Inimesed

«Avo Paistik oli oma ekstreemse käitumisega omamoodi võluv isiksus.» (4)

Jaanus Kulli, 4. detsember 2013 07:00
«Olime Avoga sõbrad kuni tema viimaste filmideni – kuni ta animaatorina hoopis lõpetas, oma kristliku koguduse lõi ja kui me enam väga palju ei suhelnud,» meenutab helilooja Sven Grünberg oma küllaltki ootamatult lõppenud sõprussidemeid eile siit ilmast lahkunud joonisfilmitegija Avo Paistikuga. Mehega, kelle «Klaabu» ja «Naksitrallide» filmide najal on teleka ees üles kasvanud mitu põlvkonda.

«Imelikul kombel mõtlesin just viimasel ajal Avo peale väga palju,» ütleb mediteerimisega sinasõber Sven Grünberg. «Mõtlesin, et peaks temaga ühendust võtma ja ta üles otsima, aga nagu ikka… Aeg jõudis ette.

Grünberg meenutab, kuidas nad sõitsid «Naksitrallide» filmitrupiga Lõuna-Eestisse ning Paistikul oli järjekordselt käsil nälgimine: «Ühel hetkel peatas bussi ja ütles, et nüüd läheb ta poodi. Tagasi tuli Avo mitme šokolaaditahvliga ja halvaapakiga ning sõi need sealsamas meie kõigi silme all ära. Nii et ta oli väga äkilise loomu ja meelega ning pööraste käitumismudelitega.»

Grünbergile meenub Paistikuga seoses veel üks lugu: «Avo kutsus oma sünnipäevale Mustamäele. Astun korteri uksest sisse ja vaatan, et püha müristus, kas vargad on käinud! Tuba on täitsa tühi, ainult Pärsia vaip on maas. Küsin, et mis juhtunud, kas vargad on kõik asjad ära viinud? Mille peale Avo vastas rahulikult: «Ei, ei, istusin siin ja mõtlesin, et seda pole mul vaja ja toda pole mul vaja ning viisin kogu mööbli välja prügikasti juurde. Siis aga mõtlesin, et uudiseid võiks telekast ikka vaadata. Läksin alla, et telekas tagasi tuua, aga seda oli ka juba kellelgi vaja läinud. Lõin siis käega.» Eks see juhtum räägib temast palju.»

Grünberg ütleb, et ilmselgelt on ta teinud kõige rohkem filme koos Paistikuga. Alates «Klaabust» on kuni Paistiku viimase filmini «Minek» kirjutanud muusika Grünberg.

«Eks me olime temaga mingil perioodil ikka väga head sõbrad. Mitmed tema vaated elule haakusid minu omadega. Ning oma ekstreemses käitumises oli ta omamoodi võluv isiksus. Ilmaelu teevadki värvikamaks just värvikad inimesed, mitte hallid kujud. Avo puhul tuleb kindlasti rääkida ühest väga värvikast inimesest.

Nii nagu ta pildid olid värvikad, oli ta ka ise väga värvikas persoon.»

Samas tunnistab Grünberg, et sõbra Avo viimased filmid «Silmus» ja «Minek» olid tõelised õudusunenäod, košmaarid. «Pealegi veel mustvalged, äärmiselt traagilised. Ma arvan, et Eesti filmiloos ei ole kõrvale panna midagi nii karmi. Ma ei tea, kas see oli just kristlik nägemus, mis ta nii agressiivseks tegi, aga ülemäära pealetükkiv ta selle teemaga oli, ja mille pärast paljud inimesed temast taandusid. Ta muutus tõeliseks Viiralti jutustajaks.»

«Ma ei tea, miks ma niimoodi joonistan!»

Joonisfilmi kunstnik-lavastaja Leo Lätti tõdeb, et Avo Paistik oli väga kirglik mees kõiges, mis ta tegi: «Nii filmis, maalimises kui suhtlemises. Lahe vend oli!»

Lätti koostöö Paistikuga sai alguse aastal 1982 ja lõppes filmiga «Silmus» 1989. aastal.

«Siis Avo lahkus Joonisfilmist. Mis selle põhjuseks oli, ei oska täpselt öeldagi. Võib olla tekkisid tal eriarvamused kolleegidega, mida ma ei imestaks. Sest ta polnud kerge inimene, kahjuks ka mitte väga soositud teiste multiplikaatorite seas. Vähemalt mulle on jäänud selline mulje,» räägib Lätti. «Tundub, et ega temast taheta eriti rääkida, pigem vaikitakse tema ja tema loomingu puhul. Aga miks see nii on – ma ei saa isegi aru. Minu meelest tegi ta väga vahvaid asju!»

Lätti tunnistab, et Paistik oli suur ego: «Ega ta siis ilmaasjata ennast Kingpooliks nimetanud. Minu meelest ütleb see väga palju, see ongi tema puhul üheks märksõnaks.

Ta tegi kogu aeg oma elus järske pöördeid ja otsuseid. Ükskõik mis alal. Mitu korda võttis oma maalikasti ja viis prügikasti kõrvale. Kui ta aga veeerand või poole tunni pärast meelt muutis ja alla välja tormas, oli kõik juba läinud.»

Avo Paistiku käekirja iseloomustab Lätti nii: «Tal olid sellised naljakad graafilised kujundid, natuke abstraktsed ja sürrealistlikud. Ta istus laua taha, võttis paberi ette ja hakkas joont vedama. Ma teen parajasti kõrval tööd, kui Avo jälle hüüab: «Näe, Leo, ma ei tea, miks ma niimoodi joonistan! Miks ma tõmbasin siia sellise kriipsu ja siia alla sellise kaare. Mina ei tea!»

Joonisfilmi kunstnik-lavastaja Mati Kütt meenutab Avo Paistikut ennekõike kui äärmiselt hea huumorisoonega inimest.

«See oli muidugi kummaline, kuidas ta iseendaga eksperimenteeris,» meenutab Kütt. «Ma arvan, et see teda hukatuse poole viiski. Kui sa ikka pikka aega ei söö, siis jälle jood tsüklite kaupa – ega siis iga keha kaua vastu pea.

Samas oli Avo esimene režissöör, kes söandas mind kunstnikuna oma filmide juurde tööle kutsuda. Selles mõttes olen ma talle väga tänulik.»

Mati Kütt tõdeb, et viimasel ajal kohtus ta Paistikuga haruharva.

«Siis ta ikka õnnistas mind ja minu peret. Viimane trehvamine Avoga oli mul Valli baari ees. Eks ta sealt seest tuli. Äkki ta oli siis oma eksperimendi teises otsas,» ütleb Mati Kütt.

Avo Paistik: mina olen Kingpool

«Kui Avo Paistik, Mati Kütt ja Edgar Valter «Naksitralle» tegid, kleepisid nad Tallinnfilmis oma töötoa uksele sildi, et siin töötavad Kingpool, Muhv ja Sammalhabe. Paistik oli siis Kingpool, Mati Kütt Muhv ja Edgar Valter Sammalhabe – ja nad olidki inimestena üksüheselt samasugused nende tegelastega,» meenutab joonisfilmi kunstnik-lavastaja Leo Lätti.

Avo Paistiku , eesti karikaturisti, joonisfilmide režissööri ja maalikunstniku tuntumad animafilmid on «Lend», «Tolmuimeja», «Klaabu», «Klaabu, Nipi ja tige kala», «Klaabu kosmoses», «Naksitrallid» ja «Naksitrallid II».

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee