«Meil olid lavakunstikateedris ka vehklemistunnid – vist teisel kursusel. Ja neis me nägime Urmase täpsust, reaktsioonikiirust ja relva tunnetamist. See oli tal tõesti käe sees! Umbes sama filigraanselt käsitses ta joonistamisel pliiatsit, ja ilmselt kandus see kõik üle ka tema rollijoonistesse,» meenutab Eero Spriit kursusekaaslast Urmas Kibuspuud, kel on täna 60. sünniaastapäev.
Küllap tulebki osa Urmas Kibuspuu lavaliikumise haprast plastilisusest kirjutada tema kunagise hobi vehklemise ja kauaaegse harrastuse joonistamise arvele.
«Joonistamine oli tal, jah, hästi käe sees,» räägib Kibuspuu kursusekaaslane lavakunstikateedrist Eero Spriit. «Meie, 7. lend, andsime välja oma laualehte, mis kandis pealkirja «Lehesadu». Ilmus korra kuus ühes eksemplaris, mida kõik lugesid, hiljem rippus ta ka seina peal. Sinna joonistas Urmas tihti nii meie kaaslaste näopilte, portreesid kui ka karikatuure. Ta oli ikka saanud koolitust: lõpetanud kunstikallakuga Tallinna 46. keskkooli.»
Kursusevend Ago-Endrik Kerge täiendab, et trennis harjutatud liikumise ja koolis õpitud joonistusoskuse alt paistis kaugele Kibuspuu haljas anne: «Urmasele oli looduse poolt antud palju: nii liikumise, näitlemise, joonistamise kui üldse kunsti tajumise suhtes. Oli lihtsalt antud, ja kõik!»
Lavasta või telefoniraamatut!
Urmas Kibuspuu ja ka tema hea kamraad Jüri Krjukov on praegu paljude silme ees tänu Ago-Endrik Kerge – kes oli 7. lennu vanim tudeng, üliküpse balletitantsijana astus ta lavakasse 33aastaselt – telelavastustele.
«Seda võib nimetada juhuseks, aga võib nimetada ka saatuseks,» vaeb Kerge, miks ta sattus alatasa koos töötama Kibuspuu, Krjukovi, Anne Paluveri ja teiste oma õpingukaaslastega.
Juhuse tahtel trehvas kamp samale kursusele, juhuse tahtel suunati nad edasi Draamateatrisse, kus noortel näitlejatel ja lavastajal polnud esialgu just üleliia palju koormust. Rakendamist ootav energia suunati televisiooni.
«Ma just paar õhtut tagasi vaatasin üht esimest tööd, mis ma nendega koos teles tegin – see oli «Mõistatuslik inimene», 1978. aastal Tammsaare 100. sünniaastapäeva puhul valminud telelavastus,» meenutab Kerge.
«Lugupeetud Elem Treier kirjutas aforismide kogumiku ja andis selle televisioonile… Alguses ma mõtlesin, et mismoodi ja mis võtmes sa neid aforisme ikka lahendad. Aga siis tuli mulle meelde, et põhimõtteliselt saab lavastada ka telefoniraamatut – kui on ainult nuppu ja näitlejaid. Ja nii me tegime selle asja ära.
Miks ma seda räägin? Paar õhtut tagasi vaatasin – vabandage, mul ei sobi võib-olla nii öelda –, aga: täitsa vaadatav oli, siiamaani veel!»
Kaotasime hea don Quijote!
Nii tele- ja teatrilavastusi kui ka filme oleks võinud olla ja tulla kes teab kui palju. Paraku sekkus taas saatus: Urmas Kibuspuu suri 31aastaselt 13. juuni 1985.
Kui mõelda Urmas Kibuspuu tänasesse päeva, siis – millisest rollist me oleme ilma jäänud?
Kursusekaaslane Eero Spriit: «Esimene nägemus: don Quijote oleks nii sisult kui välimuselt sobinud väga hästi 60aastasele Kibuspuule.»
Keegi ei märganud (peale peretütre) kui nende ümber toimusid imed.
Sama lühike oli Kips`i eluke nagu Jeesuselgi...