsna keeruline põlveoperatsioon kevadel, siis ma lihtsalt lamasin. Ennast teades – kui ma midagi ei tee, lähen hulluks või ajan teised hulluks. Siis võtsin endale kirjutamisnormiks üks lugu päevas. Lamasin kolm nädalat ja kirjutasin. Naljakas, olen kirjutanud doktoritöö, aga inimkeeli kirjutamine on hoopis teine asi. See õpetas mind ennast üsna palju. Nüüd mul käsi sügeleb ja tahan uut raamatut kirjutada.

«Minu Ivangorod», näiteks?

Ei, Narvast ikka. Igal juhul oli see huvitav kogemus. Imestan neid eesti elulugusid, mis ilmuvad. Need «mina ja maailm»-raamatud. Püha karistus, kui tead neid inimesi, siis tead ka, et nad luiskavad neis raamatuis päris palju. Mõtlen, kuidas neil küll piinlik ei ole. Aga avastasin, kui kirjutasin «Minu Narvat», et päriselt ennast sealt välja kirjutada ka ei saa. Proovisin küll, aga annan endale aru, et minus on piisavalt palju edevust, ega muidu saaks ka niisuguseid asju päriselt teha. Inimlikku edevust, mitte üle piiride edevust.

Kuid Katril tiirutab kuklas veel üks plaan. Majaesisest platsist, kus kunagi oli Peeter I mälestusmärk, saab karusselliplats. «Kui eelmisel aastal missioonipreemia sain, siis on natuke kummaline see raha enda taskusse toppida, sest see pole antud sulle, vaid asjale, mida sa teed. Siis lubasin karusselli.» Katri mõtte kettkarussellist laitsid ta sõbrad maha sõnadega: «Sa oled jälle kõigest valesti aru saanud.» Ning nii sai ideeks hobukarussell. «Karussell sobiks siia väga hästi. See on Euroopa Liidu kõige idapoolsem raekoda ja karussell on igal saksa jõululaadal raeplatsil. Et tuua seda linna tagasi Euroopa kultuuriruumi, oleks see üks järgmine välimärk.»

Pärast karusselli on sul nagunii veel pööraseid ideid.

Paar tükki on. Eesti toidu kaubamaja peaks Narva tegema. Piiri tagant tulnud vene inimene tegelikult tahaks osta eesti toitu. Mul on silme ees olemas, milline see kaubamaja olema peaks: seal peaks olema nii toit kui käsitöö kui lastenurk, kus lapsed saaksid ise käsitööd teha ja vanu mänge mängida. Ja siis tuleb ära teha veel see, et meie maja noka peale saaks näidata filmi vanast Narvast. Et siin raeplatsil oleks igal suveõhtul midagi ja inimestel oleks põhjus Narva jääda.

Varem oli see raeplats kui hämarala, nüüd teatakse seda paika kolledži järgi.

Esialgu, kui olime vanas majas, pidi taksosse istudes ütlema sihiks «tehnikum», sest seal oli pikka aega olnud tehnikum. Siis hakkas tulema «võšaja škola», kõrgkooli järgi. Mõned aastad tagasi hakati ütlema «kolledž». Nüüd öeldakse «naš universitet».

Ja kui ütled taksojuhile «koju», siis saadki koju?

Jah. Et mul on vasak jalg nõrgem, siis autosse istumine on pikk protseduur ja ma vaikin seetõttu kauem. Kui ma midagi ei ütle, viiakse koju. Kui ma vanas majas õhtuti liiga kaua tööl olin, sain vahel taksojuhtide käest pahandada: «Ma viin teid praegu kell 10 õhtul koju, aga hommikul kell 6 ma teid tagasi ei vii! Te peate magama!»

Olen kindel, et sina kuulud inimeste sekka, kes töötavadki 24/7.

Jah, ja teen kolme tegevust korraga. Kui olin laps ja mu ema oli direktor, parandas ta samal ajal vihikuid, keetis suppi ja rääkis telefoniga. Mina olen natuke sama, kes peab hoidma raudu korraga tules. Mul nüüd on tõsine plaan minna Bali saarele puhkama. Ma ei tee nalja. Lähen veebruari lõpus ja tulen märtsi lõpus tagasi. Ma pean järele mõtlema.

Mille üle seal mõelda plaanid?

Ma olen 46aastane, väidetavalt on mul elutöö tehtud. Mis ma nüüd siis teen? Kas ma tõesti pean poliitikasse minema? Olen selle peale mõelnud, aga olen näinud palju inimesi, kes on läinud akadeemilisest keskkonnast poliitikasse. Ja ma olen näinud, kuidas inimesed muutuvad poliitikas, ning hakkabki riigikogu liikmele tunduma, et mis mõttes ma pean reedel tööd tegema. Olen õudusega mõelnud, kas ma muutun samasuguseks. Ning poliitikasse minnes peab olema selge sõnum ja valdkond, milles oled tugev.

Sul näib see valdkond ju olevat.

Haridus, integratsioon, jah. Ilmsesti sellest piisab. Aga mul on tunne, et inimesed ülehindavad ennast. Arvavad, et neil õnnestub teises kohas kõik sama hästi kui eelmises. Mina ootan suure huviga, millal ma kapitaalselt läbi kukun.

Sa ei ole kunagi läbi kukkunud?

Nutsin, kui sain laulmises kolme. Olin kolmandas klassis ja kohutav hellik. Sa naerad mu üle, aga see oli mu lapsepõlve suuremaid traagikaid. Sain järeleaitamistunde. Meie ajal hinnati ju viisipidamist ja mina tõesti laulda ei oska. Senini hoian oma suu kinni, laulan ainult Eesti hümni ja «Gaudeamust».

Kuidagimoodi ei suuda ma ette kujutada järeleaitamistundi laulmises.

Ema sõbranna, kes oli laulmisõpetaja, laulis minuga iga järgmise tunni laulu läbi. Sada korda. See oli jube. Eks see laulmise kolm oli ikka suur jama. Edaspidi olen nii tubli olnud, et kõik on läinud kui lepase reega. Töö- ja ametipool küll. Aga see ei tähenda, et ma pole panustanud.

Katri tunnistab, et vaatamata tunnustusele, mis peaks enesekindluse taevastesse kõrgustesse kasvatama, on tal hirm läbikukkumise ees. «Ma ei mängi näiteks bowlingut. Sest ma ei oska ja seetõttu ma ei võida kunagi.» Katri ei tea, kas pelg on hea või halb. Teab aga, et mõistlik on suunata energia asjadesse, mida ta oskab. «Kõrvalt vaatad, kuidas keegi saab mängleva kergusega mingi autasu, annab intervjuusid, ei kurda oma tervise ja elu üle,» mõtiskleb ta. «Aga tegelikult on kõigil mured ja kõige eest tuleb elus maksta. Inimestega tuleb suhelda ja suhteid hoida, ükskõik mis elus ei juhtuks. See on põhimõte, mida võiks järgida, siis on selles väikses ühiskonnas lihtsam edasi jõuda.»

Tähesaju taustaks on seegi, et see võtab peale aja ka tervist?

Ka tervist. See nõuab lõivumaksmisi, et teen ka nädalavahetuseti tööd, kuna olen ennast lõhki lubanud. Seda juhtub tihti ja kuna pean pidevalt esinema, siis selle tähesaju taustal ei saa ju nõmedalt esineda. Peab ju püüdma, mitte ükski asi ei tule elus selleta. Ja kui mingi suur jama on, siis varsti läheb paremaks. Seda näitab elu ka. Ning kui läheb väga hästi, tuleb ettevaatlik olla. Kõiki mune ei maksa ühte korvi panna, selle ma õppisin ka kauges nooruses ära.

Kodu- ja ülikoolilinnas Tartus ikka teinekord käid?

Korra-kaks kuus. Hästi harva, aga selle eest naeratava näoga. Naudin seda, et ülemused on kaugel. Kui ma Tartusse lähen, siis on mul mõned mured, aga ma pakun neile ka alati ise lahenduse. Tänane Tartu ülikooli rektor, professor, ütles, et kunagi peaks vaatama tulema, mis Narvas tegelikult toimub, et sa kogu aeg naeratad. Aga see on ilmselt regioonis töötamise asi: kas tahad olla väike kala suures tiigis või suur kala väikeses tiigis.

