Inimesed

Ivar Põllu: eestlus polegi jätkusuutlik, see pole piisavalt rentaabel (25)

Õhtuleht.ee, 3. detsember 2013, 07:00
«Olen mõelnud emigreeruda Lätisse.» Ivar PõlluFoto: TEET MALSROOS
Tartu uue teatri äsjane lavalugu «Äralennuväli» kõneleb valusatel teemadel - Eestist lahkuvatest inimestest ja rahulolematusest

«Eesti ongi juba suuresti Välis-Eesti,» tõdeb Tartu uue teatri juht ja lavastaja Ivar Põllu.

«Päris-Eesti on enamasti kuskil ajaloos, juba olnud. Viimati nähti teda öölaulupeol, astus läbi. Päris-Eesti tuleb ilmselt uuesti defineerida, sest praegu tegeldakse vaid ajaloo ja mudamaadlusega.»

Laias laastus on selge, et Tartu uue teatri äsja esietendunud lavalugu «Äralennuväli» kõneleb Eesti tühjaksjooksmisest ? Eestist lahkuvatest inimestest, rahulolematusest, mahajäämisest ja ärakadumisest. Üks teema valusam kui teine.

«Äralennuväli» on trupile eri stsenaariumide läbimängimine. Sest kõige lihtsam on osta laeva- või lennupilet ja Eestist lihtsalt ära purjetada või lennata.

«Paljud käivad ära,» tähendab lavastaja Põllu. «Või juba on ära. See tundub tavaline. Pigem pikalt Eestis konutada on ebanormaalne, vist.»

Lavaloo autor Mart Aas ütleb, et kirjutama pani teda vajadus lahkumiste teema läbi mõelda. «See on mu enda ja mind ümbritseva jaoks valupunkt ning minu mõttekäik oli see, et asi peaks jõudma fookusesse ka kunstilises mõttes,» lausub ta, et oleks imelik näiteks teatris «Othellot» kütta, kui tegelikult peaks hoopis reageerima probleemile, mis ühiskonda painab.

Pole teda ennastki eestlaste pagemine välismaale puudutamata jätnud, kuid tuttavaid, kes läinud, ta oma teatritekstiga kiusanud ei ole. «Selleks ei ole võimalust, sest nad on jõudnud ära minna,» muigab Aas, et Skype’i teel pole võimalik ka nii head kontakti saada, kui teatrisaalis lavastust vaadates.

«Äralennuväljas» esitatava kõige mustema stsenaariumi järgi lõpetavad eestlased samas punktis, kus liivlasedki – pole enam ei rahvust ega ka keelt. Seda illustreerib teatrilaval luuletus «Kas tunned maad», mille viimane salm muutub liivikeelseks, nii et eesti keelest saab otsekui võõrkeel.

«See on lugu eestlastest, kellest on saamas liivlased,» ütleb Tartu uus teater selge sõnaga. Kõlab ehmatavalt.

«Ega eestlus polegi ju jätkusuutlik.»

«See ongi hirmutav,» möönab Aas, et lõputu äraränd Eestist viibki rahvuse hääbumiseni.

«See toimub sujuvalt. Liivlased elasid meil siinsamas külje all, justkui oli kõik korras, aga äkki neid enam ei ole. Kui palju siis eestlased neile kaasa elasid, kui see kõik toimus ja juhtus? Väga vähe. Kui palju meile kaasa elataks, kui seesama siin juhtuks?» Aas annab ise oma küsimusele vastuse, et ilmselt mitte paljud, sest ega Eesti ole teiste jaoks maailmanaba.

«Jah, see ehmatas meid kõiki,» kostab Põllu, et karmi paralleeli vedamine oli lavastuse tegijaile raputav.

«Ka eestlased tahavad assimileeruda. Sisemaine tarbimine ei suuda tagada piisavat kasvu,» kõneleb ta.

«Liivlased suretati väljastpoolt välja, eestlased on ise päris agarad. Aga ega eestlus polegi ju jätkusuutlik, sest see pole ju rentaabel, ei taga piisavat tarbimist. Nii et majandusliku mõtteviisi jätkumine viib hääbumiseni niikuinii.»

Üksi juba Põllu nende sõnade pärast passiks «Äralennuväli» kohustusliku õppematerjalina vaadata ka riigimeestele. Nägemaks kõige mustemat stsenaariumi, kuhu praegune mõtteviis välja viib.

Nüüdseks, kui tüki tegijad on lavastuse teemaderingis pikalt marineerinud, oskab ta peaaegu, et vastata, mis paneb eestlasi kodust põgenema ning siis kirjutama raamatuid «Minu...»-sarjale.

Neid nimetusi loetakse teatrilaval ette üksjagu. «Nende raamatute pealkirjadest tulevad välja mingid igatsused, mis inimeste peas on toimunud ning nad ei talus siinset reaalsust ja lähevad mujale,» ütleb Aas lahkumiste kohta lihtsalt.

Põllu täiendab, et lahkumiste taga on vajadus tunda end inimesena, raputada end lahti peale surutavatest lokaalsetest stereotüüpidest, tunda vahelduseks teisi stereotüüpe. «See aitab end leida, ilmselt.»

Kuid küsimused, mida «Äralennuväli» torgib, pole Põllu jaoks üksnes piiri taha põgenemises.

«Väga palju inimesi Eestis on sisepaguluses.»

«Mart Aas kirjutas näidendi oma südameverega, ilmselt omadel põhjustel,» hindab lavastaja Põllu teksti, mida Aas talle lavastada pakkus.

Küsimusele, kui tihti teatrijuht Põllu on end ise sisepagulasena tundnud, kostab kiire ja iroonilise kõlaga vastus: «Olen mõelnud emigreeruda Lätisse.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee