AMETIGA RAHUL: «Oskan olla ka rahulolematu – minulgi on teinekord muusikast kõigest-on-kõrini-tunne. Aga lõplikult kõrvale heita seda ei saa, ei tahagi. See on asi, mida olen õppinud, mida oskan,» ütleb Margus Kappel.Foto: TEET MALSROOS
Urmas Vahe 5. detsember 2013 07:00
«On hetki, kus ma ei taha noote või klaviatuuri isegi kaugelt näha. Pigem loen või tegelen millegi totaalselt muuga, mis toimib kui puhastusvahend. Seepärast ei usugi ma hästi neid lauljaid, kes muudkui kiitlevad, et nad laulaksid hommikust õhtuni. See on väga tühja tünni kõmina moodi,» mõtiskleb muusik Margus Kappel.

Eelmisel nädalal reastas Eesti lihtsama inimese raadiojaam Elmar kuulajate küsitluse põhjal riigi praeguse aja parimad pillimehed, kes paistavad kaugele oma virtuaalsusega ja kelle hingelaad on ka eestlasele kõige lähemal. Margus Kappel oli neist esikohal.

Kitarr, basskitarr, trummid, kontrabass, klaver, triangel – loeb viieaastaselt muusikuteed alustanud Margus üles pillid, millega ilmtingimata toime tuleb. On aga alust arvata, et tegelikult on neid rohkem.

Marguse esimeseks pilliks kontserdil oli trummikomplekt. «Õppisin tol ajal veel 28. kooli VII klassis, kui koolipeole tuli linnast mingi punt, kellel olid küll trummid ja pulgad, aga trummimees oli kaotsi läinud. Tuli endal härjal sarvist võtta. Teenisin tol õhtul hulga tüdrukute tänulikke silmapaare. Sellele ei mõelnud tookord keegi, et tegelikult ei osanud ma trumme üldse mängida – olin vaid korra telekast näinud, kuidas seda tehakse. Ning esimese kahe loo ajal suutsin ma juba ära lõhkuda basstrummi pedaali.»

Eestis on häid pillimehi palju

«Eestis on nii «tõsistest» kui ka levipianistidest nii võimas konsentratsioon, et 1000 inimese kohta on neid kindlalt rohkem kui näiteks New Yorgis,» väidab Eesti populaarseimate hulka kuuluv pillimees Margus Kappel. Kui panna silmad kinni, ei saagi lihtne inimene ilmselt aru, kas klaveri taga on näiteks Kappel, Urmas Lattikas, Rein Rannap, Olav Ehala või Antti Kammiste. Niivõrd kindlad, täpsed, tehnilised ja kõrge muusikalise tunnetusega on nad kõik. Siis tuleb juba Tomi Rahula põlvkond, ja see pole kindlasti halvem. Vähemalt mõne aasta pärast.

Sama suur on valik klassikaliste pianistide seas. Margus tunnistab, et temalegi pole võõras see tunne, kui kõhuõõnde poeb vastupandmatu tahe mängida mõnd Chopini või Mozarti tööd. «Küllap ma sellega ka maha saan. Aga see ei ole minu pärusmaa. Minu rida on 1920.–30. aastate muusika ja rokk. Ning minu eeskujuks muusikas jääb ikka Art Tatum, keda isegi Oscar Peterson pidas oma muusikaliseks isaks, viie tärniga virtuoosiks.»

Konkurendile siinmail keegi Marguse sõnul halba ei soovi. «Oleme piisavalt erinevad, et teineteist mingilgi viisil kuidagi segada. Arvatavasti tunnetame kõik, et oleme omavahel heas seltskonnas. Nagu vanadel musketäridel kombeks, et üks kõigi, kõik ühe eest. Pealegi olen ma nii laisk, et ei viitsigi kellegagi tülis olla.»

Margus ei tea, kuidas see laiale publikule paistab, aga paremate hulka jõudnud pilimehed vähemalt omavahel laia lehte ei mängi ja esile ei tüki. «Uhkeks minna küll ei saa – see oleks esimene aste allakäigutrepil. Ja kui vihm juba ninaaukudest sisse hakkab sadama, siis tuleks esinemislavadega väike vahe sisse teha. See kainestab ja rahustab.»

«Olen ilmselt õige ameti valinud.»

Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab Margusegi õhtumõtetesse ja isegi ööunedesse siginema n.-ö. kokkuvõtvaid toone. «Ning küsimusi, kas olen elanud ja tegutsenud õigesti. Vastused olen leidnud seni sellised, et küllap on valikud olnud siiani õiged. Kõik on toiminud nagu õiges rütmis, ehkki muusika ei paku mulle alati sajaprotsendilist rahuldust. Oskan olla ka rahulolematu – minulgi on teinekord muusikast kõigest-on-kõrini-tunne. Aga lõplikult kõrvale heita seda ei saa, ei tahagi. See on asi, mida olen õppinud, mida oskan. Igal juhul on see pakkunud rohkem rahuldust kui rahuldamatust. Jah, kui vaja – kui kirves või nälg pea kohal ripuksid –, saaksin hakkama ka närimiskummi müümisega. Saaksin ilmselt iga asjaga hakkama. Aga süda ja hing on loodud siiski millegi muu jaoks.»

Et muusikaga veedetud aeg on Margusele kindlasti kasuks tulnud, selle kohta saadab oma sõnumi muusika ise: «Olen kindlasti hakanud aastatega paremini mängima. Küpsemalt kindlasti.»

Muusikas ei ole selliseid väärtusi nagu spordis, mõtiskleb Margus. Staadionil või spordisaalis valitsevad sekundid, sentimeetrid ja grammid. Muusikas mitte. Seepärast ei tasu tema meelest ka eriti (või üldse mitte) tõsiselt võtta igasuguseid edetabeleid. «Mis on aga spordiga päris sarnane, on kindlasti vormis püsimine. Nii sportlane kui muusik teevad tööd suures osas oma kehaga. Kas käte või jalgadega. Ning need nõuavad mõlemad pidevat vormisolekut, nii treeningut kui pillimängu. Kolmeaastast pausi sisse lasta pole erilist mõtet. Mida vanemaks saad, seda raskemaks läheb, liigesed väsivad ju kõigil. Ja väsimust korvab ainult töö. Karussell – kas pole?»

Kuid veidi vaiksemalt ütleb Margus, et sõnad võivad tal olla küll meistriklassist, aga tegelik elu nii präänik ka pole. «Ega minagi nüüd iga päev harjuta. Kuid teinekord täidab üks täielikult naha vahelt tulnud esinemine kogu tekkinud lünga ära.»

Teenib sama palju nagu tavaline eestlanegi

Margus ütleb naljaga pooleks, et võitleb inflatsiooniga. «Ei tooda mullegi hõbekandikul tšekke. Pole seni veel isegi ütlemas käidud, et härra Kappel, meil on väga piinlik, aga teie pangaarve on kahjuks täis ja rohkem sinna enam ei mahu. Kuid päris sellist päeva ka ei ole veel näinud, et külmutuskapi ust avades vaataks sealt vastu vaid nälga surnud hiir. Nii et täpselt samane elu, mida elavad sajad tuhanded Eesti inimesed.»

Õpetajaametiks pole Kappelil kannatust

Kaugelt üle kümne aasta tagasi oli Margus Kappelil uks, mida ta avas ja sulges peaaegu sama tihti kui koduustki. See oli Otsa muusikakooli oma. «Ma ei ole hea pedagoog. Mulle ei ole kopikagi eest antud sellist iseloomujoont nagu kannatus,» tunnistab Margus.

«Mulle meeldib selline töömeetod nagu kunagi Ferenc Liszti ajal: õpilane tuli klassi, Liszt mängis pala ette ja õpilane läks koju harjutama. Järgmisel tunnil oli juba õpilase kord mängida. Kui ta sellega hakkama ei saanud, visati klassist välja ja õpilane hakkas uuesti harjutama. Kuni kõik sujus,» teab Margus.

«Mina ei saa tööle hakata teadmisega, et ma pean igast lapsest kunstniku tegema. Isegi siis, kui ta ise ei taha. Selles mõttes on iga naispedagoog kindlasti parem kui mina. Sest tal on kannatust.»

Raadio Elmar muusikute esikümme

1. Margus Kappel; 2. Antti Kammiste; 3. Marko Matvere; 4. Indrek Kalda; 5. Rein Rannap; 6. Henn Rebane; 7. Riho Sibul; 8. Karl Madis; 9. Mihke Mattisen; 10. Virgo Veldi