Sina tahad olla kes?

Suur kala väikses tiigis, ma arvan.

Keisrinna-primadonna liin ikkagi?

Kolleegid kinkisid mulle eelmisel aastal Katariina II portree, millele oli pandud minu pea. Nüüd näitan seda kõigile: kui tahate saada täit ülevaadet Narva kolledži juhtimisstiilist, siis siin see on. Et demokraatia ning valgustuslikud ideed, aga piiratud kogustes, palun, oli tema stiil.

Juhil peab olema väga selge vaade. Kui sul ikka selget vaadet ei ole, tuleb jääda koju ja järele mõelda. Sa pead suutma asju reastada, rohkem kui kolm prioriteeti olla ei tohi. Siis on asi metsas. Kui ei ole fookus selge, siis ei juhtu midagi. Selge sott peab olema. Ma olen tänulik, et mind sunniti lapsena vana-aastaõhtul kokku võtma, mis oli sellel aastal hästi, mis halvasti.

Oletan, et see oli sinu pedagoogist ema teene.

Jah, ning ma olen üldse väga konservatiivselt kasvatatud lapse. Ma olen selle eest väga tänulik. Aga jah, kokkuvõtete tegemine on edasiviiv. Sellest aga, et saab olla maksimum kolm prioriteeti, olen aru saanud pärast 40. eluaastat. Kaks oleks parem, aga mul on neid neli. Uut ühikat on vaja, tuleb luua Eesti-Vene kompetentsikeskus ja kujundada Narva tõeliseks turismimagnetiks. Ja ei maksa unustada, milleks on Narva kolledž loodud – koolitamaks venekeelsete koolide õpetajaid. Mõtlemine, et peale nende muid asju ma ei tee, aitab. Ei jõuagi ju rohkem.

«Narva põliselanikud nimetavad uuseestlasi ehk neid, kes Narva elama asunud, varjaagideks ning see on eluaegne tiitel,» räägib Katri «Minu Narvas». «Tõsi, Narva ametihierarhias võivad need inimesed tõusta kõrgemale kui põlisnarvakad. Eestlane olemine on Narvas elukutse. Eestlane töötab üldiselt juhi või sekretärina, need on ametikohad, kus eeldatakse paremat eesti keelt.»

Millal koidab päev, kui tahadki Narvast edasi liikuda?

Mul ongi jäänud siin neli aastat, ma ei saaks rohkem kolledži direktor olla, mind on juba kaks korda valitud. Ma olen nagunii kauaks jäänud ja iga normaalne inimene vaatab ettepoole, aga ses mõttes on väikses riigis keeruline, et ei tea, mis saab.

Ehk peaksid kannapöörde tegema?

Kannapöördele olen ka mõelnud. Äkki peaks minema turismi- ja teenindusvaldkonda ja kandideerima mõne uue suure hotelli direktoriks. Poliitika pole ju ainus valik. Teistele tundub, et ma pean kohutavalt pingutama, et olla Narvas, aga mulle endale tundub, et ma pean kohutavalt pingutama, et saada sellelt rajalt välja.

Minul on praegu siin lihtne, kõik töötab. Karussellid, koolitused, suursaadikud. Minu jaoks on väljakutse siit välja astuda. Oskus tõusulainel lahkuda on suur oskus.

Katri Raik

• Sündinud 26. oktoobril 1967 Tartus

• 1991 lõpetas Tartu ülikooli ajaloolase ning ajaloo ja ühis­konnateaduste õpetajana

• 2004 kaitses doktoritööd, mille teemaks oli ajalookirjutuse kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal XVI–XVII sajandil

• 1991–1999 töötas TÜ administratsioonis eri ametikohtadel

• 1999–2007 TÜ Narva kolledži direktor

• 2007–2009 haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler

• Alates 2009 TÜ Narva kolledži direktor

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee